Matkaenduuro (ingl. k adventure bike) on tsikliklass, mis peaks suutma läbida pikki vahemaid nii asfaldil, kruusal, kohati ka maastikul ja samal ajal kandma ka ühte-kahte inimest ning nende pagasit. Tavaliselt on motomatkajate eelistatud riistapuu pigem kõrgemas hinnaklassis vähemalt 1liitrise mootoriga rikkaliku sõidu- ja mugavusvarustusega kogukas motikas. Kuigi sellised suured matkaenduurod (nagu nt BMW R 1200 GS) on väga võimekad masinad, on nad alati mulle liiga suured tundunud. Veidi väiksem mootor ja raam annaks tulemuseks pea sama võimeka, aga kergema ja parema manööverdamisvõimega reisimasina. KTM 790 on just selline vahepealne.
KTM on 790 Adventure’i puhul kaalule kõvasti tähelepanu pööranud. Toruraami materjaliks on väga hea tugevuse ja kaalu suhtega kroom-molübdeensulamiga teras, kerepaneelid on plastist. Raskus, mida ära võtta ei saanud, on võimalikult madalal. 20liitrine kütusepaak asub suures osas mootori külgedel. Suures osas seetõttu, et tegu on tagurpidi U-kujulise paagiga – mingi osa sellest on traditsioonilises asukohas mootori kohal sõitja ja lenksu vahel, ülejäänu on justkui külgedelt alla veninud. Kaval nipp – nii on raskuskese madalamal ja sõitjal rohkem ruumi. See lahendus võimaldas sadula pikemalt ettepoole tuua, et juht saaks maastikul sõites vajadusel rohkem ettepoole nõjatuda – nagu krossi- ja enduurotsiklitel.
Sõidame!
Et testida matkamiseks mõeldud masinat, võtsin Tallinnast suuna Trans Euro Trailile. Trans Euro Trail ehk lühidalt TET on üle-Euroopaline motomatkateekond, mille on kokku pannud vabatahtlikud motomatkajad. Eestis kulgeb see peamiselt kruusateedel Tallinnast Tsirgumäeni Valgamaal, pikkust on veidi üle 1000 kilomeetri (vt transeurotrail.org/estonia)
Tervet marsruuti läbi teha (veel) ei jõudnud aga Põhja-Kõrvemaale jõudsin küll. Sel rännakul läbisin kõrvalisi asfaltteid, rohkelt kruusateid, nii liivaseid kui poriseid metsaradu. Ja tagasitee kulges Tallinn-Narva maanteel, seega said enam-vähem kõikvõimalikud teekatted läbi proovitud.
790 Adventure tunneb end suurepäraselt nii asfaldil kui sealt maha keerates. 790 Duke’ilt tuttavat 799 cm3 kahesilindrilist mootorit on ümber timmitud, mõned kilovatid on ära võetud, aga see-eest on madalamatele pööretele pöördemomenti juurde reguleeritud. Tänu sellele jaksab 790 Adventure rasketes oludes madala käiguga ja suhteliselt madalatel pööretel edasi ronida nagu aeglustiga maastikuauto.
Kuigi mul pehmel pinnasel väga suurt sõidukogemust pole, suutsin õigeid sõiduvõtteid järgides ja tsiklil enda all veidi “mängida” lastes nii liivased kui porised lõigud vahejuhtumiteta läbida. 790 Adventure süstis pigem enesekindlust, sest kuuletus hästi soovidele ning liikus kergelt edasi. Kui üldiselt on mootorrattaga kruusal ja muul ebatasasel pinnasel sõitmine korralik füüsiline trenn, siis ergas (ja samas mitte üleliia äkiline) mootor ning kerge kere vähendavad seda vaeva märkimisväärselt. Olen kuulnud, et mitmetel teistel on suure matkatsikliga lihtsam ja stabiilsem sõita, aga minu kogemus seda veel ei kinnita.
Veidi tehnilisest poolest
Kuna pidurdamine liival või kruusal on midagi muud kui asfaldil, on 790 Adventure’il offroadisuutlik ABS ja kurvi-ABS, et asfaldil kurvides pidurdamine ohutum oleks. Proovisõidurattal oli ka quickshifter, millega saab käike vahetada gaasi maha võtmata ja sidurit rakendamata.
Sõidu alguses mõtlesin, et milleks matkarattale quickshifter – see ju ringrajapillide teema? Proovisin ära ja muutsin meelt. Kuna 790 Adventure sarnaneb elavuse osas Duke’iga, võib asfaldil vabalt põhjagaasiga kiirendada ja läheb meelest, et alles 5 minutit tagasi sama mootorrattaga liivasel metsateel männijuurikate vahel sõitsin. Tegelikult on quickshifter´ist abi ka maastikul – püsti sõites on väga mugav ilma sidurita käike vahetada. Pöördeid peab selle jaoks küll mõõdukalt olema, madalatel pööretel käike üles vahetades kipub see üsna jõnksutav kogemus olema.
Esiklaas mind maanteel tuule eest kõige paremini ei kaitsnud, samas ei olnud see ka häiriv – olen tuulega harjunud. Iga huviline peab ise testima, et kas ja kuidas tema kasvu juures tuul sõites vihiseb.
Amordikäik ees ja taga on 200 mm. Tõsisema offroadi-huvilise jaoks on ka 790 Adventure R, kus R-täht nimes lisab amordikäigule 40 mm (ja sellega koos kasvab ka kliirens ning istme kõrgus), märksa jämedama mustriga rehvid, Rally-sõidurežiimi, kõrgema porilaua ja madalama esiklaasi.
Leheruum hakkab juba otsa saama, aga tahaks veel nii paljust kirjutada. Lühidalt – KTM on 790 Adventure’iga igati täkkesse pannud: see on matkasuutlik elava loomuga mootorratas, mida võib oma mõnusa suuruse tõttu ka igapäevaselt argisõitude jaoks kasutada.
