Tume metallikroheline värv on väga hästi valitud (ja ka pruun, mida olen näinud ainult netist). Just sellist tüüpi scrambler´itega sõidavad Instagrami piltidel need, kes tahavad ja oskavad coolid välja näha. Võib ju öelda, et see pole oluline ja tähtis on lihtsalt sõita, aga kui juhtumisi sõidad sageli ja seda ka jäädvustad, siis tegelikult tahad, et ratas ja varustus oleks su esteetiliste eelistustega kooskõlas.
Tehniliselt on see ratas ennekõike väga lihtne ja tundub, et see on olnud päris õige valik. Kes tahab elektroonilisi seadistusi, ostab teistsuguse ratta. Leoncino 800 Trail on esialgu veel ka nii uus, et keegi pole väga jõudnud talle lisavarustust teha. Vaja seda muidugi on, sest kui sõita loodusesse ja metsateedele, siis on kaasas kindlasti kott asjadega, ja võibolla on vaja kuhugi panna ka magamiskott ja telk. Kinnitusraame sadula taga ei ole, tagaistuja sadul on ka väga väike. Aga Givi tegeleb juba lisavarustuse arendamisega.
Olemuselt on Leoncino 800 Trail linnamaastur. Maastikuvõimekus on olemas, aga sellel on selged piirid. Siiski, see ei olegi ratas, mille peal päevade ja tuhandete kilomeetrite kaupa elada. Ja seega pole vaja teda ka lisavarustust ja funktsioone täis laduda.
Kui vaadata tervikut, siis elektroonika osa on minimaalne, hind on väga mõistlik, visuaal ja värv õnnestunud, metsarajad ja kruusateed ei pane muretsema. Ilmselgelt sõidad sa sellega üksi, kaasas ainult kõige vajalikumad asjad. Tsikkel ise ütleb, et pole vaja midagi liigset – sõidad fiilingu pärast ja teed peatusi. Õhtul paned ratta jälle garaaži ja vaatad kindlasti üle õla tagasi, enne kui lahkud. On tõesti ilus ratas.
Väikestel teedel tuuleklaasi küsimus üles ei kerki, metsas ammugi mitte. On isegi hea, et miski vaadet ei sega. Kiirteekiirusel, noh, saab hakkama, ja isegi nokaga krossikiivriga. Aga tuuleklaas teeks kulgemise muidugi mugavamaks. Ilmselt on varsti tuuleklaasid soovitatava lisavarustusena olemas.
Leoncino 800 Trail sobib väga hästi esimeseks rattaks – ükskõik, kas sõita asfaldil või kruusal, piirid ei tule liiga kiirelt ette. Väiksemat kasvu inimese jaoks on ta võib-olla natuke liiga kõrge, aga kui oled pikem (ja eestlased on maailmas keskmiselt pikkuselt 3.-5. kohal) siis kõrgest rattast me siinkohal küll ei räägi. On just mugava keskmise kõrgusega tsikkel. Ja päris kindlasti ei löö ta kogemusteta juhil ninast verd välja – kõik käib täpselt ja kiiresti, aga rahulikult.
Manööverdamine linnas on Leoncino Trailiga kiire ja kerge. Suurema ratta pealt ümber istudes on vaja isegi natuke harjuda, et pööramised käivad järsemalt ja kergemalt kui selgroorefleksides kirjas. Kes harjunud 17-tollise esirehviga, tunnevad võib-olla väikest kaotust teravuses, aga üldiselt kinnitavad teised arvustajad, et vahe tänavale mõeldud Leoncino 800-ga, millel 17-tolline esiratas, on väga väike. Mootor on kohalt võtmisel ergas, pikem kiirendamine on pigem rahulik, aga see on ka kilovattides kirjas (56 kW) ja kui ainult tahad, siis tegelikkuses oled ikkagi linnaliikluse seisukohalt liiga äkiline. Loomulikult ei jää ka kiirteele peale sõites kellelegi jalgu. Siin on leitud täpselt sobiv proportsioon neile, kes tahavad ergast tsiklit, aga ei taha, et ratas neid pidevalt äkilisemalt käituma suunab.
Auklikul teel annab muidugi tunda, et tegu pole Adventure-klassi vedrustusega (140 mm esivedrustuse käiku pole just palju). Kohati tuleb arvestada, et augud löövad järsemalt sisse. Püsti sõita saab, aga kui oled üle 180 cm pikk, tuleks kindlasti kasutada raisereid, muidu oled püsti sõites küürus. Samas on Leoncino 800 Trailil maastikule sobivad kodarveljed ja sisekummideta rehvid (st, kodaraprobleem on lahendatud). Traili esiratas on 19-tolline, erinevalt Leoncino 800 tänavaversioonist, mille mõlemad rattad on 17-tollised ja valuveljega.
Proovisin kuumaastiku häälestusega pinnavorme ka, kuigi mitte midagi sellist, mis meenutaks krossirada. Aga siiski veega ärauhutud soonte ja aukudega käänulist liivateed, auklikku kruusa ja asfalti. Ei leidnud midagi, mille üle kurta. Ratas sai selliste pinnavormidega stabiilsust kaotamata hakkama, kuskil ei tekkinud mingit ebakindlust. Kui inimene tahab endale sellist esteetiliselt väljahäälestatud ratast ja hakkab sellega maastikul ja metsas matkama, siis päris kindlasti sõidab ta pigem rahulikult ja vaatab loodust. Aga ta ei taha keerulisemas kruusas, mida võib ka ette tulla, kinni jääda. Ja isegi standardsettingus Leoncino 800 Trail Pirelli Scorpion Rally STR rehvidega pigem ei jää kinni. Selge on ka see, et mudarallit niisuguse rattaga keegi tegema ei hakka.
Põhjakaitse puudumine on siiski murettekitav – jahutusvedeliku paak on maa lähedal, ja suvaline maas olev oks või suurem kivi võib selle puruks lüüa. Esinduses arvati, et selle kaitseks mõeldakse varsti midagi välja. Ja kui plaanite teha sagedasi väljasõite rohelusse, siis võiks esivedrustus olla reguleeritav – nii et soovitavalt Marzocchi variant (see versioon, millega mina sõitsin, oli mittereguleeritava esivedrustusega).
Gaas käib vana kooli moodi trossiga ja juhiabilistest on olemas ainult ABS, aga veojõukontrolli näiteks ei ole. Mina seda veaks ei pea, see ongi tehnilistelt lahendustelt vana kooli ratas, kus pead ise kogu töö ära tegema. Mida aeg edasi, seda keerulisem on uute rataste hulgast niisuguse lahendusega tsiklit leida (kuigi võib ennustada ka trendi pööramist ja võimalikult lihtsate rataste tagasitulekut, osaliselt see juba toimubki). I käigu liiga kiiret vedu, mille üle on kurdetud, ma ei märganud, aga arvatavasti reguleerisin selle ise seda tähele panemata siduriga ära – tõenäoliselt lihtsalt sõidustiili erinevus.
Kokkuvõte: see on lihtne ratas ja mulle see lihtsus meeldis. Ta on igas mõttes mugav sõita ja välimus on tal väga hea. Tuleb vaid lisada mõningane kogus lisavarustust vastavalt oma vajadustele ja edasi ei tohiks probleeme tekkida. Lihtsalt tundke sõidust rõõmu!
