Kõigepealt – need on mugavad klapid. Aga täpsustame – mugavad minu kõrvadele. Ma teen aeg-ajalt helikujundusi teatritele ja arvutimängudele ja on perioode, kus ma elan nädalate kaupa 24/7 klapid peas. See tähendab, et ma olen kõrvaklappide väljakannatamise osas treenitud. Aga ma siiski usun, et need klapid on mugavad ka siis, kui kasutada neid nn pühapäevarežiimis.
Siit jõuame kohe järgmise aspekti juurde – need klapid on liiga kallid, et neid lihtsalt pühapäevarežiimis kasutada. Tundub hea mõte osta nad siis, kui mürasummutus on tõeliselt vajalik, ükskõik siis kas meelerahu säilitamiseks igapäevaste mürarikaste helikeskkondade taifuunis, või lihtsalt tööle keskendumiseks.
Minu isiklik kogemus on, et mürasummutus töötab hästi. Ma pole tegelikult kunagi kaalunud võimalust, et mul oleks mürasummutust vaja. Minu jaoks on igasugused mürad (ja isegi igasuguse tugevusega) lihtsalt huvitavad helikeskkonna osad ja ma pigem kuulan neid kui summutan.
Aga need Sony klapid andsid mulle silmiavava kogemuse. Esialgu ma lihtsalt mängisin sisse-välja nupuga – keskkonnahäälte kadumine oli nii märgatav ja järsk, et summutuse kasutamisest moodustus omaette mäng. Kui vaja rahu ja eraldatust, siis rahu ja eraldatuse te nende klappidega ka saate.
Algul tuleb natuke kohaneda sellega, et isegi kui juhtute hammustama näiteks võileiba (ja ma ei hakka üldse rääkima kartulikrõpsu murdumisraginatest!), arvutab klappide algoritm müraolukorra ümber ja muudab sageduste väljafiltreerimise graafikut. Aga aju kohaneb sellega kiirelt, sest staatilist ja muutumatut helikeskkonda pole niikuinii olemas kusagil mujal kui sensoorse eraldatuse kambris. Kõik toimub automaatselt, kiirelt ja täpselt, erinevate keskkondade erinevad parameetrid võetakse kohe arvesse ja peas valitseb kuldne vaikus.
Aga muusika?
Muusikakuulamisest rääkides oleme jälle tagasi seal, et inimeste kuulamiseelistused on väga-väga erinevad. Näiteks mul oli raske kohaneda madala spektriosa tõstega, aga see on üsna ootuspärane võimendus, sest kõige tõenäolisemalt kuulab kasutaja nende klappidega tänapäevast muusikat ja bassiosa tähtsust auditooriumi kaasahaaramisel ei saa kuidagi alahinnata.
Mina olen harjunud montaažiklappide lineaarse spektriga. Ehk siis kõik, mis on salvestusse pandud, tuuakse esile ilma muutuste ja tõsteteta ning sellest ka minu jutt, et bassiots on kergelt üle dimensioneeritud. Lihtsalt harjumuse asi.
Muidugi sõltub palju ka muusika iseloomust. Elektroonilise muusika juures mingit vajadust kätt ekvalaiseri järele sirutada ei olnud. Aga vanemas jazzis kaotas näiteks kontrabass oma detailsuse. Siiski arvan, et need tähelepanekud ei kahjusta kuidagi WH-1000XM5 renomeed – näiteks What Hi-Fi toob just bassi kui õnnestumise esile.
Kaua kestab?
Aku kestab tootja andmete järgi 30 tundi ja ilma mürasummutuseta 40 tundi (vastupidavuskatseid ise tegema ei hakanud). Seda on piisavalt palju. Tagasilaadimine käib kiirelt (10 minutit laadimist peaks tagasi andma 5 tundi kasutatavust, kiirlaadijaga käib kõik veel kiiremini).
Igapäevases praktilises kasutuses oleks pisut mugavam, kui klappe saaks ka kompaktseks kokku keerata (nagu eelmist versiooni). Seda enam ei saa – klapid pandi tuuletunnelisse (see on mõeldud kujundlikult) ja disainiti minimalistlikumaks. Paljud kasutajad võibolla ei märkagi seda probleemi, aga kellele on klappide kaasaskandmise ruumiküsimus oluline, peaks katsetama, kas ta on valmis muude heade omadustega tõttu selle puudusega leppima.
Ja veel üks oluline asi – klapid saavad aru, kui te nad peast võtate ja panevad muusika pausile. See on algul ootamatu, aga muutub kasutamise käigus lausa enesestmõistetavaks.
Sony WH-1000XM5
- Bluetooth (koodekid): SBC,AAC, LDAC
- Aku vastupidavus: 30 h
- Laadimine: USB-C
- Kaal: 250 g
- Sisseehitatud mikrofon ja juhtnupud
- Hind: 420 eurot (Miterassa)
