Kui mobiiliga pildistamisele piirid ette tulevad, tuleb minna süsteemkaamerate juurde. Võtsime võrrelda neli peeglita süsteem- ehk lühemalt öeldes hübriidkaamerat, milles leidub ka mobiilidest tuttavaid omadusi – nagu puuteekraan või võimalus pilte kiirelt sotsiaalmeediasse jagada. Tõsi, selleks viimaseks on siiski vaja mobiiltelefoni abi, aga teisalt teeb kaamera jälle seda, millega mobiil toime ei tule.
Kindlalt kätte
Süsteemkaamera toekas käepide, rohked funktsiooninupud ja elektrooniline pildiotsija annavad hea kontrolli pildistamisprotsessi üle. Käsitsemise osas on aga mudelite lõikes erinevusi.
Canon EOS M6 Mark II elektrooniline pildiotsija on saadaval lisana, olenevalt versioonist ja komplektist 200 või 300 euroga. Sony puuteekraani saab kasutada vaid fookuspunkti valimiseks, mitte menüüdes sirvimiseks ja Fujifilm X-T30 ekraani ei saa ettepoole suunata.
Canonil ja Sonyl saab ekraani keerata ülalt ettepoole, aga sellisel juhul ei tohiks midagi kinnitada välgukingale, muidu jääb see ekraanile lihtsalt ette. Nikoni puhul pöördub ekraan ettepoole alt, mis muudab jälle tülikamaks statiivi kasutamise.
Süsteemkaamera säritusparameetreid saab enamasti reguleerida nimetissõrme ja pöidla ulatuses olevate valikuratastega. Sonyl eesmine ratas puudub ja kaamera käsitsemine pole nii tõhus.
Fujifilm on aga taasleidnud filmiajastust tuttava lahenduse, milles ava suurust reguleeritakse objektiivi ümber olevast rõngast ja säriaega kaamera peal olevast rattakesest. Lisaks on olemas eesmine ja tagumine valikuratas, mida saab kasutada näiteks särikompensatsiooni jaoks.
Nuppude, hoovakeste ja valikurataste kasutamine laabub kõige sujuvamalt Canoni ja Nikoni puhul. Midagi otseselt halba ei saa ju öelda ka Fujifilmi X-T30 kasutusfunktsionaalsuse kohta, aga kiirvalikunupu ja joysticki paigutus pole just ideaalsed. Sony puhul on komistuskiviks eesmise valikuratta puudumine ja segasevõitu menüüd.
Kõige paremini istub kätte Nikon Z50. Canon ja Sony ei tundu nii kindlas haardes olevat ning Fujifilm X-T30 käepide võiks kohe kindlasti olla suurem.
Nikon ja Sony on ka ilmastikukindlad, Canon ja Fujifilm mitte.
Süsteemkaamera jõud peitub objektiivides
Võrdluse kaamerates on APS-C-mõõdus sensorid, mis Canoni puhul tähendab 22,3 x 14,9 mm, teistel 23,5 x 15,6 mm. Sensori suurus mõjutab kindlasti rohkem või vähem pildi tehnilist kvaliteeti, aga veelgi otsesemalt kaamerakere ja objektiivide mõõte. Kuna APS-C-mõõdus sensori pindala on umbes pool täiskaadri omast (36 x 24 mm), on ka võrdluse süsteemkaamerad tunduvalt kompaktsemad kui täiskaader-kaamerakered. Kuna tegemist on hübriidkaameratega, milles peegel puudub, erineb objektiivi kinnitus ehk bajonett samas mõõdus sensoriga peegelkaameratest ning objektiivid ise on väiksemad.
Kahju vaid, et kõik tootjad ei paku kuigi suurt hübriidkaamerate objektiivide valikut. Üle jääb võimalus kasutada peegelkaamerate objektiive koos adapteriga, mis muudab hübriidkaamerad kokkuvõttes tunduvalt kohmakamaks kui originaalobjektiividega.
Canon EOS M6 Mark bajonetiks on nn EF-M, mis on kasutusel firma APS-C-sensoriga peeglita süsteemkaamerates. EF-M-objektiivide valik pole kuigi lai, fikseeritud fookuskaugusega M-seeria objektiive on kõigest kolm. Nii tasub tõsisemal fotohuvilisel komplekti lisada ka adapter, millega saab M-kaamerate ees kasutada ka EF- ja EF-S-objektiive. Täiskaader-hübriidkaamerate jaoks on Canonil veel kolmas, RF-bajonet, mis muudab objektiivide kokkusobivuses orienteerumise mõnevõrra segasemaks.
Nikon Z50 kasutab sama Z-bajonetti mis täiskaader-sensoriga hübriidkaamerad. APS-C-sensorile mõeldud objektiive on vaid kaks ja ega kiita pole ka täiskaader-hübriidide ette mõeldud optika olukord. Niisiis tasub samuti komplekti lisada FTZ-adapter, mis võimaldab Z-bajoneti külge kruvida Nikoni F-seeria objektiive, mida on toodetud aastast 1959.
Fujifilm täiskaader-hübriide ei tooda, aga objektiivide valik on lai ning kvaliteetne. Leidub piisavalt nii erinevaid suume kui fikseeritud fookuskaugusega valgusjõulisi objektiive.
Sony E-bajonetiga sobivaid täiskaadrile mõeldud objektiive on küllalt lai valik, mis sobivad ka A6400 ja teiste APS-C-sensoriga kerede ette. Väiksemaid ja kergemaid APS-C-hübriidide jaoks mõeldud objektiive pole aga kuigi palju.
Fookus paika
Kui värve ja säritust saab pilditöötlustarkvaras ka hiljem reguleerida, siis fookus peab olema paigas pildistamise hetkel. Mis tähendab, et automaatika võiks kindlalt suuta jälgida ka liikuvaid objekte.
Sony autofookus ja objektijälgimine on viimase aasta jooksul jõudnud ette kõigist konkurentidest igas kaameraklassis. Nii pole üllatus, et A6400 on selles aspektis võrdluse võimekaim. Automaatika toimib enamasti nii kiirelt ja kindlalt, et seadistusi pole vaja muuta ega mässata fookuspunkti valikuga.
Midagi otseselt halba ei saa öelda ka Canon EOS M6 Mark II Dual Pixel-autofookuse kohta, mis saab oma ülesannetega samuti hästi hakkama. Videote puhul on autofookus sujuv ning fookuspunkti valides saab muuta fookustamise kiirust. Näotuvastus ja silmade jälgimine pole aga päris Sony oma tasemel.
Fujifilm js Nikongi teevad enamasti teravaid pilte, aga objekti tuvastamine ja fookustamisvõimalused jäävad veidi maha Canonist ja veel rohkem Sonyst. Küll aga tuleb tunnistada, et kõigi kaamerate autofookus on võrreldes paari aasta vanuste mudelitega teinud suure hüppe edasi.
Fotod ja videod
Erinevused võrdluse kaamerate RAW-fotodes on marginaalsed. Dünaamika ja müra väheses valguses on kõigil samast klassist. On siiski märkimisväärne, et Canon pole pildimüra osas konkurentidest halvem, aga sensoril on koguni 32,5 megapikslit. See tähendab kokkuvõttes suuremat detailsust ja hilisemat lõikamisruumi, võrreldes Fujifilmi 26,1-, Sony 24,5- ja eriti Nikoni 20,9megapiksliste sensoritega.
Värvide ilusaima tooni üle võib ju vaielda, aga paljude arvates tegid just Canon ja Fujifilm kõige ilusama koloriidiga JPEG-fotosid. Fuji pakub ka võimalust valida erinevaid filmisimulatsioone, mida saab kasutada nii pildistamisel kui video tegemisel.
Kõik neli kaamerat salvestavad 4K UHD-videot, aga nii pildi kvaliteedis kui funktsionaalsuses on erinevusi.
Canoni 4K-videod on veidi pehmemad, Sony puhul kallutab nn rolling-shutter kiiremal liikumisel vertikaaljooni ja nii Canonil kui Nikonil puuduvad log-profiilid. Kokkuvõttes parimat videot salvestab Fujifilm, millel on võrdluse ainsana ka kuulariväljund. Viimase jaoks tuleb küll kasutada USB-C-liidest ja mikrofoni sisend on 2,5 mm, aga vähemalt on mõlemad olemas.
Ülejäänud omaduste osas on kaamerad küllalt sarnased. Ühelgi pole sensorit liigutavat pildistabilisaatorit ning vaid Canoni ja Nikoni komplektis on akulaadija, millega saab akusid laadida kaamerast väljaspool. Aku vastupidavuselt jäävad viimased aga teistele alla, aga erinevused pole suured.
Kõik võrdluse kaamerad pakuvad oma hinna kohta head kvaliteeti ja funktsionaalsust, millest jagub ka siis, kui oskused või nõudmised kasvavad. Fujifilm kogus küll kokkuvõttes enim punkte, aga vabalt võib ka mõni konkurentidest osutuda kõige õigemaks valikuks.
LÕPPTULEMUSED leiad märtsi Tehnikamaailmast.
