Oli üks 2000. aasta septembrikuu päev Mugello ringrajal. F1 tiimiomanik Peter Sauber otsustas anda võimaluse näidata enda oskusi noorukesel Soome võidusõitjal, kes juba testisõitude teisel päeval läbis F1 autol ringe pool sekundit kiiremini kui võistkonna põhisõitja. Kogenud tiimiboss varjas soomlase testisõitude tulemusi kiivalt konkurentide eest ja sõlmis pärast veel kahte testisõitu temaga 2001. aastaks lepingu. Kimi Räikköneni karjäär tippspordis võis alata.
Sauberi järel tipptiimi
Nii mõnigi, nende hulgas FIA president Max Mosley, kahtles, kas Räikkönen ikka on oma napi kogemusega (soomlane oli veel 1999. aastal sõitnud kardiga ja tema pagasis oli vaid 23 võistlust madalamates vormeliklassides, millest ta muuseas oli 13 võitnud) väärt F1 superlitsentsi, aga Peter Sauberi avaldatud testisõitude tulemused veensid kriitikud ümber.
Räikköneni debüüt sai teoks 2001. aasta Austraalia etapil ja see lõppes punktiväärilise kuuenda kohaga. Noppinud Sauberi roolis veel kahelt etapilt neljandad ja ühelt viienda koha, lõpetas soomlane hooaja kokkuvõttes kümnendana. Samal ajal tõmbas oma karjäärile joone alla Mika Häkkinen ja väidetavalt oli just kahekordne maailmameister see, kes veenis McLareni tiimiomanikku Ron Dennist palkama oma andeka kaasmaalase.
Oli kuidas oli, aga igatahes kihutas Kimi järgmisel aastal juba tipptiimis. Hooaega varjutasid küll mitmed tehnilised probleemid, aga soomlane teenis oma esimesed poodiumikohad. Juba järgmisel, 2003. aastal, võitis ta esimest korda etapi ning võitles Michael Schumacheriga MM-tiitli pärast, jäädes kuulsale sakslasele alla vaid kahe punktiga.
Just McLareni boss Ron Dennis oli see, kes pani Kimile hüüdnimeks „Jäämees“ (Iceman), viidates sellega nii tema põhjamaisele päritolule kui külmale närvile ning „jäisele“ suhtumisele kõigesse, mis ei puudutanud otseselt võidusõitmist. Soomlase napid ja samas ka mõneti vaimukad vastused pressikonverentsidel kasvatasid tema populaarsust fännide seas igas maailma nurgas ning kuigi ta ei sallinud avalikku ja meedia tähelepanu, sattus ta oma olekuga paratamatult selle keskmesse.
2004. aasta ei kulgenud kõige edukamalt – tihti vedas alt Mercedese mootor. Seevastu järgmisel aastal heitles ta Fernando Alonsoga peaaegu viimaste etappideni tiitli pärast. 2006. aasta osutus taas veidi tagasihoidlikumaks, aga sama aasta Itaalia GP ajal teatas Ferrari tiim, et lahkuva Michael Schumacheri asemele on palgatud Kimi Räikkönen.
MM-tiitel ja lahkumine
Jäämehe esimene hooaeg Ferrari tiimis kulges edukalt, aga heitlus MM-tiitlile kujunes äärmiselt tasavägiseks. Kahekordne maailmameister Alonso oli siirdunud McLarenisse, kus tema tiimikaaslaseks oli üliandekas debütant Lewis Hamilton ja lisaks neile kahele püsis tiitlikonkurentsis ka Kimi tiimikaaslane Felipe Massa. Veel kolm etappi enne hooaja lõppu oli kõigil neljal võimalusi tiitlile ning viimasele etapile Brasiilias läksid suurimate tiitlilootustega vastu Hamilton ja Alonso.
Kimi jäi Hamiltonist maha seitsme ja Alonsost kolme punktiga (võidu eest teenis tol aastal 10 punkti), aga omas siiski šansse tiitlile. Stardirivis võttis esimese positsiooni sisse Massa, tema kannul Hamilton, Alonso ja Räikkönen. Ferrarid olid selgelt kiiremad ja juba avaringil haarasid Massa ja Räikkönen kaksikjuhtimise. Hamilton sõitis korraks rajalt välja, oli seejärel hädas streikiva autoga ja lõpetas alles seitsmendana.
Räikkönen möödus tiimikaaslasest ja võitis etapi, Alonso pidi leppima kolmanda kohaga. Nii kogus soomlane 110 punkti ning Alonso ja Hamilton lõpetasid võrdselt 109 punkti peal. Seis oli sedavõrd tasavägine ja segane, et Kimi ei teadnud finišeerides, et oli MM-tiitli võitnud.
Järgmisel aastal oli soomlane poole hooajani taas tiitlikonkurentsis, aga seejärel juhtunud paar avariid ja mõned tehnilised probleemid ei võimaldanud tal tõusta kõrgemale kolmandast kohast. 2009. aasta osutus veelgi keerulisemaks ja hooaja lõpus teatas Ferrari, et hoolimata sellest, et Kimil oli tiimiga leping ka järgmiseks aastaks, vahetatakse ta Alonso vastu välja. Läbirääkimised McLareni ja Mercedesega nurjusid ning kõigile ootamatult otsustas Räikkönen, et hakkab järgmisel aastal hoopis rallit sõitma.
