Nürburgringi Nordschleife versiooni kasutati F1 MM-etapina kuni 1976. aastani ja selle pikkuseks oli 22,835 km. Aga see pole sugugi F1 ajaloo pikim ringrada, kus vormel-1 autodes MM-punkte jahitud.
Nimelt toimus 1957. aastal MM-etapp Pescara rajal, kus kihutati tavalistel teedel, mis läbisid külasid ja Aadria mere kaldal asuvat Pescara linna. Kogu raja kõrguste vahe oli 185 meetrit ja see kulges kohati äärmiselt kitsastel teedel. Lisaks sellele, et Pescara on F1 ajaloo pikim rada oma 25,579 kilomeetriga, sisaldas see ka läbi aegade pikimat sirget, kus täisgaasil sai otse kihutada koguni 6 kilomeetrit järjest.
Pescara sattus F1 etappide hulka Suessi kriisi tõttu, mille tagajärjel mitmed korraldajad viimasel hetkel etappide läbiviimisest loobusid. Kiirelt oli vaja leida asendajaid, muidu oleks etappide arv liialt väikseks jäänud. Tolle ainsa F1 MM-võistluste etapi Pescara ringrajal võitis legendaarne Stirling Moss, kes edestas oma Vanwallil enam kui kolme minutiga läbi aegade üht edukaimat sõitjat, viiekordset maailmameistrit Juan Manuel Fangiot.
Kindlasti üks kummalisemaid juhtumeid Pescara GP võistluselt on seotud hilisema kahekordse F1 maailmameistri Jack Brabhamiga. Austraallase Cooperil sai viimasel ringil kütus otsa ja Brabham veeres vabakäiguga rajalt kõrvale ühte tanklasse, mis oli selleks päevaks ametlikult suletud. Aga Brabhami üllatuseks jooksis tanklast välja abivalmis teenindaja. Cooperisse tangiti paar liitrit kütust ja Brabham suutis võistluse lõpetada.
Paljud kummalised, ekstreemsed ja ohtlikud rajad ongi pärit just F1 esimestest kümnenditest, nagu näiteks Ain Diab ringrada Marokos. 1958. aastal toimus tänaseni ainus selle riigi pinnal sõidetud F1 etapp just tavateedel kulgenud ringrajal. Värskelt iseseisvunud Maroko soovis tõsta oma mainet ja nii korraldati F1 etapp rajal, mis paiknes osaliselt Vahemere ääres, Casablancasse viival rannateel, ja millel oli pikkust 7,618 km.
Rada oli väga tolmune ja liivane, aga samas äärmiselt kiire. Näiteks võistluse võitnud Stirling Mossi kiireima ringi keskmiseks kiiruseks oli 192 km/h. Kuigi Mossil oli võimalus võita ka MM-tiitel, pidi ta lõpuks siiski teise kohaga leppima, sest Ain Diab rajal teisena finišeerinud Mike Hawthornile piisas tiitlivõiduks nendest punktidest. Võistlust jäi aga varjutama Stuart Lewis-Evansi hukkumine, kelle autol purunes mootor (ilmselt just tolmu tõttu) ja andekas inglane põrutas vastu rajabarjääri. Auto süttis ja Lewis-Evans suri hiljem põletushaavadesse.
Kuulus Monza ringrada on tänaseni kasutusel ja praegugi F1 sarja kiireim rada, aga 1922. aastal valminud rajale ehitati 1954. aastal juurde ka ovaal, mis kombineerituna tavarajaga andis raja pikkuseks kokku täpselt 10 km. Antud kombineeritud, ülikiirel rajal kihutati F1 MM-sarja punktidele neljal korral, aastatel 1955-1956 ja 1960-1961. Näiteks saavutas Phil Hill oma Ferraril 1960. aasta etapi kvalifikatsioonis ühe ringi keskmiseks kiiruseks 223 km/h.
1961. aasta Itaalia GP ajal hukkus raske avarii tagajärjel Ferrari sõitja Wolfgang von Trips ja lisaks temale ka 14 pealtvaatajat. Kuigi õnnetus ei juhtunud kiirel ja suure kaldega ovaalilõigul, peeti seda osa rajast äärmiselt ohtlikuks ja järgmisest aastast ovaali enam ei kasutatud.
Suure kaldega ovaal oli ka osa kummalise kujuga Avuse ringrajast Saksamaal. See paiknes Berliini äärelinnas kulgeval maanteel, mis läbis Grünewaldi metsa. Maanteel paikneva raja lõunapoolses otsas oli suhteliselt järsk tagasipööre, aga põhjapoolses otsas suure kaldenurgaga (43 kraadi) ovaalkurv. Rajal peeti 1954. aastal ka MM-sarja mitte kuulunud F1 sõit, mida domineerisid Mercedese sõitjad.
Ainus Grand Prix, mil Avuse ringrajal olid mängus MM-punktid, toimus 1959. aastal ja selle võitis Tony Brooks (Ferrari), kelle parima ringi keskmiseks kiiruseks mõõdeti 240 km/h. Samal nädalavahetusel hukkus aga Avusel toimunud sportautode võistlusel andekas prantslane Jean Behra, kelle Porsche RSK ovaalilõigul rajalt välja lendas.
Veel enne kui 1955. aastast Šveitsis ringrajavõistlused keelati, toimus viiel aastal F1 MM-võistluste etapp Bremgarteni ringrajal. Algselt oli see 1931. aastal valminud rada mõeldud mootorrattavõistlusteks, aga alates 1934. aastat kihutati seal ka autodel. Rajal polnud tegelikult ühtegi pikka sirget, vaid hulk väga kiireid kurve ja kuna see kulges suuremalt jaolt metsavahel, oli ringrada kurikuulus kehvade valgustingimuste ja samuti vahelduva rajakatte tõttu, mis muutis selle eriti ohtlikuks vihma korral.
Prantsusmaa GP kuulus MM-sarja kohe esimesest hooajast alates ja kuni 1966. aastani toimus see 11 korda avalikele teedele rajatud Reims-Gueux´ rajal, mis paiknes kuulsas Champagne´i regioonis, Reimsi linnast mõned kilomeetrid läände. Esimese kahe võistluse järel rada veidi muudeti ja alates 1953. aastast oli ringraja pikkuseks 8,3 km. Reimsi rada kujutas endast kolmnurka ja see oli kuulus oma kahe pika sirge poolest, kumbki umbkaudu 2,2 kilomeetrit pikk.
Need kaks sirget andsid eessõitja tuulest väljudes hea võimaluse möödasõitudeks ja nii nähtigi aastate jooksul Reimsi rajal mitmeid põnevaid duelle ning möödasõite. Nagu näiteks 1961. aastal, mil viimastel ringidel pidasid maha tulise lahingu Dan Gurney ja F1-sarja debütant Giancarlo Baghetti. Kaks meest vahetasid korduvalt kohti ja viimasest kurvist väljus esimesena Gurney, aga itaallasel õnnestus finišisirgel ameeriklasest mööduda ja võita. Muuseas, see võit tähendas, et Baghetti on tänaseni ainuke sõitja, kes võitnud F1 etapi oma debüüdil.
1950te aastate lõpus, mil Euroopat raputas Suessi kriis, oli FIA mitmel aastal hädas piisava arvu etappide leidmisega ja nii kihutatigi vahel kummalistel tänavaradadel – nagu näiteks kahel Portugali rajal aastatel 1958-1960. Neist Porto kesklinna rajatud ajutisel rajal toimus võistlusel aastatel 1958 ja 1960 ning 1959. aastal kihutati Lissabonis asuva Monsanto pargi teedel ja sellege piirnevatel tänavatel.
