Honda ja Fujisawa eesmärk oli luua midagi sellist, mida varem olemas polnud. Aluseks võeti neli pidepunkti:
- neljataktiline vaikne ja ökonoomne mootor, erinevalt lärmakatest ja janustest kahetaktilistest;
- lihtne käsitsetavus, et sõiduga tuleks toime naised või isegi lapsed;
- võimalus ühe käega juhtida, hoides vasakus käes vajadusel näiteks poekotti. Mis tähendab, et traditsioonilisest siduriheeblist tuli loobuda. Tõsi, vasaku käega tuleb mootorrattal näidata ka suunda, aga ajad olid vist teised…;
- stiilne välimus, suured rattad ja ilmastikukaitse.
Tulemuseks oli 49 kuubikulise 4 hj mootoriga Super Cub C100, mis polnud ei roller ega mootorratas, aga meeldis sellele vaatamata inimestele väga. Ja mitte ainult Euroopa inimestele – näiteks Ameerikas, kus trendiks olid järjest suuremad mootorid karmide meeste jalgevahel, mõjus tilluke Super Cub motomaailmale väga värskendavalt. “You meet the nicest people on a Honda” – nagu ütles kuulus reklaamlause.
Järgnevate aastate jooksul sai Super Cub suuremaid ja väiksemaid mudeliuuendusi, märkida tasub aastat 1984, mil mootorimaht kasvas 49-lt 125 cm3-ni ja hobujõudude arv neljast kaheksani.
2019. aasta Super Cub näeb kaugelt vaadates täpselt samasugune välja nagu vana – oleks imelik, kui see nii poleks. Aga vähemalt kohalikus linnapildis mõjub moodne retroroller väga eksklusiivsena. Erkpunane sadul ja kahes toonis kere ei vihja just tagasihoidlikkusele. Sadula punasel värvil on muide lihtne põhjus – see olevat Soichiro Honda lemmikvärv!
Uus 125kuubikuline mootor arendab 7,1 kW ja tehnilised andmed väidavad, et keskmiseks kütusekuluks on 1,5 l/100 km. Pole võimatu, et ideaalsetes tingimustes nii ongi, aga meie linna-maantee proovisõidu kulu jäi napilt kahe alla. Mis pole ka just liiga suur number – näiteks täpselt kaks liitrit sajale kulutab 50kuubikuline Honda Zoomer. Super Cubi paaki mahtuva 3,7 liitriga võiks seega jõuda umbes 200 km kaugusele.
Sõita on Super Cubiga lõbus, et mitte öelda igavalt lihtne – see pole kindlasti suur mootorratas, aga ei tundu ka mänguasjalikult tilluke nagu näiteks Honda Monkey. 17tollised veljed veerevad hästi ka mittesiledal teel ja vedrustus on mugav. Nagu ka pehme punane sadul.
Harju(ta)mist vajab just käiguvahetus, vähemalt võrrelduna tavalise mootorrattaga. Sidurit, täpsemalt käega tõmmatavat heeblit, pole. Paigal seistes lahutab ülekande tsentrifugaalsidur, aga ei puudu ka “Neutral” ehk tühikäik. Käike on neli ning neid saab lülitada vasaku jala all oleva hoovaga. Aga erinevalt n-ö tavalisest tsiklilahendusest, kus esimene on “alla” ja ülejäänud “üles”, tähendab Super Cubil hoova varbaga allavajutus alati kõrgemat käiku. Ja peale neljandat saab ring n-ö täis ehk järgmine vajutus lülitab “neljandalt” otse tühikäigule – aga seda ainult paigal seistes, mitte sõidu ajal. Alla vahetada ehk käike teistpidi “kerida” saab hoova tagumist osa kannaga vajutades.
Tegelikult on Super Cubil ka mehhaaniline sidur, aga see on kombineeritud käiguvalitsaga – esmalt lahutab vajutus siduri ja siis valib käigu. Nii et soovi korral saab sõita ka lahutatud siduriga – kui valitsaga oskuslikult ümber käia. Enim nõudis tähelepanu just asjaolu, et foori alt startides ikka esimene käik “rauas” oleks – vabalt võis ju neljandaga peatuda ning siis oli mõistlikum kolme allavahetuse asemel hoopis kaks ülesvahetust teha, et ringiga “esimeseni” jõuda. Paigalt saab aga võtta mistahes käiguga, kasvõi neljandaga, mootor välja ei sure.
125kuubikuline silinder podiseb tühikäigul mõnusalt madalala tooniga ja säilitab soliidse kõla kõrgematel pööretel. Särtsakust on linnaliikluseks rohkem kui piisavalt ja maanteel saab hea tahtmise puhul “sada sisse” – aga sõltub muidugi sõitja kaalust ja tuule suunast.
Praktilisusega uus Super Cub kahjuks ei hiilga – täpsemalt öeldes pole sel ühtegi panipaika, kui tilluke pakiraam välja arvata. Ka on tegemist ühe-inimese-rattaga, vähemalt kandevõime järgi otsustades – mis pole muidugi takistanud miljonitel Aasia elanikel seda pereautona tarbida...
Tehnika osas ei saa aga viriseda – LED-tuled ning esirattal ABS-ketaspidur. Keeratava süütevõtme asemel on nupp, sest võti – või oleks õigem öelda pult – peab lihtsalt olema läheduses ehk sõitja taskus. Puldil on nupp signalisatsiooni ja ratta otsimise jaoks ning võimalus see täiesti välja lülitada. Osutiga spidomeetri all on vedelkristalldisplei käikude ja läbisõidunäidikutega.
Kokkuvõte
Super Cub pole mootorratas mootorratturile, vaid pigem stiilne ja mugav autoasendaja. Eestis on aga olukord nukravõitu, sest B-kategooria loaga Super Cubi rooli istuda ei tohi, vaid tuleb minna A- või A1-kategooriat tegema – erinevalt lõunanaabritest. Mis kokkuvõttes tähendab, et laiema sihtgrupini Super Cub siin hästi ei jõua. Punast sadulat tasuks aga proovida sellegipoolest, võib-olla hakkab piisavalt meeldima, et motokooli minna.
