Olgu alustuseks märgitud, et Robert Kubica kaheksa aasta kestnud paus pole kahe etapi vahel pikim, mille järel sõitja F1 sarja naasnud. Seda rekordit hoiab enda käes hollandlane Jan Lammers, kes aastatel 1979-1982 sõitis mitme erineva tiimi eest ja pääses siis kaheks etapiks starti 1992. aastal.
Robert Kubica karjäär F1-sarjas algas 2006. aastal. Kaks aastat hiljem saavutas ta oma seni ainsaks jäänud etapivõidu ning lõpetas hooaja kõrge neljanda kohaga. Poolakat peeti sõitjaks, kel piisavalt andekust ja oskusi ka MM-tiitli eest võidelda. Aga 2011. aasta algul tegi ta rallivõistlusel raske avarii, mille tagajärjel vigastas sedavõrd tõsiselt kätt, et ta autosportlase karjääri lõppenuks peeti. Kubica tegi aga kõvasti tööd, ja kuigi sajaprotsendiliselt käe endist liikuvust ei taastada ei suutnud, on võimeline taas autoroolis konkurentsi pakkuma.
Läbi aegade kõige sensatsioonilisema come-back´i au kuulub legendaarsele Niki Laudale. Pistnud 1977. aastal Ferrari roolis tasku teise MM-tiitli, lõi austerlane Ferrari ukse pauguga kinni ja siirdus kaheks hooajaks Brabhami võistkonda. 1979. aasta eelviimase etapi, Kanada GP vabatreeningute ajal saabus aga Lauda boksi, ronis autost välja ja teatas, et enam sõita ei soovi. Piloodipaberitega Lauda asutas oma lennufirma Lauda Air, kuid mõned aastad hiljem, kui firma rahalistes raskustes vaevles, otsustas F1-sarja naasta.
Kokkuleppele jõuti McLareniga ja kohe esimesel hooajal 1982. aastal sai ta kirja kaks etapivõitu. Järgmine aasta oli palju kahvatum, aga 1984. aastal õnnestus tal võita kolmas tiitel ja seda vaid poolepunktise eduga tiimikaaslase Alain Prosti ees. Alati otsekoheste ja vahel küünilistegi väljaütlemiste poolest tuntud Niki Lauda on hiljem mitmeid kordi maininud, et McLarenis loodeti tegelikult Prosti võitu, ja et „peasponsor Marlboro olevat isegi posterid prantslase tiitlivõidu auks enne viimast GP-d valmis trükkinud“. Järgmise aasta lõpul riputas kolmekordne maailmameister aga lõplikult kiivri varna.
Alain Prost oli tuntud targa, mõtleva ja kaalutleva sõitjana, teenides sellega „Professori“ hüüdnime ning tema CV oli 1990. aastaks aukartustäratav – 44 etapivõitu, kolm MM-tiitlit ja neli hõbemedalit. Järgmise aasta Ferrari auto aga osutus täielikuks katastroofiks ja eelviimasel etapil kritiseeris Prost oma autot avalikkuse ees karmide sõnadega. Tulemus? Ferrari vallandas kolmekordse maailmameistri enne viimast etappi.
Samal ajal oli tiimiks, kuhu kõik pürgisid, Williams, ja seda kohta sihtis ka Prost. 1992. aastaks ta sinna enam ei mahtunud ja nii jäi prantslane selleks hooajaks pealtvaatajaks. Nigel Mansell võitis Williamsi roolis ülekaalukalt tiitli ja veel enne kui hooaeg läbi oli, teatas tiim, et on sõlminud lepingu Prostiga. Mansell lahkus ja Williams oleks soovinud teise sõitja kohal näha Ayrton Sennat, aga Prost nõudis lepingusse klauslit, et tema brasiillasega ühes tiimis ei sõida. Prantslane võitis 1993. aastal seitse etappi ning oma neljanda MM-tiitli. Kuna tal polnud järgmiseks hooajaks lepingut ja Williams palkas Senna, otsustas Prost, et talle aitab ja tõmbas karjäärile joone alla.
Üks populaarsemaid naasmisi F1 MM-sarja oli kuulsa „Jäämehe“ ehk Kimi Räikköneni tagasitulek 2012. aastal. Võitnud 2007. aastal Ferrari roolis MM-tiitli, lahkus soomlane Itaalia tiimist 2009. aasta lõpul ja kuna sobivat ja konkurentsivõimelist uut töökohta ta F1-sarjast ei leidnud, pöördus oma teise armastuse, autoralli juurde. Oma debüüdi ralli MM-sarjas oli ta teinud juba 2009. aastal kodusel etapil, aga 2010. aastaks pakuti talle kohta Citroëni tiimi. Hooaja jooksul teenis Räikkönen 25 punkti ja lõpetas kokkuvõttes 10. kohaga. Parimaks tulemuseks jäi Türgi rallil saavutatud 5. koht. Järgmisel aastal osales Räikkönen ralli MM-sarjas oma eratiimi Citroën WRC auto roolis, aga 2011. aasta lõpus teatas naasmisest F1-sarja. 2012. aastal tegigi Räikkönen suurepärase hooaja Lotuse roolis – võitis ühe etapi, tõusis korduvalt poodiumile ja lõpetas kokkuvõttes III kohaga.
