Elektrimootorratas – müüt või tegelikkus?

Glen Pilvre
27.04.2022
Supet Soco TC Max | Markus Pentikäinen

Kui aastal 2011 saabus Nissan Leaf, olid märksõnadeks ülimadalad sõidukulud, puhas linnaõhk ja sujuvalt hääletu kulgemine. Sõita ei saanud aga kuigi pikalt ja hindki polnud odav – aga õige aeg oli vist käes, sest vaatamata miinustele leidus piisavalt palju tulevikumeelseid huvilisi, et 10 aastaga liigutada eksootiline elektriauto kategooriasse „tavaline”. Elektriliste mootorratastega on lugu komplitseeritum. On omamoodi irooniline, et nii enim- kui vähim müüdud elektrisõiduk on kaherattaline – vastavalt siis jalgratas ja mootorratas.

E-mootorrataste suurimaks probleemiks on jätkuvalt sõiduulatus, mis suurematel kiirustel ei pruugi ulatuda 100 kilomeetrinigi. Mahukam aku kaalub ja maksab palju ning võtab ka palju ruumi, mis on kaherattalise puhul tunduvalt tülikam takistus kui neljarattalise juures. Nii on paljud elektriautode edu tuules tulnud e-mootorrattad tänaseks ajalugu. 

Mis aga ei tähenda, et elektrimotikate kiiruslikud omadused oleksid kehvad või ei sobiks elekter linna(lähi)oludesse – vastupidi. Rääkimata olematutest sõidukuludest.

Põikpäisemad insenerid progressil igatahes peatuda ei lase ja see tähendab, et rahakamal huvilisel on täna võimalik osta või vähemalt reserveerida täiesti tõsiseltvõetavate kiiruslike omadustega trammilikult häälitsev kaherattaline.

Vt pikemalt maikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid