1930. aastate algus oli lennunduses julgete eksperimentide aeg. Üks neid ideid, mida oli jõutud juba paar korda maha matta ja uuesti üles kaevata, oli sööstpommitamine ehk sihtmärgi ründamine pikeerides, heites pommid alla nii madalal kui võimalik. Senised kogemused näitasid, et pikeerimisega kaasneva ülekoormuse tõttu on niisuguste rünnakute efektiivsus üsna piiratud.
Saksamaal sai sööstpommitamise eestvedajaks Esimese maailmasõja äss ja vigurlendur Ernst Udet, kes USAs toimunud ringreisilt tagasi jõudes teatas, et ameeriklased on selles valdkonnas suurt edu saavutanud. Udeti väidete kontrollimiseks korraldati katsetused ümberehitatud hävituslennukiga Junkers K47b, mida piloteeris teine endine äss Willy Neuenhofen. Lisaks pommidele suurt hulka mõõdikuid kandev aeroplaan katsetas erinevaid rünnakuviise Rinkaby polügoonil Rootsis, mille kasutamisõiguse eest jagati saadud infot kohalike sõjaväelastega.
Keeruline lapsepõlv
Neuenhofen kinnitas, et pikeerides õnnestus tal tabamistäpsust suurendada kuni neli korda. See oli nii muljetavaldav tulemus, et aprillis 1934 avaldas lennundusministeerium ettekirjutuse kahekohalisele pikeerivale pommitajale, mis pidi kandma 500 kg pomme. Niisugust lennukit nimetati saksa keeles Sturzkampfflugzeug ehk lühendatult Stuka.
Junkersi firma peakorteriga Dessaus (praegune Dessau-Rosslau Saksi-Anhalti liidumaal) oli tolleks ajaks juba uue võimu poolt üle võetud ning selle asutajal Hugo Junkersil oli isegi oma tehaste külastamine ära keelatud. Tulevase Junkers 87 projekteerimist juhatas kolmas endine lahingulendur nimega Hermann Pohlmann, kes oli ka K47 autor.
Uue lennuki jaoks valis Pohlmann W-kujulise „kajakatiiva“ skeemi ning jäiga teliku, mida katsid massiivsed voolundajad. Niisugune tiib kindlustas lendurile kabiinist hea vaate ning ühtlasi jäid teliku jalad suhteliselt lühikeseks. Tiiva konstruktsiooni tugevdamiseks kinnitati selle kate tol ajal levinud peitpeaga neetidega üksnes esimese kolmandiku ulatuses. Tagapool, kus väljaulatuvad needipead õhuvoolu vähem mõjutasid, kinnitati tiivakate lameda peaga neetidega. Lisaks duralumiiniumile kasutati suurema koormuse alla jäävate detailide valmistamiseks alumiiniumi, mangaani ja räni sulamit nimega Pantal.
Ju 87 esimesel prototüübil V1 oli laskurile laiema tuleala kindlustamiseks sabas kaks kiilu. Mootoriks valiti vedelikjahutusega Rolls-Royce Kestrel V, mida tol ajal kavatseti litsentsi alusel Saksamaal toota. V1 esimene lend toimus samuti Willy Neuenhofeni juhtimisel 17. septembril 1935. Selle lennuki karjäär jäi lühikeseks, sest järgmise aasta jaanuaris toimunud pikeerimiskatsetustel rebenes V1 parempoolne stabilisaator küljest ning ta langes pöörisesse; nii piloot kui pardainsener hukkusid.
Ülejäänud kahe prototüübi sabad ehitati kiires korras ümber ning neil oli üksainus kiil. Uue mootoriga Jumo 210 Aa lennuk V2 osales 1936. aasta juulis läbiviidud võrdlevatel katsetustel, kus tema peamiseks vastaseks oli Heinkel 118 – sissetõmmatava telikuga elegantne ning voolujooneline lennuk, mille pommikoorem asus keres. Nurgelise kere ja saapaid meenutava telikuga Junkers nägi tema kõrval välja nagu inetu pardipoeg.
Ernst Udet, kes vahepeal oli lennundusministeeriumis kiiresti karjääri teinud, otsustas kõiki osalevaid lennukeid isiklikult katsetada. See, mis edasi juhtus, on hästi teada: Heinkeli pommitaja kukkus alla ning langes ühtlasi konkurentsist välja.
Esimesed lahingud
Ju 87 neljas prototüüp V4 (D-UBIP) varustati esimesena firma Askania poolautomaatse süsteemiga pikeest väljatoomiseks, mida teiste hulgas katsetas kuulus naislendur Melitta Schiller. 1936. aasta augustis saadeti V4 Hispaaniasse, kus ta tegutses järgmise aasta jaanuarini Legion Condori eksperimentaallennukite üksuses. Järgmisena jõudsid Pürenee poolsaarele kolm Ju 87 A-1 ja nende järel viis B-1.
Päris õnnestunuks Stuka lahinguristsed ei kujunenud – üks B-1 sai vabariiklaste hävitaja Polikarpov I-15 rünnakul nii raskelt vigastada, et pidi hädamaandumise tegema. Kolm päeva hiljem, 24. jaanuaril 1939, tulistati esimene seda tüüpi pommitaja õhutõrje poolt alla.
Üks populaarne legend väidab, et Stuka lahinguristsed toimusid nii suure saladuskatte all, et Hispaania lendurid seda ei näinudki. Tegelikult pakuti Junkersit juba tol ajal Francisco Francole müügiks, kuid sealsed katselendurid pidasid teda moodsa sõja jaoks liiga aeglaseks.
Rünnak enne sõda
Kolm Ju 87 B-1 tüüpi pommitajat üksusest 3./St.G. 1 sooritasid Teise maailmasõja esimese õhurünnaku, mis tegelikult lõppes juba enne sõja algust. Tol ajal oli Ida-Preisimaa peamiseks ühendusteeks ülejäänud Saksamaaga Tczew-Dirschau raudteesild Visla jõel, mida sakslased tahtsid iga hinna eest tervena kätte saada. Poolakad olid silla juba varakult mineerinud ning kavatsesid selle sõja puhkemise korral õhku lasta. Selle plaani nurjamiseks otsustati kasutada Stukasid, kes pidid oma pommidega purustama lõhkelaenguteni kulgevad elektrikaablid.
Mõni päev enne sõja puhkemist käisid erariides Luftwaffe piloodid rongiga Tczewis, et tulevase sihtmärgiga tutvuda. 1. septembril kell 4.33 ründasid Elbingi lennuväljalt (praegune Elbląg) startinud lennukid nii Tczewi raudteejaama kui läänepoolset sillapead ning neil õnnestuski oma eesmärk saavutada. Saksa soomuslaev Schleswig-Holstein tegi oma ajaloolise lasu alles 22 minutit hiljem.
Enne sakslaste saabumist õnnestus Poola sapööridel kõik juhtmed uuesti ühendada ja sild õhku lasta, nii et selle remondiks kulus sakslastel terve aasta.
Jeeriku pasun ja selle leiutaja
Poola kampaania ajal kasutati Stukade poolt esmakordselt sireene, mille undamine õhusõjale täiesti uue mõõtme andis. Puidust tiivikuga sireenid kinnitati teliku jalgade külge ning neid pani liikuma õhuvool. Koos kiiruse kasvuga muutus ka sireeni heli üha valjemaks.
Ühe legendi kohaselt leiutas selle Jeeriku pasuna hüüdnimega kaadervärgi Ernst Udet ja teise kohaselt Adolf Hitler isiklikult. Samas on lennundusajaloolane Manfred Griehl avastanud sõjaeelse dokumendi, mille kohaselt sireen töötati välja Berliinis asuva Saksa Õhusõidu Katselabori DVL poolt Udeti tellimusel. Ametlikus kõnepruugis tunti seda masinat hoopis müraseadme (Lärmgerät) nime all.
Saksa lendurite suhtumine sireenidesse polnud sugugi ühesugune. Kuna vali undamine kippus ka lennukis viibijaid häirima, siis kõikides üksustes neid ei kasutatud. Nii mõnigi Luftwaffe lendur on tagantjärele väitnud, et tiivaaluste pommide stabilisaatorite külge kinnitatud papist viled tekitasid sama võimsa efekti.
Stuka torpeedot kandmas
Juba enne sõda telliti lennukikandjal tegutsemiseks mõeldud variant Ju 87C, mis võis kanda nii pomme kui torpeedot. Vette maandumise puhuks pidi selle telik olema lennu ajal äraheidetav ning keresse ja tiibadesse lisati ujukina toimivad täispuhutavad kummiballoonid. Kui selgus, et lennukikandja ei valmi, tellimus tühistati. Tõenäoliselt valmis sellest variandist lisaks kahele prototüübile ainult viis Ju 87 C-0, mis hiljem ümber ehitati. Viimane neist saadeti 1943. aasta kevadel Itaaliasse lennukikandja Aquila jaoks projekteeritud lennukite tarvis maandumissüsteemi katsetama.
Varsti pärast sõja algust ilmus Saksa lennundusajakirjades ilma telikuta Ju 87 foto, mille kohta väideti, et see oligi lennukikandja variant, mille piloot teliku eksikombel alla heitis. Tegelikult oli tegemist pettusega ja fotol oli kujutatud Hispaanias tegutsenud variant B-1, mille teliku osav retušeerija ära kustutas. Niisugune süsteem võeti seerialennukitel kasutusele alles 1944. aastal.
Kõige pikem trampliin kogu maailmas
Spetsiaalsest süsteemist hoolimata oli pikeeriv rünnak Stuka lenduri jaoks üpris keeruline ettevõtmine. Kuna see tüüp oli ette nähtud maksimaalselt kuuekordse ülekoormuse talumiseks, ei tohtinud piloot ületada kiirust 600 km/h (selle eest hoiatas ka vastav silt armatuurlaual). Tiibade all olid selleks väljalastavad pidurid või spoilerid, mis vähendasid lennuki kiirust 540 kilomeetrini tunnis.
Ju 87 oli üks väheseid seda tüüpi lennukeid, mis suutis pikeerida isegi 90kraadise nurga all, kuid tavaline nurk oli reeglina veidi väiksem. Suusatamisega tegelenud piloodid võrdlesid seda kogemust laskumisega kõige pikemalt trampliinilt kogu maailmas.
Askania süsteemi võtmeks oli spetsiaalne kõrgusmõõtja, mille abil lendur sai pommide allaheitmiseks vajaliku kõrguse valida. Lennuki asendit reguleeris süsteem parema kõrgustüüri trimmeri abil. Enne väljavalitud kõrgusele jõudmist kuulis lendur kõrvaklappidest sumisti signaali; kui see lõppes, oligi aeg pomm (või pommid) alla heita. Pärast seda alustas automaatika taas trimmeri abil lennuki väljatoomist ning siis tekkis maksimaalne ülekoormus, mille tagajärjel keskmise väljaõppega lenduril pilt silme eest viieks sekundiks ära kadus.
Eriti võimsa õhutõrje puhul kasutati rünnakuks teist meetodit, mille puhul lennuk alustas laskumist 700–1500 m kõrguselt 20–50kraadise nurga all ilma pikeerimispidureid kasutamata, heites pommi alla 200 m kõrguselt. Nii vähenes rünnakuks kuluv aeg ning õhutõrjetule efektiivsus.
Olematu agendilennuk
Kõige salapärasem Ju 87 variant on ilmselt D-3 baasil ühes eksemplaris valminud iseäralik lennumasin, mille tiibade peal olid akendega varustatud kahekohalised gondlid inimeste vedamiseks. On teada, et 1944. aasta algul katsetati seda Stuttgarti lähedal asunud krahv Zeppelini nimelises uurimisasutuses. Nii mõnigi raamat väidab, et see lennuk tähistusega D-3 Ag (ehk Agentenflugzeug) oli mõeldud spioonide toimetamiseks vastase tagalasse ja siin-seal väidetakse, et vähemalt korra olevat seda idarindel ka üritatud.
Tagantjärele on selgunud, et nii kavatseti hoopis teenindavat personali ja varustust ühelt lennuväljalt teisele transportida. Spiooniteooria sai alguse ühest Lääne-Saksa ajaloolase Heinz Nowarra raamatust, kes polnud Stuka temaatikaga päris hästi kursis; hiljem arendas seda omakorda edasi Ida-Saksa lennundusajakiri Flieger-Revue, mille autoritel samuti fantaasiast puudu ei tulnud.
Sööstpommitajast tankikütiks
Kui selgus, et ka uusim 20 mm tiivakahuritega Ju 87 D-5 ei suuda talle pandud lootusi õigustada, otsustati Stukad asendada hävitaja Focke-Wulf ründevariandiga Fw 190F. Ju 87 viimastelt seeriatelt monteeriti pikeerimispidurid maha ning osa neist oli ette nähtud hoopis öösel tegutsemiseks. Septembris 1944 anti välja käsk Junkersi seeriatootmise lõpetamiseks ning viimased ümberehitatud või remonditud pommitajad valmisid sama aasta detsembris. Nii jõudis see eksperiment sakslaste jaoks lõpule.
1943. aasta algul katsetati esimest tankitõrjeks mõeldud varianti G-1, mille tiibade alla kinnitati gondlid 37 mm õhutõrjekahuritega. Kuna kokku kaalusid need üle 700 kilo, muutus lennuki piloteerimine üsna raskeks. Ju 87 G-1 ei saanud enam pikeerida ning pidi tanke ründama niitevlennult 50–100 m kõrgusel, sihtides nende õhema soomusega tagumist külge ja mootorikatet. Kohmakate tankiküttide „turvamiseks” saadeti nendega enamasti kaasa ka pommitajad, kes pidid vastase õhutõrje rivist välja lööma.
Esimene selliste lennukitega relvastatud üksus sai lahinguristsed 1943. aasta kevadel Brjanski rajoonis. 18. märtsil tulistati esimene G-1 (DJ+FT) õhutõrje poolt alla ja selle piloot, Preisi kindrali poeg ja endine katselendur vanemleitnant Hans-Gottlob Trenkmann langes venelaste kätte vangi. Üsna palju naaberriigis ilmunud infot selle lennukitüübi kohta pärinebki tema ülekuulamise materjalidest.
Trenkmanni enda jaoks kujunes vangistus hiilgava karjääri alguseks – ta hakkas kaasvangide seas aktiivselt propagandat tegema ning sai Saksa Demokraatliku Vabariigi lennuväes kolonelleitnandi auastme.
