Tundub, et Honda on oma kruiseritega väga õige suuna valinud. Paar aastat tagasi välja tulnud Rebel 500 oli nii popp, et müüdi kiiresti läbi – proovisõiduartikli tegemiseks ei jäänudki ühtegi masinat. Nüüd oli mul rohkem õnne ja uus Rebel 1100 on ära proovitud.
Ma alustan kohe kokkuvõttega ja ütlen, et klassikaliste kruiserite fännid võivad tavatu tehnika pärast veidi nina kirtsutada, aga tegu on superhea mootorrattaga. Linnas ringi kruisimiseks on see ääretult mõnus ja mootorrattal on just parasjagu klassikalist olemust ning moodsa tehnika efektiivsust. Ja kirsiks tordil on ääretult mõistlik hind! Aga kerime nüüd veidi tagasi ehk mis on üldse kruiser?
Sissejuhatus kruiserite maailma
Kruiserite ehitamisel võetakse tavaliselt sahtlist vanavanaisa poolt pärandatud retsept ja järgitakse enamvähem rida-realt: võta V2-mootor, lisa madal iste, esiratas veidi ettepoole, kütus paaki ja minek! Mootori ja välimuse nüansid varieeruvad, aga põhielemendid jäävad samaks. Paljud neist (Harley-Davidson, Indian) näevad välja üsna klassikalised ja võid uue motika segi ajada paarikümne aasta tagusega, mõni teine proovib mootorist võimalikult palju kilovatte välja pigistada ja ka välimuses muskleid punnitada (Ducati Diavel, ma vaatan sinu poole!).
On ka selliseid, kes teada-tuntud retsepti kõrvale jätnud ja mõelnud: teeme midagi teistmoodi. Hea näide on Kawasaki Vulcan S (vt TM 6/2016), kus V2-mootori asemel on sportrattalt võetud rida-2 ja tulemuseks on mõistliku hinnaga ergas ja vilgas sportkruiser.
Robot mootorrattal?!
Honda läks peaaegu sama teed. Aluseks võeti rida-2-mootor, aga mitte sport- vaid matkarattalt Africa Twin. Võimsust keerati veidi maha, iseloomu ja madalat pöördemomenti juurde ja kruiserile sobilik mootor ongi valmis. Selle ümber ehitati kruiserile omase geomeetriaga raam ja Rebel 1100 oligi sündinud. Kui lisada nime lõppu veel täheühend DCT, siis tuleb kokku eriti mitteklassikaline kruiser. DCT tähendab nimelt kahe siduriga robotkasti, rahvakeeli automaatkasti (sest käike vahetab masin automaatselt ise).
Ma olen DCT-kastiga mootorrataste osas olnud kahevahel – ühelt poolt on jah mugav, aga ehk peaks mootorratas pigem ikka juhi aktiivset käsitlemist ja käiguvahetamist nõudma? Africa Twinil on reisirattana DCT-kast võibolla isegi mõistlik, aga kui raskemal maastikul oleks vaja siduriga mängida, siis DCT oskab vaid õlgu kehitada ja tihti vales kohas veojõu katkestada.
Rebel 1100 puhul tundub “automaat” aga nii loomulik. Kruiser on mõeldud kruisimiseks, eks? Kulged linnas ja linna lähedal, naudid liikumist. Sellisel sõitmisel ei hakka sa igatsema käiguvahetusi, selle asemel võid tunda lihtsalt rõõmu teelolemisest. Samamoodi kruisitakse ka suurte Ameerika autodega ja neil on reeglina automaatselt käike vahetav kast. Rebel 1100 on saadaval ka manuaalkastiga, aga minul oli esimest korda selge äratundmine, et sellele mootorrattale kohe sobib robotkast, see tundub õige.
Ja see DCT töötab pea laitmatult. Pole ka ime, Honda on mootorratastele seda robotkasti juba üle 10 aasta pakkunud. Rebel 1100 DCT kiirendab täpselt ja teravalt just siis, kui ma tahan ning kui soovin rahulikult tiksuda, kulgeb madalamatel pööretel. Kordagi ei tunnetanud, et vot nüüd oleks ma hoopis teistmoodi käitunud kui robot seda tegi. Kui peaks tekkima soov või vajadus käike ise üles-alla vahetada – näiteks sõidad mööda tee ääres sammuvast hobusest (nagu mul juhtus) ning soovid pöördeid ja müra vähendada – saab seda teha nuppude abil.
Hääl on, vibratsiooni mitte
Kujult küllaltki klassikaline Rebel 1100 on pea üleni must. Isegi tavaliselt kroomitud amorditorud on tumedaks võõbatud. Must ongi ju kõige traditsioonilisem kruiseri värv. Traditsiooniliselt ümmarguse esitule sees vaatab aga vastu mittetraditsiooniline kuuest eraldi elemendist koosnev LED-tuli. Ka näidikuplokk on kujult ümar, ent sisult üdini digitaalne. See ekraan on, muide, ka eriti päikeselise ilmaga selgelt loetav.
Sõites on lausa üllatav kui hästi suudab see R2-mootor podiseda – kõlab väga sarnaselt V2-le. Soundtrack on hea, aga boonusena puuduvad igasugused tuntavad vibratsioonid, mis muidu V2 põrisemist saadavad. Moodsa tehnika ime!
Sõidurežiime on kolm, püsikiirushoidja on olemas. DCT-ga käib kaasas ka seisupidur, sest kallakul peatudes ju selle “automaatkastiga” käiku sisse ei saa jätta. Vasaku käepideme juures tõmbad väikest kangikest (nagu autol!) ja ongi seisupidur aktiveeritud.
Siinkohal ka hoiatus: Rebel 1100 mootoril rammu jagub ja DCT vahetab sinu eest ülikiirelt käigud ära, nii et korralikult gaasi andes hüppab kiirus justkui ootamatult selliseks, et ei tihka oma naiselegi rääkida. Liiga mugavaks on tehtud see kiirendamine...
Mis veel head? Paak on täpselt nii lai, et põlved justkui valatult sinna külge toetuvad ja tunnen, et saan end jalgade abil paremini toetada. Lisavarustuse nimekiri on pikk, alates küljekottidest kuni suure tuulekaitseni välja.
Honda Rebel 1100 DCT on muidu nagu kruiser ikka, aga tehniliselt on ratsionaalsem. Sõidunaudingut see mõistuspärasus õnneks ei piira.