Viimastel aastatel traagilise õnnetuse üle elanud ja seetõttu haigevoodisse aheldatud Michael Schumacher tõmbas oma karjäärile esimest korda joone alla 2006. aasta lõpus. Läbi aegade edukaim F1 sõitja oli sarjast eemal kolm aastat, kuni talle tegi pakkumise Mercedes ja nii naasis 2010. aasta jaanuaris 41aastaseks saanud sakslane taas F1 auto rooli. Kindlasti olid tema kogemused ja maine tiimile väärtuslikud, aga eriti edukaks seda come-back´i lugeda ei saa. Kolme hooaja jooksul tõusis Schumacher poodiumile vaid korra ja temast polnud väärilist vastast tiimikaaslasele ka Nico Rosbergile. 2012. aasta lõpus tõmbas Schumacher karjäärile lõplikult joone alla.
Üks ajaloo mitmekülgsemaid ja andekamaid võidusõitjaid on Mario Andretti, kes pendeldas aastaid Indy- ja F1-sarjade vahel, kogudes võite ja kuulsust mõlemal pool ookeani. 1970te keskpaigas pühendus Andretti tõsisemalt F1-sarjale ja võitiski 1978. aastal Lotuse roolis MM-tiitli. Järgnevatel aastatel käis aga Lotus alla ja 1981. aastal võttis Andretti vastu Alfa Romeo pakkumise, mis rahaliselt oli tasuv, kuid tulemuslikult täielik põrumine. Nii otsustaski kuulus ameeriklane naasta kodumaale ja jätkata Indy-sarjas.
1982. aasta osutus Ferrarile traagiliseks. Kõigepealt hukkus Gilles Villeneuve ja seejärel pidi raske avarii tagajärjel pealtvaatajaks jääma Didier Pironi. Nii saigi Andretti hooaja lõpus telefonikõne kutsega osaleda Itaalia GP-l Ferrari roolis. Hetkekski mõtlemata pakkis Andretti kohvri, lendas Monzasse ja ...võitis kvalifikatsiooni. Võistlusel saavutas Andretti küll alles III koha, aga nagu Alan Jones tema etteastet iseloomustades ütles, et „Andretti ei pidanud enam kunagi oma spagettide eest raha maksma“. Andretti viimaseks stardiks F1-sarjas jäi hooaja viimane etapp USAs.
Oma otsekoheste väljaütlemiste poolest kuulus Alan Jones oli see võidusõitja, kellega algas Williamsi tiimi teekond F1-sarja tippu. Võitnud 1980. aastal MM-tiitli, ei suutnud Williams järgmisel aastal edu enam korrata. Jonesil sai F1-st villand ja ta otsustas oma karjäärile joone alla tõmmata. Aga mõne aasta möödudes meelitati Jones tagasi – kui USA suurettevõte Beatrice pani püsti uue F1 tiimi, mis pidi kujunema „ameeriklaste vallutusretkeks“. Lõpptulemus oli aga masendav ja Beatrice’i konkurentsivõime allpoole arvestust ning Alan Jones pöördus lõplikult tagasi Austraaliasse.
Veel kahe maailmameistri come-back´id olid suhteliselt masendavad. 1992. aastal MM-tiitli võitnud Nigel Mansell, kes kaks järgmist hooaega kihutas edukalt Indycar sarjas, meelitati 1994. aastal mõneks etapiks tagasi F1-sarja. Inglane võitiski ühe etapi ja sõlmis järgmiseks aastaks lepingu McLareniga, aga hooaja algul selgus, et... Mansell ei mahu McLareni uue auto kokpitti! Esimesed kaks etappi oli ta pealtvaataja rollis – kuniks monokok tema kehakujule sobivamaks kujundati. Mansell osales kahel võistlusel, aga polnud rahul auto juhitavusega ja peatselt teatati, et kokkuleppel osapoolte vahel Mansell ei jätka.
Legendaarse Gilles Villeneuve’i poeg Jacques võitis 1997. aastal Williamsi roolis MM-tiitli, aga järgnevad aastad olid kanadalasele tõeliseks allakäigutrepiks. BARi tiimis teenis ta aastatel 1999-2003 väga head palka, kuid auto polnud kunagi konkurentsivõimeline. Lõpuks kadus ilmselt ka motivatsioon ja koos sellega taandarenesid oskused. 2003. aasta lõpus lasti ta BARist lahti. Siiski otsis Villeneuve tagasiteed põhikohaga sõitjaks ja come-back sai teoks 2005. aastal Sauberis. Aga tulemusi polnud ja kui BMW 2006. aastal võistkonna endale ostis, vallandati Villeneuve poole hooaja pealt ka sealt. Ja nii saigi kuulsa kanadalase F1 karjäär lõplikult otsa.
