Ühe võiduga F1-tiimid

Rein Luik
01.09.2021
Esteban Ocon teel Ungari GP võidule Alpine’i autol.

Tänavusel Ungari GP-l jõudis oma esimese etapivõiduni Alpine’i võistkond ja võib-olla suudavad nad seda edu ka tulevikus korrata. Mitmed tiimid on aga F1 ajaloos ühe ereda sähvatusega piirdunudki.

Muidugi võib vaielda, kas Esteban Oconi võit Ungaris oli võistkonnale esimene. Tegemist on ju sisuliselt endise Renault’ tiimiga, mis hiljaaegu nime vahetas. Aga fakt jääb faktiks ja neid võistkondi, mis F1 ajaloos ühel või teisel põhjusel uue nime saanud, on teisigi.

Statistikasse süvenedes võib F1 MM-võistluste ajaloost leida 11 võistkonda, kelle kontol on vaid üks GP-võit, mis tihtipeale saavutatud erilistes tingimustes ja sõitja suurepärase etteaste tulemusena.

Nii üllatav kui see ka pole, siis on sellisel autospordis palju kuulsust saavutanud automargil nagu Porsche kirjas samuti vaid üks etapivõit ja see pärineb aastast 1962. Juba 1950tel aastatel sportautode võistlustel ilma teinud Porsche otsustas 1961. aastal, mil F1-sarjas kehtestati mootoritele 1,5liitrine töömahu piirang, et aeg oleks proovida kaasa lüüa ka MM-sarjas. Samal aastal tuli tehasetiim välja veel vana F2-autoga, aga järgmiseks hooajaks ehitati juba täisvereline F1-auto Porsche 804 ning võistkonna põhisõitjateks palgati ameeriklane Dan Gurney ja rootslane Jo Bonnier.

Hooaja algus polnud kõige edukam, aga juba neljandal etapil Prantsusmaal lõikas tugevamate konkurentide tehnilistest probleemidest ja avariidest suurt kasu andekas ameeriklane, noppides nii oma karjääri kui Porsche esimese GP-võidu. Saksamaal suutis Gurney üllatada rivaale ka kvalifikatsioonivõiduga, võidusõidul saavutas ta kolmanda koha. Hooaja kokkuvõttes tuli Porschele viies koht, aga siis otsustati peakontoris, et kulud F1-sarjas osalemiseks on siiski liialt suured. Porsche loobus vaid ühe hooaja järel ning pole tänaseni oma tiimiga naasnud. Tõsi küll, 1980tel aastatel võideti mitu MM-tiitlit mootoritootjana.

Dan Gurney oskas aga veel ühe tiimi käesolevasse nimekirja upitada. Selleks oli tema enda võistkond ning seda tema enda osavõtul konstrueeritud autoga. Juba 1965. aastal asutas Gurney oma tiimi, mille peamiseks sihiks olid võidusõidud Põhja-Ameerikas, aga samas soovis ta USAs ehitatud autoga ka F1-sarjas edu saavutada. Nii sündiski 1966. aastaks F1-auto, mis kandis nime Eagle, aga mida vaevasid nii sel kui ka järgmisel hooajal rohked tehnilised probleemid.

1967. aastaks valminud Eagle T1G, mil jõuallikaks Weslake’i mootor, osutus suhteliselt kiireks. Gurney oli kvalifikatsioonides tihti esiviisikus, aga võistlused jäid pooleli streikiva tehnika tõttu. Kuulsal Spa ringrajal sõidetud Belgia etapil, mida Gurney alustas teiselt stardikohalt, kippus auto samuti streikima, aga kuna lähimatel konkurentidel – maailmameistrid Jim Clark, Jackie Stewart ja Graham Hill – oli probleeme veelgi rohkem, siis suutis Gurney auto esimesena finišisse tuua. See jäi ka Eagle’i ainsaks etapivõiduks, sest juba järgmisel aastal loobus ameeriklane oma tiimiga F1-sarjas osalemisest.

Seejärel kulus kaheksa aastat, enne kui käesolevasse nimekirja lisandus uus võistkond, mis kandis nime Hesketh. Ekstravagantne lord Hesketh oli asutanud omanimelise vormelitiimi 1972. aastal ja kutsunud sõitjaks kiire aga avariidelembese James Hunti. Juba järgmisel aastal osteti võistkonnale Marchi F1-auto ja Hunt tegi debüüdi MM-sarjas, tõustes esimesel hooajal kahel korral poodiumile. 1974. aastaks sai valmis tiimi oma auto, aga sel esines rohkelt tehnilisi probleeme. Rohkem kogus tiim tuntust oma lõbusa suhtumise ja glamuurse käitumise poolest ning väidetavalt „kulus etappidel rohkem šampanjat kui kütust“.

