Ekstreemsed F1 rajad
Rein Luik
29.01.2019
Tony Brooks juhtimas võistlust Avuse ringraja 43kraadise kaldega kurvis. Aastanumbriks on 1959. | autori arhiiv

Vormel-1 MM-võistluste ajaloost on paljudele tuttav kurikuulus Nürburgringi Nordschleife, aga sarjas on kihutatud mitmetel tänapäevaks unustusse vajunud ekstreemsetel radadel.

Nürburgringi Nordschleife versiooni kasutati F1 MM-etapina kuni 1976. aastani ja selle pikkuseks oli 22,835 km. Aga see pole sugugi F1 ajaloo pikim ringrada, kus vormel-1 autodes MM-punkte jahitud.

Nimelt toimus 1957. aastal MM-etapp Pescara rajal, kus kihutati tavalistel teedel, mis läbisid külasid ja Aadria mere kaldal asuvat Pescara linna. Kogu raja kõrguste vahe oli 185 meetrit ja see kulges kohati äärmiselt kitsastel teedel. Lisaks sellele, et Pescara on F1 ajaloo pikim rada oma 25,579 kilomeetriga, sisaldas see ka läbi aegade pikimat sirget, kus täisgaasil sai otse kihutada koguni 6 kilomeetrit järjest.

Pescara sattus F1 etappide hulka Suessi kriisi tõttu, mille tagajärjel mitmed korraldajad viimasel hetkel etappide läbiviimisest loobusid. Kiirelt oli vaja leida asendajaid, muidu oleks etappide arv liialt väikseks jäänud. Tolle ainsa F1 MM-võistluste etapi Pescara ringrajal võitis legendaarne Stirling Moss, kes edestas oma Vanwallil enam kui kolme minutiga läbi aegade üht edukaimat sõitjat, viiekordset maailmameistrit Juan Manuel Fangiot.

Kindlasti üks kummalisemaid juhtumeid Pescara GP võistluselt on seotud hilisema kahekordse F1 maailmameistri Jack Brabhamiga. Austraallase Cooperil sai viimasel ringil kütus otsa ja Brabham veeres vabakäiguga rajalt kõrvale ühte tanklasse, mis oli selleks päevaks ametlikult suletud. Aga Brabhami üllatuseks jooksis tanklast välja abivalmis teenindaja. Cooperisse tangiti paar liitrit kütust ja Brabham suutis võistluse lõpetada.

Paljud kummalised, ekstreemsed ja ohtlikud rajad ongi pärit just F1 esimestest kümnenditest, nagu näiteks Ain Diab ringrada Marokos. 1958. aastal toimus tänaseni ainus selle riigi pinnal sõidetud F1 etapp just tavateedel kulgenud ringrajal. Värskelt iseseisvunud Maroko soovis tõsta oma mainet ja nii korraldati F1 etapp rajal, mis paiknes osaliselt Vahemere ääres, Casablancasse viival rannateel, ja millel oli pikkust 7,618 km.

Rada oli väga tolmune ja liivane, aga samas äärmiselt kiire. Näiteks võistluse võitnud Stirling Mossi kiireima ringi keskmiseks kiiruseks oli 192 km/h. Kuigi Mossil oli võimalus võita ka MM-tiitel, pidi ta lõpuks siiski teise kohaga leppima, sest Ain Diab rajal teisena finišeerinud Mike Hawthornile piisas tiitlivõiduks nendest punktidest. Võistlust jäi aga varjutama Stuart Lewis-Evansi hukkumine, kelle autol purunes mootor (ilmselt just tolmu tõttu) ja andekas inglane põrutas vastu rajabarjääri. Auto süttis ja Lewis-Evans suri hiljem põletushaavadesse.

Kuulus Monza ringrada on tänaseni kasutusel ja praegugi F1 sarja kiireim rada, aga 1922. aastal valminud rajale ehitati 1954. aastal juurde ka ovaal, mis kombineerituna tavarajaga andis raja pikkuseks kokku täpselt 10 km. Antud kombineeritud, ülikiirel rajal kihutati F1 MM-sarja punktidele neljal korral, aastatel 1955-1956 ja 1960-1961. Näiteks saavutas Phil Hill oma Ferraril 1960. aasta etapi kvalifikatsioonis ühe ringi keskmiseks kiiruseks 223 km/h.

1961. aasta Itaalia GP ajal hukkus raske avarii tagajärjel Ferrari sõitja Wolfgang von Trips ja lisaks temale ka 14 pealtvaatajat.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Tehnikamaailm.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid