Parim ei ole kõigi jaoks üks ja sama
Harri Slip
Markus Pentikäinen

Nii mõnigi valib kaamerat brändi järgi. Teine uurib aga põhjalikult tehnilisi andmeid ning võtab luubi alla iga piksli. Kolmas võimalus on aga mõelda, mida ja kus on plaanis kaameraga pildistada.

Läinud aastal olid peamiseks jututeemaks kaamerahuviliste seas peeglita täiskaaderkaamerad. Sony sai selles segmendis üksinda „laiutada” ligi viis aastat, kuni Canon ja Nikon otsustasid samuti kätt proovida. Sügisesel Photokinal näitaks ka Panasonic peeglita täiskaader-süsteemkaamerat, mis baseerub 2015 esitletud Leica L-bajonetil.

Olgugi et peeglita „digipeeglite” Canon EOS R ja Nikon Z saabumine on kaameramaailmas märkimisväärne sündmus, on möödunud aasta jooksul juhtunud nii mõndagi muud huvitavat – ja juhtub edasi.

             

Igaühele oma

Kui Canon EOS R ja Nikon Z-seeria tulek oli meediasündmus omaette, siis Fujifilm X-T3 jõudis kohale ilma pasunakoorita. Sellegipoolest on nii mõnegi meelest just see APS-C sensoriga kaamera aasta suurim sündmus, eriti videofunktsionaalsuselt.

Täiskaader-hübriidkaamerate tulekuga on hakatud rääkima juba Micro Four Thirds süsteemi taandumisest. Põhjuseks väiksevõitu sensor, mis on pindalalt kõigest neljandik täiskaadrist. Umbes aasta tagasi esitletud Olympus OM-D E-M10 Mark III on samas hea näide, et kogenud fotograafile sobivat kaamerat ei saa muuta ka liiga kompaktseks, kui sensor peab olema „seebika” omast suurem.

Hoopis teist mõttelaadi esindab visioon, et mobiiltelefonid võtavad kogu fotomaailma üle. Olgugi et nn seebikarbid on juba mobiiltelefonidele alla vandunud, ei tee seda kindlasti suurema sensoriga kompaktkaamerad. Hea näide on Sony DSC-RX100, mis on jõudnud kuuenda generatsioonini. Taskusse mahub see mitte halvemini kui tänane nutimobiil, ent sensor on tolline ja optiline suum 24–200 täiskaadrimillimeetrit.

Kui sensori mõõte vähendada, saab suumi ulatust pikendada ilma, et kaamerakere mõõdud kasvaksid hiiglaslikuks. Teisalt – kui korpuse mõõte nihutadagi digipeegli-skaalasse või enamgi, võib sinna mahutada peaaegu et teleskoobi – nagu teeb seda maailma pikima suumiga 24–3000 mm Nikon Coolpix P1000. Millega võib pildistada kas või kraatrit Kuu pinnal.

Nende viie kaamera kõrvale võtsime mobiilikaamerate paremikku esindava Huawei P20 Pro. Täna on juba lettidel ka uusim, viiekordse optilise suumiga Huawei P30 Pro, aga põhikaameralt on mõlemad mudelid sarnased.

Võidakse ju väita, et P20 Pro teeb silmad ette nii mõnelegi süsteemkaamerale, aga liiga tõsiselt ei tasu seda väidet siiski võtta. Paljudel juhtudel saab mobiilikaameraga kindlasti kena pildi, aga mitte alati – olgu siis põhjuseks objektiivi piirangud või keerulisemad pildistamisolud.

 

Pilk sensorisse

Peeglivabade süsteemkaameratega on tehtud pilte juba kümmekond aastat, täiskaadersensoriga digipeeglitega kauemgi. Nende kahe kaameraklassi ühendamine on uus lähenemine kõigile teistele peale Sony, kes esitles täiskaader-keresid Sony A7 ja A7R juba aastal 2013.

Täiskaadersensor huvitab video- ja fototegijaid ilmselgel põhjusel – sensori pindala on suur ning suur pind püüab rohkem valgust kui väike. Mis tähendab, et fotode-videote kvaliteet on vähemalt tehnilises mõttes parem kui väiksema sensoriga kaameratel, eriti väheses valguses. Ka teravussügavus on täiskaadri puhul sama mis filmiajastu fotoaparaatidel.

Tõestust leiab aga küll ja veel, et ka APS-C ja Micro Four Thirds kaameratega on võimalik teha häid pilte isegi kehvades tingimustes. Võimatu pole ka pehme taust, kui valida piisavalt suure avaarvuga objektiiv ning positsioneerida subjekt tausta suhtes õigesti. Küll aga on tõsi, et täiskaadersensor võimaldab kõike seda saavutada lihtsamalt kui näiteks Micro Four Thirds kaamera.

Sony DSC-RX100 VI ja teised n-ö kvaliteetkompaktid peidavad endas tollist sensorit, mis on suurem kui tavalistel kompaktkaameratel ja mobiilidel, aga väiksem süsteemkaameratest.

Nikon CoolPix P1000 ulmelise suumiulatusega objektiivi poleks olnud võimalik mahutada suurema kui 1/2,3tollise sensori ette, jäädes mõõtudelt vähegi mõistlikkuse piiresse. Kuigi Nikoni pildi kohta ei saa öelda halvasti, arvestades sensori suurusklassi, pole see siiski samal tasemel tolliste kompaktkaameratega.

Huawei P20 Pro-gi erineb enamikest kaameratelefonidest sensori suuruse osas, õigemini suuruste osas. Põhikaameral on mobiili kohta suur 1/1,73tolline sensor. Seda täiendavad 1/2,78tolline mustvalge sensor ja 1/4,4tolline sensor kitsama vaatenurgaga objektiivi taga. Resolutsioonid on vastavalt 40, 20 ja 8. Kasutades infot kõigilt sensoritelt, teeb P20 Pro 10megapiksliseid pilte, aga võimalus on põhisensori fotosid salvestada ka 40megapikslistena.

 

Tee selgeks, mida soovid

Sensori ja pikslihulga mõju piltidele on ilmselge, kuid kindlasti ei tasu sealjuures unustada, et pilti ei tee ainult sensor.

Fookustamisautomaatika kiire ja täpne töö on eriti oluline just suurema sensori puhul – näiteks valgusjõuline objektiiv täiskaader-sensori ees tähendab, et fookuspunkt tuleb paika seada millimeetrise täpsusega. Samuti on oluline, kuidas suudab automaatika jälgida liikuvat subjekti.

Fookustamise osas saab testi parima tulemusega hakkama Fujifilm. Lisaks kindlalt toimivale automaatikale kõigis oludes on olemas palju abistavaid funktsioone manuaalfookustamiseks – nagu näiteks kontrastsete alade koloreerimine ja suurendus.

Kõik testi kaamerad teevad 4K-videot, aga Fujifilm eristub teistest nii video kvaliteedilt kui ka funktsionaalsuselt. Ainus, mis puudub, on sensorit liigutav stabilisaator, mis on olemas jällegi Olympusel.

Kes on tuttav täiskaader-Canonitega, sellele võib kindlasti huvi pakkuda uus ilma peeglita EOS-R. Üks (paratamatutest) uuendustest (võrreldes peegelkaameraga) on elektrooniline pildiotsija, mis on olemas ka kõigil teistel, välja arvatud mobiiltelefon.

Nikoni hüpersuum pakub uusi pildistamisdimensioone ja Sony ühendab taskumõõtude skaalal parima kvaliteedi ja suumiulatuse. 

Huawei P20 Pro on aga alati kaasas, mis muudab selle kindlasti paremaks kaameraks kui riiulil seisev täiskaadriga aparaat.

 

Hea kaamera pole võrdselt hea kõigi jaoks ning tõsisem fotoharrastaja ei pruugigi ühe aparaadiga hakkama saada. Kes aga otsib parimat kompromissi foto- ja videofunktsionaalsuse, suuruse ning kvaliteedi vahel, võiks esimesena kaaluda Fujifilm X-T3.

 

Tulemused leiad juunikuisest Tehnikamaailmast.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid