Kõige tõsisemalt üritab üht andekaimat noort ameeriklast palgata AlphaTauri F1 võistkond ja nende sihikul on Indycar-sarja läbi aegade noorim etapivõitja Colton Herta. Kuigi tiimid on tundnud huvi veel paari Indycar-sarja noori talendi, nt mulluse meistri, hispaanlase Alex Palou, ja mitmekordse etapivõitja, mehhiklase Pato O’Wardi vastu, siis kõige lähemal on MM-sarja siirdumisele siiski Herta. Esiteks on ta neist kolmest noorim ja mis kõige olulisem – ta on ameeriklane.
Alates käesoleva aasta märtsist on teise põlvkonna Indycar-sõitja (Coltoni isa Bryan kihutas Indy-vormelitel 1990. aastate teisel poolel ja võitis kaks etappi) Colton Herta ka McLareni võistkonna testisõitja ja ta on osalenud tiimi mulluse autoga ka ühel testisõidul. Herta võimalik siirdumine F1-sarja juba tulevast aastast sai hoo sisse pärast seda kui Sebastian Vettel teatas oma karjääri lõpetamisest, mis pani F1 sõitjateturu kihama. Neljakordse maailmameistri asemele siirdub uuest aastast Aston Martini tiimi kahekordne maailmameister Fernando Alonso, kellest vabaks jäänud kohale Alpine´i võistkonnas kandideerib praegune AlphaTauri sõitja Pierre Gasly.
Hetkel on Colton Herta palkamisel takistuseks asjaolu, et tal pole koos F1-sarjas sõitmiseks vajaliku superlitsentsi punkte, mida tuleb FIA reeglitele vastavalt koguda erinevatest madalamatest vormelisarjadest. Seetõttu ongi AlphaTauri tiim taotlemas Colton Hertale erandit.
Oma debüüdi Indycar-sarjas tegi Herta 2018. aasta viimasel etapil 18-aastaselt. Juba järgmise hooaja teisel etapil saavutas ta esimese võidu, millega kerkis kõigi aegade noorimate Indy-sarja etapivõitjate edetabeli etteotsa. Kokku on Herta seni võitnud seitse etappi ja oma parimal hooajal, 2020. aastal, saavutas kokkuvõttes kolmanda koha.
Eelkäijad
Mitmed Põhja-Ameerika tippvormelisarja edukad sõitjad on läbi ajaloo varemgi F1 MM-võistlustel läbilööki üritanud. Mõnel on see õnnestunud, mõni on põrunud.
Esimene Indycar-sarja staarsõitjatest, kes MM-võistlustel võite ja tiitlit ründama asus, oli neist ka kõige kuulsam ja autospordi ajaloo üks mitmekülgsemaid sõitjaid – Mario Andretti. Ameeriklase kontol oli juba kaks Indycar-sarja meistritiitlit, kui legendaarne Lotuse boss Colin Chapman pakkus talle autot, osalemaks 1968. aasta eelviimasel F1 etapil USAs. Andretti üllatas kogu maailma kvalifikatsioonivõiduga, aga võistluse enda oli ta kahjuks sunnitud tehnilise rikke tõttu katkestama. Järgnevatel aastatel osales Andretti vaid üksikutel F1 etappidel, võitis aga 1969. aastal nii Indianapolise 500 miili sõidu kui kolmanda Indy-sarja tiitli.
Esimese F1 etapi võitis Mario Andretti 1971. aastal Ferrari roolis, aga täielikult pühendus ta F1-sarjale alates 1976. aastast Lotuse tiimis, mille autol ta kaks aastat hiljem ka F1 maailmameistriks krooniti. Ameeriklane jätkas veel paar aastat Lotusel ja seejärel veel ühe hooaja Alfa Romeol ning pöördus siis tagasi Indycar-sarja. Vormelimaailma üllatas Mario Andretti veel 1984. aastal, mil ta 44-aastaselt võitis oma neljanda tiitli Indy-vormelitel.
Kuulsa USA tiimiomaniku Roger Penskega tihedat koostööd teinud Mark Donohue oli andekas võidusõitja, kes aga armastas ka võistlusautode tehnilise poole ja arendustööga tegeleda. Kuigi ta Indy-vormelitel ühtegi täishooaega ei sõitnud, võitis Donohue üksikuid etappe ja 1972. aastal ka Indianapolise 500 miili sõidu. Debüüdi F1-sarjas tegi Donohue 1971. aastal McLareni roolis Kanada etapil, millel finišeeris kolmandana. Kui Roger Penske 1974. aastal F1-auto ehitada otsustas, kutsus ta appi hea sõbra Donohue. Kahjuks polnud Penske PC1 auto eriti konkurentsivõimeline ja 1975. aasta hooaja keskel võeti ajutiselt kasutusele March 751 auto. Austria etapi vabatreeningul purunes aga Donohue autol rehv, ameeriklane kaotas auto üle kontrolli. See põrutas vastu rajabarjääri ja avarii tagajärjel tekkinud ajuverevalumi tõttu suri Mark Donohue paar päeva hiljem.
Kulus hulk aastaid, enne kui üks Indycar-sarja tippsõitja võttis taas nõuks üritada läbilööki F1 MM-võistlustel ja selleks oli Mario Andretti poeg Michael. Tema kontol oli juba hulganisti Indycar-sarja etapivõite ja ka meistritiitel 1991. aastast, kui ta 1993. aastaks sõlmis lepingu McLareni tiimiga, osalemaks isa eeskujul F1 MM-sarjas. Erinevatel põhjustel ei suutnud Andretti F1-autoga kohaneda ja et tema tiimikaaslaseks oli ei keegi muu kui kolmekordne maailmameister Ayrton Senna (kes oskas võite välja võluda ka kehvemast autost), siis jäid Andretti tulemused kahvatuks. Kolm etappi enne hooaja lõppu tõmbas ameeriklane oma F1 karjäärile joone alla ja siirdus tagasi kodustele radadele.
Kolm aastat hiljem sõlmis Williamsi F1 tiim lepingu veel ühe teise põlvkonna võidusõitjaga – selleks oli F1 ajaloo ühe andekaima sõitja, 1982. aastal hukkunud Gilles Villeneuve’i poeg Jacques. Kanadalane debüteeris Indycar-sarjas 1994. aastal ja sai samal hooajal ka oma esimese etapivõidu. 1995. aastal võitis ta aga nii Indianapolise 500 miili sõidu kui meistritiitli ning järgmiseks hooajaks meelitas Villeneuve´i oma võistkonda kuulus tiimiomanik Frank Williams.
Juba oma F1 debüüdil üllatas Jacques kvalifikatsioonivõiduga kogenuma tiimikaaslase Damon Hilli ees. Kanadalane juhtis võistlust pikalt, aga lõpuks oli ta väikese õlilekke tõttu sunnitud Hilli endast siiski mööda laskma. Kolm etappi hiljem aga sai ta kirja ka oma esimese etapivõidu. Lõpetanud debüüthooaja maailmameistriks kroonitud Hilli järel teisena, peeti Villeneuve´i järgmisel hooajal üheks suurimaks favoriidiks MM-tiitlile. Ja ta ei petnud oma fännide ja asjatundjate lootusi ning võitis tiitli, mis tema isal kunagi saavutamata jäi. Tiitlivõidu järel hakkas Villeneuve´i karjäär alla käima ja 2006. aastal tegi ta oma viimase stardi MM-sarjas.
F1-sarjas on osalenud veel kolm Indy-vormelite meistrit, aga edu suutis neist saavutada vaid üks. Juan Pablo Montoya jõudis laiema avalikkuse tähelepanu alla esmakordselt 1997. aastal, mil ta oma debüüthooajal F3000-sarjas teise koha saavutas ja ta Williamsi F1 tiimi testisõitjaks palgati. Võitnud järgmisel aastal F3000 meistritiitli, ei leidunud talle aga Williamsi võistkonnas kohta ja nii otsustas kolumbialane siirduda ookeani taha, kus tema tööandjaks sai 1999. aastaks Ganassi tiim. Montoya näitas, mis puust ta tehtud on, võites debüüthooajal seitse etappi ning meistritiitli. Järgmisel aastal lisas ta oma kontole esikoha Indianapolise 500 miili sõidus ning seejärel palkas Williamsi F1 tiim ta 2001. aastaks juba põhisõitjaks.
Kohe esimesel hooajal võitis kolumbialane etapi ning järgmistel aastatel veel kokku kuus (kolm Williamsi ja kolm McLareniga). Aastatel 2002 ja 2003 saavutas Montoya kokkuvõttes kolmanda koha, kui tema kahjuks valitsesid neil aastatel GP-radadel Ferrarid ja Michael Schumacher. Lahkhelide tõttu McLareniga tõmbas Montoya keset 2006. aasta hooaega oma F1 karjäärile ootamatult joone alla ja pöördus tagasi USA-sse, kus kihutas aastaid NASCARi sarjas ja võitis 2015. aastal teist korda Indianapolise 500 miili sõidu.
Sõitnud ühe hooaja Euroopas F3000-sarjas, siirdus brasiillane Cristiano da Matta ookeani taha, kus 1999. aastal liitus tol ajal CART/ChampCar nime kandnud tippvormelisarjaga. Võitnud 2002. aastal sarja meistritiitli, meelitas brasiillase F1-sarja Toyota tehasetiim. Kahjuks ei osutunud konkurentsivõimeliseks ei tiim ega ka Cristiano da Matta ise ja nii sai tema F1 karjäär läbi juba kahe hooaja järel.
Sebastien Bourdais võitis 2002. aastal F3000-sarja, aga kuna F1-sarjas värskele meistrile kohta ei leidunud, võttis prantslane ette teekonna ookeani taha. Oma debüüthooaja CART/ChampCar sarjas lõpetas Bourdais neljandal kohal, aga ta krooniti sarja meistriks neljal järgmisel aastal. Lõpuks märgati teda ka Euroopas ja talle pakkus põhisõitja koha Toro Rosso F1 tiim. Kahjuks ei suutnud Bourdais F1-sarjas kohaneda ja kehvade tulemuste tõttu otsustas tiim prantslase keset 2009. aasta hooaega vallandada.