Hesketh ja James Hunt jätkasid koostööd ka 1975. aastal, mil inglane alustas hooaega teise kohaga, aga sellele järgnes rida katkestamisi. Vihmast märjal rajal alanud Hollandi etapil startis Hunt Ferrari sõitjate Niki Lauda ja Clay Regazzoni järel võistlusele kolmandana. Kui rada hakkas kuivama, oli Hunt esimene, kes autole kuiva ilma rehvid alla vahetas ja see aitas tal neljandalt kohalt liidriks tõusta. Kui sõitmata oli veel 15 ringi, jõudis Lauda inglasele kannule, aga andekas Heskethi sõitja suutis Lauda kuni finišini selja taga hoida. Heskethi tiimile see jäigi ainsaks etapivõiduks. Hunt kolis järgmiseks hooajaks McLarenisse, mille järel lord Hesketh huvi kaotas ja 1977. aastal sulges tiim uksed.

Legendaarne USA tiimiomanik Roger Penske otsustas omanimelise võistkonnaga liituda F1- sarjaga 1974. aastal. Autoks oli Penske PC1, mille roolis kauaaegne sõber ja äärmiselt andekas võidusõitja Mark Donohue. Esimesed kaks hooaega olid keerulised, sest auto oli suhteliselt aeglane ning kippus lagunema. Ja kui 1975. aasta Austria GP vabatreeningul juhtunud avariis hukkus Mark Donohue, mõtles Roger Penske pikalt, kas F1-sarjas jätkata või mitte. Siiski konstrueeriti 1976. aastaks uus auto ja sõitjaks palgatud John Watson üllatas mudeli PC4 roolis Austria GP kvalifikatsioonis teise kohaga.

Võistluse 12. ringil õnnestus Watsonil mööduda Ronnie Petersonist. Penske sõitja selja taga käis armutu heitlus järgmiste kohtade pärast ning Gunnar Nilsson ja Jacques Laffite üritasid ka inglast kinni püüda. Rivaalidel see siiski ei õnnestunud ja Watson finišeeris esimesena, kinkides Penske tiimile ainsaks jäänud GP-võidu. Sellest hoolimata loobus Roger Penske F1-sarjast ja keskendus edaspidi vaid võidusõitudele Põhja-Ameerikas.

Ka järgmisel hooaja lisandus meie nimekirja üks võistkond ja selleks oli Shadow. Ameeriklase Don Nicholsi, II maailmasõja ja Korea sõja veterani ning USA sõjaväeluure endise töötaja asutatud Shadow debüteeris F1 MM-sarjas 1973. aastal ja juba esimesel hooajal saavutati kaks poodiumikohta. Järgmisel aastal liitusid tiimiga kaks andekat võidusõitjat, Tom Pryce ja Jean-Pierre Jarier, kes saavutasid kolmel hooajal mitu kvalifikatsioonivõitu ja ka paar poodiumikohta, aga paremaks Shadow´ autod suutelised polnud.

Tom Pryce hukkus 1977. aasta LAV-i etapil ja tema asemele palgati Alan Jones. Shadow DN8 roolis alustas austraallane Austria etappi alles 14. stardikohalt, aga kuiva ilma rehvidega vihmast kuivaval rajal demonstreeris Jones oma talenti ja tõusis juba 15. ringiks teisele kohale. Liidrina McLarenil kihutanud värske maailmameistri James Hunti tuules püsimine käis talle siiski üle jõu, aga kümme ringi enne finišit ütles McLareni mootor töölepingu üles ja nii ületaski Jones finišijoone esimesena. Järgmiseks hooajaks palgati Jones juba Williamsisse, mille koosseisus ta 1980. aastal ka maailmameistriks krooniti. Shadow sattus peagi rahalistesse raskustesse ja sulges uksed 1980. aastal.

Järgmistel aastakümnetel muutus väiksematel tiimidel F1 ringkondade etapivõitudega üllatamine aina raskemaks. Enne kui midagi sellist taas juhtus, kulus tervelt 22 aastat.

Kolmekordse maailmameistri Jackie Stewarti poeg Paul asutas oma tiimi juba 1988. aastal, osalemaks väiksemates vormelisarjades. Kümmekonna hooaja jooksul võideti Stewarti autodel erinevates sarjades 12 tiitlit ja 1997. aastaks otsustati lõpuks liituda ka F1-sarjaga, milleks saadi suur rahaline toetus Fordi kontsernilt.

Esimesed kaks hooaega kulgesid suurte tehniliste probleemide tähe all ning sõitjateks palgatud Rubens Barrichello, Jan Magnussen ja Jos Verstappen jõudsid finišini harva. 1999. aasta algas veidi edukamalt ning Barrichello tõusis kahel korral isegi poodiumile, mõned punktid teenis ka Johnny Herbert. Hooaja 14. etappi, Euroopa GP-d Nürburgringi ringrajal alustasid Herbert ja Barrichello alles 14. ja 15. stardikohalt ning esialgu kulges võidusõit ennustatud rada pidi.