Mõlemad rajad olid suhteliselt sarnased oma ohtlikkuse poolest. Teekate oli äärmiselt vahelduv ja kohati väga kehva kvaliteediga. Näiteks Porto tänavarajal kihutati suurem osa ajast munakividel ja mitmel korral ületati trammitee. Suhteliselt sarnane oli olukord Lissaboni rajaga, kus samuti oli teekate vahelduv ja kah vaja üle trammitee sõita.
Austria soovis 1960te algul korraldada oma Grand Prix´ võistlust, aga probleem tekkis ringraja leidmisega. Saanud eeskuju Silverstone’ist, mis oli pärast II maailmasõda rajatud endisele sõjaväelennuväljale, panid Austria GP korraldajad silma peale Zeltwegi lennuväljale. 1963. aastal korraldatigi esimene Austria GP ja juba järgmisel aastal lisas FIA selle F1 MM-võistluste kalendrisse.
Kahjuks oli lennuvälja rajakate väga kehvas olukorras – sedavõrd konarlik, et nii treeningutel kui ka võistlusel purunesid päris mitmetel autodel vedrustus. Lisaks kaebasid pealtvaatajad kehva nähtavuse üle. Nii jäigi see ainsaks korraks, mil Zeltwegi lennuväljal MM-punkte jagati. Muuseas, samal võistlusel tegi debüüdi üks kohalik võidusõitja, kel nimeks Jochen Rindt ja kes hiljem, 1970. aastal pälvis ainukese sõitjana F1 ajaloos MM-tiitli postuumselt. Aga juba 1969. aastal valmis Zeltwegi lähedale uus ja ajaloo jooksul rohkelt kiidusõnu pälvinud ringrada, mis sai nimeks Österreichring ja mis pärast rekonstrueerimist kannab alates 2011. aastast nime Red Bull Ring.
1970- ja 1980tel aastatel üritas tolleaegne F1-sarja kommertsjuht Bernie Ecclestone vägisi korraldada USAs rohkem etappe kui üks. Kui Watkins Gleni tavarada ja Long Beachi tänavarada olid maailma ühed huvitavamad GP rajad, siis 1980tel aastatel Detroiti, Dallase ja Las Vegase tänavatel toimunud F1 etapid olid parajad fiaskod.
Esmalt korraldati kahel korral võistlus Las Vegases, Caesars Palace hotelli ümbritseval alal. Sõitjad kirusid rada kui läbi ajaloo kehvemat rada üleüldse. Kui veel teisel korral, 1982. aastal, ka pealtvaatajaid eriti polnud, tõmbas korraldaja juhtme seinast.
Samal aastal kihutasid F1 autod esmakordselt Detroiti tänavatel. Ega seegi rada oma rohkelt täisnurksete kurvidega ja kuumuses laguneva rajakattega sõitjatele meeltmööda polnud, aga üllataval kombel pidas see võistlus vastu koguni seitse hooaega. Pärast 1988. aasta etappi, mis toimus äärmiselt kuumades oludes ja rajakate täiesti ära lagunema kippus, otsustati Detroit maha jätta.
Veelgi hullemaks eksperimendiks osutus F1 etapp 1984. aastal Dallase tänavatel, kus keset suve valitses ligi 40kraadine kuumus. Selle tagajärjel lagunes asfalt juba vabatreeningute ajal ja sõitjatel kippus pilt eest minema. Võistlus otsustati pühapäeval korraldada hommikupoolikul ja protestiks selle vastu saabus näiteks Williamsi sõitja Jacques Laffite rajale... pidžaamas!
Pikalt võistlust juhtinud Nigel Mansell riivas ühel hetkel betoonist barjääri ja finišisirgele jõudes hakkas tema auto käigukasti rikke tõttu seisma jääma. Inglane kargas autost ja hakkas seda finišijoone poole lükkama. Ületanud selle, langes Mansell kurnatusest kokku.
Neljakordne maailmameister Alain Prost naljatas Dallase GP järel: „Detroiti rada ei tundugi enam nii hull! Küll nad (Ecclestone ja FIA) varsti leiavad uue koha ja seejärel tundub ka Dallas igati OK!“
