Jättes tagasivaatest välja F1 ajaloo kõige esimese hooaja, 1950. aasta etappidel kihutanud sõitjad (olid need ju sel hetkel kõik sarja „debütandid“), siis aastakümnete vältel on mitmed tulevased staarid pannud endast rääkima juba uustulnuka staatuses. Kes võites kvalifikatsiooni, kes poodiumile tõustes, mõni ka suhteliselt kehvas autos punktikohta saavutades.
Kui ignoreerida esimest hooaega, on ainsa sõitjana oma debüüdil etapivõiduni jõudnud 1961. aastal Giancarlo Baghetti. Napid viis aastat varem autospordiga tegelema hakanud 26aastane Baghetti oli enne seda hooaega sõitnud vaid sportautodel. Edukad etteasted kergitasid itaallase Enzo Ferrari vaatevälja ja nii tegi ta 1961. aastal oma esimesed stardid F1 autos MM-sarja mitte kuulunud võistlustel Sitsiilias ja Napolis. Võitnud mõlemad, lubas Enzo ta starti MM-etapil Reimsi rajal, mis tal Ferrari põhisõitjate katkestamise järel õnnestuski võita. Hiljem käis Baghetti karjäär kiirelt alla.
1968. aastal pakkus Lotuse tiimiboss Colin Chapman oma autot kaheks F1 etapiks selleks ajaks Indycar-sarja superstaariks kerkinud Mario Andrettile. Kuulsal ameeriklasel jäi küll Monzas sõitmata, aga USA etapil Watkins Gleni rajal oli ta kohal ja kogenud konkurentide meelehärmiks võitis Lotus 49 auto roolis kvalifikatsiooni. Heidelnud võistluse algfaasis Jackie Stewartiga esikoha pärast, oli Andretti lõpuks sunnitud tehnilistel põhjustel katkestama. Aga ta oli endast märku andnud ja 1978. aastal krooniti ta ka F1 maailmameistriks.
Oma debüüdil startis parimalt stardikohalt ka 1970te tippsõitja Carlos Reutemann. Argentiinlane saabus Euroopasse 1970. aastal ja tegi kahel hooajal ilma F2-sarjas. 1972. aastaks edutati ta Brabhami F1 tiimi ja hooaja avaetapiks oli Argentina GP. Kodurajal Buenos Aireses üllatas Reutemann nii asjatundjaid kui kodupublikut, võites kvalifikatsiooni kahekordse maailmameistri Jackie Stewarti ees. Võistlusel pidi ta rehvide kulumise tõttu leppima 7. kohaga, aga paar aastat hiljem võitis ta juba etappe ja neid kogunes karjääri jooksul terve tosin.
Kolmas ja seni viimane sõitja, kes oma debüüdil sõitnud välja parima aja kvalifikatsioonis, on legendaarse Gilles Villeneuve’i poeg Jacques, kes palgati Williamsi F1 tiimi 1996. aastal. Aasta varem oli Jacques teinud ilma Indycar-sarjas, võites Indianapolise 500 miili sõidu ja sarja meistritiitli. 1996. aasta avaetapil Austraalias edestas Villeneuve kvalifikatsioonis oma tiimi esinumbrit Damon Hilli ja juhtis ka võistlust, aga lõpuks pidi õlilekke tõttu esikoha tiimikaaslasele loovutama. Hooaja neljandal etapil noppis Villeneuve aga esimese võidu ja aasta hiljem ka MM-tiitli.
Tulevastest maailmameistritest tõusis esimesel F1 etapil poodiumile ka tänane superstaar Lewis Hamilton. Juba noore sõitjana McLareni F1 tiimi tiiva alla võetud inglase F1 debüüt sai teoks 2007. aastal ja hooaja avaetappi Austraalias alustas Hamilton neljandalt stardikohalt. Vahepeal isegi korra liidriks tõusnud inglane vandus lõpuks vaid alla Kimi Räikkönenile ja tiimikaaslasele, kahekordsele maailmameistrile Fernando Alonsole. Aga juba hooaja kuuendal etapil võitis Hamilton kvalifikatsiooni ja esimest korda ka etapi.
Tänastest F1 sõitjatest on oma debüüdil pjedestaalile tõusnud ka Kevin Magnussen, kes samuti oma F1 karjääri McLareni roolis alustas. 2014. aasta avaetapil rivistus taanlane stardirivi neljandale positsioonile ja möödus stardi järel kustuva mootoriga Hamiltonist. Magnussen ületas finišijoone kolmandana, aga teise koha saavutanud Daniel Ricciardo diskvalifitseerimise järel läks talle kirja teine koht.
Mitmed sõitjad on äratanud oma debüütsõitudel tähelepanu ka lihtsalt punktikoha saavutamisega – on põhjuseks siis sõitja noorus ja/või kehvapoolne auto. Nii palkas Cooperi tiim 1959. aastaks noorukese, alles 20aastase Bruce McLareni. Kuulsa McLareni tiimi asutaja avaetapiks oli keeruline Monaco tänavarada, aga uusmeremaalane suutis lõpuks 13. stardikohalt viiendaks kerkida. Sel hetkel tõusis ta noorimaks MM-sarjas punkte teeninud sõitjaks. Hiljem on see rekord loomulikult korduvalt ületatud.
2001. aastal üllatas Sauberi tiim noorukese Kimi Räikköneni palkamisega. Soomlasel oli enne seda autospordis kogemust vaid 23 võistluse jagu ja mitmed asjatundjad eesotsas FIA presidendi Max Mosley’ga kritiseerisid Sauberi otsust kogenematut sõitjat F1 autoga võistlema lubada. Mitte just eriti kiire Sauberi roolis suutis Räikkönen 13. stardikohalt lõpuks kuuendaks tõusta ja vaigistas enda kritiseerijad.
Ehk veelgi üllatavam oli järgmisel aastal kodusel Austraalia etapil esimest korda startinud Mark Webberi debüüt. Aasta varem hooaja jooksul mitte ühtegi punkti teeninud Minardi tiim polnud just parim võimalik variant enda tutvustamiseks, aga Webberil õnnestus kodupubliku rõõmuks finišeerida viiendana.
Omaette kangelaslik oli oma karjääri jooksul kolm etappi võitnud Johnny Herberti debüüt 1989. aastal Brasiilias. Olles kuus kuud varem üle elanud ränga avarii F3000 sarjas, mille tagajärjel oleks ta peaaegu jalutuks jäänud, startis Benettoni tiimi palgatud inglane Brasiilia etapile olukorras, kus teda oli vaja autosse tõsta. Ehkki jalg tegi pidurdades veel hirmsat valu, saavutas Herbert tähelepanuväärse neljanda koha.