Katsetused ralliga ja naasmine
Tagantjärele on Räikkönen tunnistanud, et esialgu sai tal tõesti GP-tsirkusest siiber ja kuna rallisõit oli alati tema üheks kireks olnud, siis miks ka mitte... Pealegi sai ta 2010. aastaks Red Bulli toetusel koha Citroën Junior tiimi.
Räikköneni kahele hooajale autoralli MM-sarjas tagasi vaadates võib nii mõnigi tõdeda, et ega ta midagi erilist korda ei saatnud. Aga teisalt on ringrajasõit ja rallisõit kaks täiesti erinevat ala. Mõlemad on küll autospordialad, aga erinevad teineteisest nagu kergejõustikus 100 meetri jooks ja vasaraheide. Kui oled ikka lapsepõlvest alates ainult ringradadel kihutanud, siis ega rallisõitu päevapealt selgeks ei õpi – ole sa kui suur talent tahes!
Kimi Räikköneni saldoks ralli MM-võistlustel jäid mõlemal hooajal saavutatud 10. koht punktitabelis. Esimesel aastal kogus ta 25 ja teisel 34 punkti. Parimad kohad – üks kord neljas, kaks korda viies ja kolm korda kuues – ei tundugi ehk nii kehvad (kui F1 konteksti paigutada), aga MM-rallide esiotsa konkurentsitihedust (või õigemini selle puudumist) silmas pidades pole nendes ka midagi hõiskamist väärt.
Erilisi raskusi tekitas Räikkönenile just kaardilugeja ettelugemise järgi sõitmine. Juba F1 aegadel polnud ta just kõige suurem fänn, kuulamaks tiimi poolt raadio teel edastatavaid juhendeid. Huvitaval kombel ei maininud Räikkönen veel 2011. aasta kevadel kordagi, et teda huvitaks tagasipöördumine F1-sarja. Selle asemel käis ta hoopis NASCARi kereautodega ovaalidel kihutamist proovimas.
„Just nendel NASCARi võistlustel tekkis taas igatsus võidusõidu järele ringradadel,“ tunnistas Kimi. „Kihutada mees mehe vastu on midagi muud kui ainult kella vastu, nagu rallis. Aga ralli juures meeldib mulle, et seal on inimesed rohkem huvitatud spordist enesest ja sellest, mis juhtub kiiruskatsetel ning vähem sellest, mis toimub väljaspool rada. F1s on seda „pullis...a“ palju rohkem!“
Novembri lõpus teatasid Lotuse tiim ja Räikkönen, et on sõlminud kaheaastase lepingu ning soomlane pöörduski tagasi oma esimese armastuse manu. Paljusid asjatundjaid üllatas Kimi valik tiimi osas, sest Lotus polnud 2011. aastal teeninud mitte ühtegi punkti, aga soomlast see ei heidutanud.
Et oskused polnud kahe aastaga rooste läinud, näitas hooaja algus. Avaetapilt kaheksas koht ning neljandal ja viiendal etapil juba poodiumikohad. Hooaja lõpus Abu Dhabi ringrajal tõi ta Lotusele ka etapivõidu. Kokkuvõttes Kimile kolmas ja Lotusele neljas koht. 2013. aastal suutis ta võita veel ühe etapi ja tõusta mõned korrad pjedestaalile ning lõpetas kokkuvõttes viiendana. Sügisel aga teatati Räikköneni ja Ferrari uuest lepingust.
Nauding võidusõidust
F1 maailmas algas 2014. aastaga Mercedese valitsemisaeg ja Ferrari ei osutunud esialgu eriti konkurentsivõimeliseks. Aga järgmisel aastal suutis tiimikaaslaseks saabunud hea sõber Sebastian Vettel Mercedese sõitjatega kohati konkurentsis püsida ja kuigi Kimi ise tiitli pärast ei heidelnud, toetas ta sõpra sedavõrd tihti kui võimalik. Etapivõite küll ei tulnud, aga soomlane nautis võidusõitu täiel rinnal.
Vähehaaval sai siiski selgeks, et Ferrari temast peagi loobub ja 2018. aasta septembris kuulutatigi välja, et Räikkönen siirdub Alfa Romeo (Sauberi) võistkonda. Aga Jäämees polnud tipptasemel siiski oma viimast sõna öelnud ja nii tõusiski ta USA etapil poodiumi kõrgeimale astmele, saavutades 39aastasena oma karjääri viimaseks jäänud etapivõidu.
Räikköneni siirdumine Sauberisse oli üllatuslik, aga soomlane tõdes, et ta lihtsalt naudib jätkuvalt võidu sõitmist. Teisalt oli ka tore naasta tiimi, kes talle andis kunagi võimaluse F1-sarjas debüteerida. Alfa Romeo pole viimastel aastatel eriti konkurentsivõimeline olnud, aga Jäämeest pole see heidutanud ja ta jätkas nautimist kuni tänavuse hooajani, mil 17. oktoobril oma 42. sünnipäeva tähistav soomlane, kelle arvel on enim starte F1-sarjas, autospordiga lõpparve teha otsustas.
