Tänavu 60. sünnipäeva tähistanud Lamborghini on oma hüperauto SC63 sihiks võtnud vallutada kestvussõidu MM-võistluste ja Le Mansi 24 tunni sõidu kõrgeimad tipud ning nende eesmärkide nimel on kõvasti vaeva nähtud ja SC63-ga juba tuhandeid testikilomeetreid läbitud.
Aga nii üllatav kui see ka pole, on Lamborghini omasuguste seas üks väheseid autotootjaid, mis seni brändi populariseerimise nimel valdavalt hoidunud kasutamast väljundina autosporti. Selle põhjus peitus ettevõtte asutajas.
Ferrarid on robustsed ja autosport mõttetu!
Ferruccio Lamborghini sündis küll viinamarjakasvatajate perre, aga tundis juba varakult huvi tehnika vastu ja omandas veidi enne II maailmasõja algust inseneri hariduse. Sõja lõppedes ühendas ta oma põllumajandusliku tausta ja insenerioskused ning hakkas valmistama traktoreid 1948. aastal asutatud ettevõttes Lamborghini Trattori.
Tehnikahuvi autospordilembeses Itaalias suunas Lamborghini ühel hetkel ka paratamatult võidusõidu poole ja ehitanud ühe Fiat Topolino ümber kahekohaliseks võistlusautoks, otsustas ta 1948. aastal osaleda maailmakuulsal maanteedel toimuval võistlusel Mille Miglia. Kahjuks lõppes aga Ferruccio võidusõit hetkel, mil tema Topolino kohtus ühe Torino restorani seinaga. Sellega sai ka huvi autospordi vastu otsa.
Edukas majandustegevus võimaldas Lamborghinil omandada aina põnevamaid ja kallimaid autosid ning aastal 1958 ostis ta endale Ferrari 250 GT. Peagi aga oli Lamborghini sunnitud nentima, et „Ferrari on liialt lärmakas ja salong robustne“ ning et ka kuulsa autotootja teenindus pole sugugi kliendisõbralik.
Lõpuks otsustas Ferruccio Lamborghini, et ta suudaks ise paremaid autosid ehitada ja nii asutas ta 1963. aastal ettevõtte Automobili Lamborghini S.p.A., mille peale oli Enzo Ferrari omakorda tõdenud, et Ferruccio võiks parem oma traktorite juurde jääda.
Kuigi kõik tolle ajastu kuulsad autotootjad püüdsid oma autosid reklaamida läbi autospordi, siis Ferruccio Lamborghini leidis, et autosport on liialt kallis ja tootmisressursside mõttetu raiskamine. Eks see üks kummaline mõtteviis oli, sest kõik sportautode tootjad püüdsid sel ajal demonstreerida just võistlusradadel oma autode kiirust, töökindlust ja tehnilist ülemvõimu. Aga kes teab, võib-olla oli tema seisukohal veidi tegemist ka intsidendiga, mis seotud ühe Topolino ja Torino restoraniga...
Omanike vahetused ja F1 mootorid
Automobili Lamborghini tootis mitmeid põnevaid ja huvitavaid sportautosid, aga sellest hoolimata sattus ettevõte 1970ndate algul rahalistesse raskustesse ning Ferruccio müüs oma firma aastatel 1972-1973 Šveitsi ärimeestele, kes poolteist aastakümmet hiljem selle omakorda Chryslerile edasi müüsid.
Just Ameerika korporatsiooni omanduses tehti Lamborghini osas lõpuks otsus üritada läbi lüüa ka autospordis. Kuigi vahepealsetel aastatel olid mõned eratiimid üritanud mõnda kuulsat mudelit nagu näiteks Miura või Countach ümber ehitada ka võidusõiduks, siis mingit edu polnud nendega saavutatud ning huvi polnud äratatud ka autotootjas.
Kui juba autosport, siis ikka kõige kõrgemal tasemel! Nii otsustas Chrysleri tuntud boss Lee Iacocca, et Lamborghini peaks hakkama valmistama mootoreid F1 autodele. Esimeseks koostööpartneriks sai 1989. aastal Larrousse´i tiim, mis kasutas tuntud võidusõiduautode tootja Lola poolt ehitatud autosid.
Lamborghinis konstrueeriti vastavalt reeglitele 3,5-liitrine V12-mootor, millel võimsust 600 hj, selle debüüt sai teoks 1989. aasta Brasiilia etapil.
Esialgu varjutas Lamborghini mootori etteasteid töökindluse puudumine ning alles hooaja 13. etapil jõudsid Larrousse´i tiimi mõlemad sõitjad Philippe Alliot ja Michele Alboreto finišini.
Järgmisel etapil Hispaanias sõitis aga Alliot kvalifikatsioonis välja koguni viienda aja ja lõpetas võistluse kuuendana, teenides Lamborghinile esimese punkti. Etteruttavalt tuleb tõdeda, et see jäigi Lamborghini mootorite parimaks kvalifikatsioonikohaks.
1990. aastal tarnis Lamborghini mootoreid juba kahele tiimile, millest üks oli koguni legendaarne Lotus ja teine jätkuvalt Larrousse-Lola. Sellest hooajast pärineb ka Lamborghini jõuallikate ainus poodiumikoht F1 MM-sarjast, kui Larrousse´i tiimi sõitja Aguri Suzuki saavutas Jaapani GP-l kolmanda koha.
Järgmisel hooajal kasutas Lamborghini mootoreid, mille võimsus oli kasvanud 700 hobujõuni, Ligieri tiim. Samas konstrueeriti ühe Mehhiko ärimehe tellimusel Lamborghinis ka F1 auto, mis aga ei osutunud eriti edukaks projektiks – Nicola Larini jõudis kuuest stardist finišini vaid kahel korral.
Aastal 1992 kasutasid Lamborghini mootoreid Minardi ja Venturi ning järgmisel hooajal taas Larrousse´i võistkond, aga peale üksikute punktikohtade suuremat edu ei saavutatud. Sellest hoolimata peeti 1993. aastal Lamborghini jõuallikaid suhteliselt headeks ja Chrysleri boss leppis kokku kuulsa McLareni tiimiga nende mootorite testimise McLareni autol. McLaren MP4/8 autol proovisid mootoreid Ayrton Senna ja Mika Häkkinen, kes hindasid võimalust Lamborghiniga edu saavutada päris kõrgeks, aga lõpuks sõlmis McLaren 1994. aastaks ikkagi lepingu Peugeot´ga.
Edukad etteasted GT-sarjades
Chrysleri juhtkond leidis peagi, et Lamborghiniga tegelemine ei tasu end ära ning uued omanikud leiti Aasiast. Aga piirkonda haaranud majanduskriisis pandi bränd taas müüki ja 1998. aastal lisas automargi enda portfelli Audi ehk siis Volkswageni korporatsioon.
Uued omanikud alustasid uute mudelite tootmist ja vähehaaval hakati tegelema ka autospordiga. Ferrari, Porsche ja Maserati eeskujul asutati Lamborghini Super Trofeo ühe automargi võistlussari, kus esmalt kihutasid kõik osalejad, peamiselt rikkad amatöörid, ühesugustel Diablo mudelil põhinevatel võistlusautodel. Hiljem vahetati Diablo välja Gallardo ja Murcielago vastu ning alates 2009. aastast kuni tänaseni kasutatakse sarjas Huracani mudelit.
Just GT-autode sarjades nähti Lamborghini suurimat potentsiaali autospordis läbi lüüa ja koostöös Saksa eratiimiga Reiter Engineering jõudsid mitmetesse GT-autode sarjadesse Lamborghini GT3-klassi autod.
Märkimisväärseid võite hakkasid Lamborghini võistlusautod saavutama siis, kui 2015. aastal jõudis ringradadele koostöös Dallaraga valminud Huracan GT3. See 5,2-liitrise vabalthingava V10-mootoriga varustatud auto hakkas erinevate eratiimide käes noppima esikohti nii Euroopa kui ka USA tippsarjades ja kõige tähelepanuväärsemaks tulemuseks oli kindlasti klassivõit 2018. aasta Daytona 24 tunni sõidul.
2019. aastal veeres tehasest välja uuendatud versioon Huracan GT3 Evo. Selle debüüt sai teoks Daytona 24 tunni sõidul, kus korrati aasta varem saavutatud klassivõitu. Huracan GT3 Evo osutus sedavõrd edukaks, et saavutas suure populaarsuse eratiimide seas, ja nii kasutavad seda võistlusautot enam kui 60 eratiimi üle maailma.
Tänavuseks hooajaks valmis autotootja võidusõidu osakonnas Lamborghini Squadra Corse juba uusim versioon – Huracan GT3 Evo2.
Sihiks Le Mans ja MM-tiitel
Lamborghini edukad tulemused nii tänavaautode müügis kui autospordis on saavutatud alates 2005. aastast ettevõtte presidendina ametis olnud Stephan Winkelmanni juhtimisel. Just tema suutis veenda ka Volkswageni ja Audi juhtkondi, et on vaja ehitada võistlusauto kestvussõidu MM-sarja uude hüperautode klassi, kus juba osalesid Lamborghini suurimad konkurendid Ferrari ja Porsche.
Lamborghini SC63 näidati esmakordselt avalikkusele tänavu juulis ja võistlusradadele jõuab SC63 (mudelinimi tuleneb Squadra Corse esitähtedest ja ettevõtte asutamisaastast) hüperauto järgmisel aastal. Lamborghini SC63 on konstrueeritud võistlusautosid valmistavas tuntud ettevõttes Ligier ja sellel on jõuallikaks 3,8-liitrine kahe turboga V8-mootor.
Ja eesmärgiks on Lamborghinil loomulikult võidud nii Le Mansi 24 tunni sõidus kui ka kestvussõidu MM-võistlustel.
