F1 ootamatud võidud

Rein Luik
Riccardo Patrese (pildil esimene) ei teadnud 1982. aasta Monaco GP finišis isegi, et ta on võistluse võitnud.

Pierre Gasly esikoht F1 etapil Monzas oli paras üllatus, ent see pole esimene kord F1 ajaloos, mil ootamatu pöörde saanud etapi võidab üllatusmees.

Monza etapi tulemustes, kus kogu pjedestaal üllatav välja nägi, oli „süüdi“ mitmete asjaolude kokkulangemine. Kevin Magnusseni seiskunud auto tõttu saadeti rajale turvaauto, millele liidrina kihutanud Lewis Hamilton koheselt boksi pööramisega reageeris – et hetke rehvide vahetamiseks kasutada. Aga inglane ei pannud tähele, et Magnusseni auto tõttu oli boksitee suletud.

Hamilton teenis boksis peatumise karistuse ja kui Charles Leclerci avarii tagajärjel peatatud võistlus taas jätkus, langes kuuekordne maailmameister karistuse kandmise järel rivi lõppu. Bottasel ebaõnnestus start ja ta ei suutnud kuidagi viiendalt kohalt kõrgemale tõusta, lisaks oli kõvematest sõitjatest katkestanud Max Verstappen. Nii tõusidki poodiumile Pierre Gasly, Carlos Sainz ja Lance Stroll.

AlphaTauri (endise nimega Toro Rosso) võistkonnale oli see ajaloo teine etapivõit. Esimene saavutati täpselt sealsamas Monza ringrajal 12 aastat tagasi ja tookord üllatas vormelimaailma sel hetkel noorima etapivõitja rekordi enda kätte haaranud Sebastian Vettel. Sakslase võit oli kombinatsioon nii kvalifikatsiooni kui võistlust kimbutanud vihmasajust, õnnestunud taktikast ja muidugi ka suurepärasest auto valitsemise oskusest märjal rajal. Kõik favoriidid lihtsalt ebaõnnestusid, samal ajal kui Vettel ja Toro Rosso tiim neile jagatud kaartidega parimad käigud tegi.

Vihm on ennegi F1 etappidel kaarte seganud. Just tänu märjale rajale on näiteks Olivier Panis´ karjääri ainuke GP-võit pärit just selliselt võistluselt 1996. aasta Monaco etapilt. Võita Monte Carlo kitsal tänavarajal 14. kohalt startides on märkimisväärne saavutus, aga vihmast märjal ja paarkümne ringi järel vähehaaval kuivaval rajal sõltus hea tulemus rajale püsima jäämises ja õigeaegses rehvivahetuses. Ja just sellega saigi Panis hakkama. Muidugi aitasid sellele kaasa ka rohked avariid, sest lõpuks veeres üle finišijoone vaid kolm autot.

Vihm mängis rolli ka 2006. aastal Ungaris, millele hilisem maailmameister Jenson Button oma Honda autoga alles 14. stardikohalt startis. Õieti ajastatud boksipeatused kuivaval rajal, teiste sõitjate avariid, turvaauto ja loomulikult inglase suurepärane auto valitsemine nendes tingimuste tõid Buttonile esikoha, mis oli Honda tiimile esimeseks ja nagu hiljem selgus, jäigi viimaseks.

Üks omapärasemaid võidusõite Monacos toimus 1982. aastal, mil võidu pälvinud sõitja üle finišijoone veeredes ei teadnud, et ta võitnud on. Tegelikult ei juhtunud Monaco GP-l midagi tavapärasest erinevat enne kui kolm ringi enne selle lõppu. Liidrina sõitnud Alain Prost põrutas alanud vihmasajus barjääri ja katkestas. Riccardo Patrese päris liidrikoha, kuid tegi eelviimasel ringil pirueti ja suretas mootori välja. Liidriks tõusis Didier Pironi, keda jahtis Andrea de Cesaris. Viimasel ringil kostis aga Pironi Ferrarist viimane köhatus ja auto peatus tunnelis – kütus otsas!

Seega oleks liidrikoha haaranud de Cesaris, kuid tema auto oli tühja paagiga seiskunud juba Casino kurvis. Vahepeal oli aga Patrese auto kohtunike poolt käima lükatud, mida F1-s tohib teha vaid juhul, kui auto on seiskunud eriti ohtlikus kohas. Patrese möödus seisvast de Cesarisest ja seejärel Pironist ega teadnud, et on liider ja lõpuks ka võitja. Alles seejärel kui ta oli Pironile küüti pakkunud ja boksidesse jõudnud, tehti talle selgeks, et ta on võitja.

Peaaegu sama segasevõitu sõit juhtus 2003. aasta Brasiilia etapil, kus õige võitja selgus alles viis päeva hiljem. Troopilises vihmavalangus alanud etapil jagus väljasõite ja avariisid ning turvaauto saadeti rajale korduvalt. Kui sõitmata oli veel 18 ringi, oli teistest veidi erinevat taktikat kasutanud Jordani tiimi sõitja Giancarlos Fisichella just möödunud Kimi Räikkönenist ja tõusnud liidriks. Nende kannul tegi stardi-finišisirgel ränga avarii Mark Webber ning kogu rada oli auto tükke ja rehve täis. Kolmandal kohal sõitnud Fernando Alonso kihutaski täiel kiirusel ühele rehvile otsa ja põrutas kokkupõrke tagajärjel rehvibarjääri. Võistlus otsustati peatada ja kuna 75% distantsist oli sõidetud, kuulutati see lõppenuks.

Reeglite järgi kuulutatakse lõpptulemuseks kaks ringi varem olnud seis. Kohtunike otsus oli, et võistluse peatamise hetkeks oli sõidetud 55 ringi ja kaks ringi varem juhtinud Räikkönen kuulutati võitjaks, Fisichella pälvis teise ja haiglasse lennutatud Alonso kolmanda koha. F1 sarja peakohtunikku jäi asi painama ja viis päeva hiljem vaadati juhtunu uuesti FIA peakorteris üle. Selgus, et liidrina sõitnud Fisichella oli siiski alustanud ka 56. ringi ja kuna kaks ringi varem oli just tema juhtinud, pälvis võidu siiski itaallane. Imola ringrajal toimunud järgmise etapi eel andis Räikkönen võidukarika Fisichellale üle.

Vaadates F1 ajaloos tagasi, ehmatati enne tänavuse Monza etapi üllatust vormelimaailma korralikult viimati 2012. aasta Hispaania etapil. See hooaeg oli alanud nelja erineva etapivõitjaga ja viimati 2004. aastal võidumaitset tunda saanud Williamsi tiimi autod olid mõnel rajal päris kiired. Williamsi sõitja Pastor Maldonado sõitis Barcelona kvalifikatsioonis ootamatult välja teise aja ja kui parimalt stardikohalt startima pidanud Hamilton karistada sai ning stardirivi lõppu saadeti, päris Maldonado Ferrari sõitja Fernando Alonso ees parima stardikoha. Oli aasta, mil möödasõidud suhteliselt keerulised ja kui Williams ka boksipeatuste taktika paika sai, ei suutnudki Alonso lõpuks Maldonadost jagu saada.

1970te keskpaiku kujunes Austria GP kolmel aastal järjest selliseks võistluseks, mil etapivõit kuulus vahelduvates ilmaoludes toimunud võidusõitudel tiimidele ja sõitjatele, mis jäi nende ainsaks. Alles teist hooaega F1 sarjas osalenud Vittorio Brambilla oskas 1975. aastal aina tihenevas vihmasajus sõidetud võistlusel seljatada isegi tolle aja staarid James Hunti ja Niki Lauda. Kaasa aitas ka asjaolu, et võistlus peatati enne kui ettenähtud distants sõidetud sai ja tõenäoliselt poleks võidusõidu jätkumisel itaallane oma kohta säilitanud. Muuseas, finišijärgsel ringil kaotas Brambilla publikule lehvitades auto üle kontrolli ja tegi avarii!

1976. aastal tõi Penske tiimile F1 sarjas ainsaks jäänud võidu John Watson. Järgmisel aastal võitis taas vahelduvates oludes toimunud võistluse hilisem maailmameister Alan Jones, kes kihutas tol aastal Shadow tiimi autol. Ka see jäi võistkonna ainsaks esikohaks F1 ajaloos. Austraallase võit tuli üllatusena ka korraldajatele, kellel polnud isegi Austraalia hümni. „Selle asemel mängis üks joodik trompetil „Happy Birthday’d““, kirjeldas alati humoorikas Alan Jones olukorda hiljem.

Veel ühe võistkonna ainsa võidu noppis 1999. aastal Nürburgingil suurepärase etteaste teinud Johnny Herbert, kes kihutas varem vaid ühe poodiumikoha saavutanud Stewarti võistkonnas. Kui paarikümne ringi järel hakkas vihma sadama, otsustas 14. kohalt võistlust alustanud Herbert jätkata kuiva ilma rehvidega, samal ajal kui konkurendid tormasid rehve vahetama või tegid avarii. Inglane tõusis lõpuks liidriks ja kui rada taas kuivas, ei suutnud teda enam keegi püüda.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid