Victor – brittide viimsepäevapommitaja

Inglise lennukitootjate jaoks tähendas möödunud sajandi keskpaik kuldse ajastu algust, sest suur osa nende Mandri-Euroopa konkurentidest olid Teise maailmasõja tagajärjel kas tegevuse lõpetanud, omanikku vahetanud või muidu viletsas seisukorras. Eriti tuntav oli brittide üleolek lahingulennukite vallas, kus lisaks võimsatele reaktiivmootoritele ja julgele pealehakkamisele oli nende käsutuses sakslastelt sõjasaagiks saadud oskusteave.  

1947. aasta jaanuaris avaldas Suurbritannia lennundusministeerium ettekirjutuse 4-6 mootoriga lennuki kohta, mis pidi kandma 4,5tonnise pommi ükskõik millisest maakera punktist vähemalt 2780 kilomeetri kaugusele. Kõrgusel üle 15 200 meetri pidi tulevane pommitaja arendama kiirust kuni 930 km/h. Tolle aja kohta olid kõik need numbrid üsna pretensioonikad, kuid antud dokument oli veel mitmeski mõttes märgilise tähendusega. Ettekirjutuses mainitud pomm oli nimelt brittide esimene aatomipomm koodnimega Blue Danube (Sinine Doonau), mille kohta tolleks ajaks oligi teada üksnes tema kaal.

Victor, Valiant ja Vulcan

Ettekirjutuse täitmiseks korraldati konkurss, kus lõid kaasa ei rohkem ega vähem kui seitse Inglise lennukiehitajat. Neist vanim oli Handley Page Limited peakorteriga Londoni lähedal Radlettis (Hertfordshire’i krahvkond). Firma omanik ja asutaja Sir Frederick Handley Page kuulus vana kooli töösturite hulka, kes üritasid oma ettevõtet juhtida nagu kuningas kuningriiki. Soliidsest east hoolimata osales Briti impeeriumi ordu liige endiselt iga tema firmamärki kandva lennumasina projekteerimises ning võis isegi tööpäeva haripunktil koosteliini seisma panna, et mõne juhuslikult väljavalitud detaili neetide arvu kontrollida.

Konkursil osalemiseks tuli Sir Frederick välja üpris julge projektiga, mille trumbiks oli muutuva noolsusega tiib. Pärast teise maailmasõja lõppu oli Handley Page’i aerodünaamika osakonna juhataja Godfrey Lee külastanud Saksamaad, tutvudes seal Göttingeni uurimisinstituudis Arado firma tellimusel tehtud uuringutega. Reaktiivlennukil Arado 234 V16 kavatseti kasutada iseäralikku sirbikujulist tiiba, mis pidi helikiirusele lähenedes vähendama täiendava õhutakistuse teket. Tuulekanalis teostatud mudelikatsetused tõestasid, et see idee töötab ja Lee tunnistas hiljem, et ainuüksi see teadmine oli tema Saksamaa-reisi väärt.  

Handley Page’i peakonstruktor Reginald Stafford arendas sakslaste leiutist omakorda edasi ja pakkus välja lahenduse, mille puhul tulevase Victori tiibade esiserva nurk ja paksus muutusid tiiva ulatuses kolm korda – kere lähedal oli see nurk 53, tiivaotstes 22 ja tiiva keskosas 35 kraadi. Selline geomeetria pidi olema efektiivne nii väga suurte kui väga väikeste kiiruste juures ja. Sama trikki kasutatakse tänapäeval märksa väiksemas ulatuses ka reisilennukil Boeing 737.   

Sir Fredericki mõjuvõim oli tol ajal nii suur, et Victori esimene partii telliti juba siis, kui tema prototüübid olid veel pooleli. Samasuguse tellimuse said Handley Page’i peamine rivaal Avro, kelle deltatiivaga pommitaja sai nimeks Vulcan, ja Vickers, kelle Valiantil oli nooljas tiib. Idee anda kõigile kolmele lennukile V-tähega algav nimi pärines tolleaegselt peaministrilt Winston Churchillilt. V kui Victory…  

Elevandi kõrvad ja Küchemanni porgandid

Victori esimene prototüüp startis esmakordselt 1952. aasta jõululaupäeval. Katselendude käigus selgus, et uudse kujuga tiib tekitab maandudes omamoodi padjaefekti, venitades maandumiseks vajaliku vahemaa üleliia pikaks. Sellest puudusest ülesaamiseks tuli kasutada pidurduslangevarju ja sabaossa lisati kerest väljuvad õhupidurid, mida nende gabariitide tõttu tunti elevandi kõrvade nime all. Üllatuslikult selgus, et ka mootorite sisselaskekanalite klapid tekitavad teatud režiimil elevandi möirgamist meenutavat heli. Kuna lendurid kippusid maandudes pommitaja nina liiga kõrgel hoidma, lisati seerialennukitele B.1 võimalike vigastuste ärahoidmiseks saba alla täiendav ratas. 

Esimene seerialennuk tähisega XA917 ületas 1. juunil 1957 toimunud katselennul helikiiruse, arendades pikeerides 1086 km/h (M = 1,02). Õigupoolest oli see Sir Fredericki poolt väljamõeldud reklaamitrikk, tänu millele ta võis mõnda aega hoobelda kõige suurema helikiirust ületanud lennuki tootja tiitliga. B.1 pardal viibinud vaatlejast nimega Paul Langston sai ühtlasi esimene inimene maailmas, kes ületas helibarjääri tagurpidi, selg ees.

Esimesed Victorid võeti relvastusse 1958. aastal, kui lennuki projekteerimise algusest oli möödunud üksteist aastat. Viiekümnele B.1 seeria lennukile järgnesid 34 võimsamate mootoritega B.2, mis olid kohandatud õhus tankimiseks ja kandsid täiendavaid elektroonilise sõjapidamise vahendeid. Kui sale ja voolujooneline B.1 maksis 450 000 naela, siis antenne ja andureid täis tipitud B.2 hind oli juba 2,5 miljonit.

Uue variandi relvastussevõtmisele järgnes mitu suuremat ja väiksemat õnnetust ning lendurite seas omandas ta peagi kurja kuulsuse. Tagantjärele läbiviidud katsetuste tulemusena selgus, et uued (ja suuremad) mootorid olid tiiva geomeetriat oluliselt halvendanud. Õhuvoolu ümbersuunamiseks lisati mõlema tiiva esiservale voolujoonelised gondlid hüüdnimega Küchemanni porgandid, mis said nime Inglismaal tegutsenud Saksa aerodünaamikainseneri Dietrich Küchemanni järgi. Toosama mees on märksa paremini tuntud kui üks reisilennuki Concorde tiiva autoreid (vt TM 10/2019).

Kuldse ajastu lõpp

Sir Frederick Handley Page käivitas ühtlasi spetsiaalse reklaamikampaania, mille käigus hoolikalt väljavalitud parlamendiliikmetele ja ajakirjanikele korraldati Victori pardal lõbusõite. Autofirma Vauxhall tõi just sel ajal turule oma samanimelise sõiduauto uue mudeli ning Handley Page organiseeris sel puhul oma pommitajaga mitu ülelendu minimaalsel kõrgusel, nii et reporterid said autot ja tema nimekaimu koos pildistada. Järjekordsel Farnborough’s lennundusnäitusel demonstreeris „porganditega” Victor B.2 korralikku sõlme ja lisaks veel mitut pilotaažitrikki.  

Ameeriklaste luurelennuki Lockheed U-2 allatulistamine Sverdlovski lähistel sundis ka inglasi oma senist taktikat muutma. Kui seni pidid nende tuumapommitajad Nõukogude Liidu kohal tegutsema nii kõrgel kui võimalik, siis nüüd mindi üle niitevlennule kõrgusel kuni 90 meetrit. Vastase õhukaitse vältimiseks võeti relvastusse tuumalõhkepeaga rakett Avro Blue Steel, mis lasti lendu sihtmärgist ohutus kauguses.

Õnnetuseks oli Blue Steel nii suur, et ei mahtunud enam Victori pommiruumi, vaid kinnitati kandelennuki alla. Ka sel juhul jäi rakett maapinnast ainult 36 cm kaugusele, nii et selle alumine stabilisaator tuli enne paikapanemist kokku voltida ja avanes alles pärast õhkutõusmist piloodikabiinist saadetud signaali peale. Kokku ehitati selle relva kandmiseks ümber 21 B.2, mis said uue tähistuse Victor B.2(RS).    

Pärast Sir Fredericki surma (1962) jõudis kuldne ajastu tema firma jaoks lõpule. Konservatiivide valitsus oli vahepeal alustanud üksikult tegutsevate kodumaiste lennukitootjate koondamist suurteks konsortsiumiteks. Handley Page üritas seda protsessi kõigest väest edasi lükata, sõlmides ärilennukite tootmiseks koostöölepingu ameeriklastega. See polnud veel kõik – uus valitsus otsustas paigutada Suurbritannia tuumaarsenali allveelaevadele, nii et vajadust strateegiliste tuumapommitajate järele enam polnud. 1963. aasta mais lasti Radletti tehases välja viimane, 86. Victor ja pärast seda pandi liinid seisma. Kuna ärilennukitega ei õnnestunud loodetud tulu teenida, oli ka Handley Page firma sunnitud seitse aastat hiljem uksed sulgema.   

Pommikoormaga Magnitogorski

Victor loodi vastastikuse heidutamise doktriini ajastul, kui ainuüksi selliste relvade olemasolu pidi potentsiaalset vastast sõja alustamisest hoidma. Kuni 1968. aastani oli ta Suurbritannia Kuninglike Õhujõudude kõige suurema lennulae ja kõige suurema pommikoormaga strateegiline pommitaja. Tagantjärele ülistatakse Victorit enamasti ülivõrretes kui Inglise tehnika tippsaavutust, kuid nii mõnigi temaga lennanud piloot on oma mälestustes kirjeldanud liiga keerulist ja üsna kapriisset lennumasinat, mille õhus hoidmine eeldas pikka väljaõpet.    

Pommitaja meeskonda kuulus viis liiget – kaks pilooti ning nende taga pimendatud kabiinis asusid navigaator, radarioperaator ja elektroonikaohvitser, kes istusid näoga saba suunas. Pikemateks lendudeks võeti kaasa supikonservid, apelsinimahl, võileivad ja šokolaad. Lennukis leiduvate vahenditega kulus iga konservi soojendamiseks poolteist tundi ja sel põhjusel piirduti enamasti külma toiduga. Kuna tualett puudus, tuli vajaduse korral kasutada vastavaid purke või kanda täiskasvanute mähkmeid.   

Külma sõja palavamatel aastatel hoiti kõigis suuremates Inglise lennuväebaasides kahte tuumapommidega relvastatud Victorit pidevalt stardivalmis. Sõja puhkemise korral oleksid nad pidanud vähem kui nelja minuti jooksul startima ja teele asuma varem kindlaksmääratud sihtmärkide suunas, millest kaugeim oli Lõuna-Uuralite piirkonnas asuv Magnitogorsk. Brittide endi hinnangul oleks 10-15 protsenti nende lennukitest enne kohalejõudmist alla tulistatud. Pärast rünnakut tuli võtta kurss Vahemere basseinis asuvate NATO baaside suunas, sest Inglismaal asuvad lennuväljad oleksid sel juhul tõenäoliselt juba hävitatud.   

Seda stsenaariumi harjutati külma sõja aastatel nii intensiivselt, et seerialennukitel tekkis metalli väsimus juba varem, kui projektis ettenähtud 5000 lennutundi täis said. Kuna tol ajal oli õhujõududes tankurlennukitest suur puudus, otsustati paremas seisukorras Victorid ümber ehitada, tugevdades ühtlasi tiibade ja kere konstruktsiooni. Endised B.1 said pärast seda uue tähistuse K.1 ja B.2 vastavalt K.2.

Falklandist Kuveidini

Üheksa B.2 ehitati ümber luurelennukiteks B(SR).2, mis baseerusid Wytoni baasis Cambridgeshire’i krahvkonnas 543. eskadrilli koosseisus. Selle üksuse lennukid täitsid väga spetsiifilisi ülesandeid: 1965. aasta sügisel osales üks erivarustusega Victor sarimõrvar Ian Brady ohvrite laipade otsingus Loode-Inglismaal ja kaks aastat hiljem kaardistas teine tanker Torrey Canyoni naftareostust Cornwalli rannikul. Hiljem kasutati sama eskadrilli õhuproovide võtmiseks Prantsuse, India ja Hiina tuumakatsetuste ajal.

Victori tankurlennuki variant oli ainuke selle tüübi esindaja, mis tõelisesse sõtta jõudis. 

1982. aasta aprillis osalesid paarkümmend K.2 operatsioonis „Corporate”, mille eesmärgiks oli Argentina poolt vallutatud Falklandi saarte tagasivallutamine. Veebruaris 1991 lõid viimased Victorid kaasa operatsioonis „Granby”, nagu inglased kutsusid Lahesõda. Pärast seda oli ka nende ressurss praktiliselt ammendatud ja viimane seda tüüpi lennukite üksus saadeti laiali.

Ametlikult toimus Handley Page’i kõige kuulsama pommitaja viimane lend 30. novembril 1993. Tegelikult tegi üks kahest lennundusmuuseumis säilinud Victoritest pärast seda veel ühe kümne meetri kõrguse hüppe, kui juhuslikult kabiini sattunud mehaanik eksikombel vale hooba riivas.        

Victor B.1 ja B.2(RS) tehnilised andmed