Aga siis algas vihmasadu, mis siis taas lõppes ning rehvivahetuste ja avariide karussellis leidis Herbert end 15 ringi enne finišit võistluse liidrina. Keegi teda enam püüda ei suutnudki ja Stewarti tiim teenis esimese ning oma ainsa GP-võidu. Nende edu täiendas Barrichello kolmas koht. Aasta lõpus müüsid Stewartid oma tiimi Fordile ning võistkonna uueks nimeks sai Jaguar. Muuseas, 5 aastat hiljem müüdi tiim edasi Red Bullile ja selle jõujoogitootja nime kannab ta tänaseni.

Üheksa aastat hiljem lisandus meie listi ühel hooajal koguni kaks tiimi. 2006. aastaks oli autotootja BMW ostnud pikkade traditsioonidega Sauberi võistkonna ja tiim kandis nime BMW Sauber, mille sõitjateks olid Robert Kubica ja Nick Heidfeld. Esimesel kahel hooajal saavutati mitmeid poodiumikohti ja 2007. aastal lõpetati tiimide arvestuses koguni teisel kohal. Võitudest jäädi aga mitmel korral napilt ilma.

2008. aasta Kanada etapil klappis kõik ja ka õnn oli BMW sõitjate poolel. Kui ühe avarii tagajärjel saadeti rajale turvaauto ja liidrid järjestuses Lewis Hamilton, Robert Kubica ja Kimi Räikkönen boksipeatuse tegid, siis boksiteelt väljumisel põrutas rivaalide taha jäänud Hamilton tagant sisse Räikkönenile ning selle tulemusena katkestasid mõlemad. Teisegi boksipeatuse teinud Kubica tõusis liidriks paarkümmend ringi enne finišit, BMW tiimile kindlustas kaksikvõidu Heidfeld. Järgmisel hooajal ebaõnnestus tiimil aga täielikult, sest auto polnud konkurentsivõimeline. Alanud majanduskriisi tõttu otsustas BMW loobuda ning kinkis tiimi tagasi Sauberile.

Samal aastal, mil F1-sarjaga liitus BMW, müüs paarkümmend aastat omanimelise võistkonnaga F1-sarjas tegutsenud Giancarlo Minardi oma tiimi Red Bullile. Itaalias paiknevale tiimile pandi nimeks Toro Rosso (itaaliakeelne vaste Red Bullile) ja sellest sai noorte Red Bulli kasvandike katselava F1-sarjas. 2007. aasta hooaja keskel leidis võistkonnas endale koha Red Bulli noortetiimi kasvandik Sebastian Vettel, kes oli oma debüüdi teinud samal aastal BMW Sauberis kui asendas ühel etapil vigastatud Robert Kubicat.

Ei saa öelda, et 2008. aastal Vetteli ja teise sõitja Sebastien Bourdais’ tulemused kuidagi tähelepanu äratasid. Toro Rosso auto polnud eriti konkurentsivõimeline, aga Vettel oli siiski suutnud oma talenti mõnede punktikohtadega tõestada. Hooaja lõpu lähenedes jõudis F1 tsirkus oma ringreisil Itaaliasse kuulsale Monza ringrajale. Tugevas vihmasajus sõidetud kvalifikatsioonis näitas Vettel klassi ja sõitis välja parima ringiaja. Ka pühapäevane võistlus kihutati märjal rajal ja taas ei saanud sakslasele vastu ei Ferrari, McLareni ega Red Bulli staarid ning Vettel tõi Toro Rossole ainsaks jäänud etapivõidu.

Kiirkerimisega tosin aastat edasi liikudes jõuamegi möödunud hooaega ja taas Monza ringrajale. Toro Rosso tiim oli saanud uue nime ja selleks oli AlphaTauri, mille üheks sõitjaks kvalifikatsioonis 10. stardikoha teeninud Pierre Gasly. Võistlus kujunes avariide ja valesti ajastatud boksipeatuste tõttu parajaks kaoseks, millest üllatuslikult väljuski võitjana Gasly. Eks seegi ole nüüd vaidluskoht, kas see oli ümbernimetatud Toro Rosso tiimi teine võit või AlphaTauri esimene, aga statistikas on need kirjas siiski erinevatel ridadel.

Mulluse hooaja lõpus sõidetud Sakhiri GP-l saavutas oma karjääri esimese ja Racing Pointi võistkonna seni ainsa etapivõidu Sergio Perez. Rohkete üllatuste ja dramaatiliste pööretega vürtsitatud võistlusel, kus koroonaviirusega nakatunud Lewis Hamiltoni asendanud George Russelli ja Valtteri Bottase boksipeatused keeras Mercedese tiim nässu ning Max Verstappen ja Charles Leclerc avariide tõttu katkestasid, tegi Perez samuti esimesel ringil avarii, tõusis aga seejärel viimaselt kohalt esimeseks. Racing Point aga kannab käesolevast hooajast alates juba Aston Martini nime.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid