Kõrvaklappide populaarsus on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Põhjuseid leidub hulgi – mobiiltelefonid, striimingteenused, Bluetooth ja juhtmevabad nuppkuularid, millega saab muusikat kõikjal kuulata. Lisaks taskuhääling ja videod ja ning käed-vabad-funktsionaalsus. Aktiivse mürasummutusega kuularitega võib aga soovi korral hoopiski vaikust kuulata.
Mobiilsete kuulamistrendidega on kohandunud ka kuularite helipilt. Tänaval ja transpordivahendites mattuvad madalamad sagedused taustamürasse – seega tuleb neid võimendada. Ka uusimatel aktiivse müravähendusega kuularites on tihti bassid küllalt intensiivsed.
Ilmselt on selles mõnevõrra „süüdi” ka kuulajate eelistused, kellele meeldib tüse ja särav helipilt. Olgugi, et striimingteenuste algoritmid ühtlustavad juba ammu erinevate muusikapalade nivood kindlale tasemele (seda vajadusel vähendades), ei takista see enamikel muusikatootjatel endiselt „helivaljuse võidujooksu” esikoha nimel pingutamast. Nii ongi suur osa tänasest popmuusikast surutud paari detsibelli vahemikku, et garanteerida võimalikult hea kostvus ka kehvemate kõlaritega või mürarikastes oludes kuulates.
Avar helipilt
Vaatamata trendidele pole õnneks kadunud need muusika loojad ja kuulajad, kes hindavad dünaamilist ja õhulist helipilti. Siis peaks vaatama juhtmega kuularite suunas ja eriti tähelepanelikult just neid mudeleid, mille disaini kohta saab öelda „lahtised” või „avatud”.
Lahtine konstruktsioon tähendab, et membraan ei asu kinnises korpuses, vaid kuularielemendi tagakülg on avatud. Kui üldistada, siis on lahtiste kuularite helipilt õhuline ja avar ning seda ei koloreeri korpuse tekitatud resonantsid.
Lahtised kuularid ei sobi aga kõigile ja kõikjale. Ühendamiseks on vajalik kaabel, neil puudub mikrofon ja käed-vabad funktsionaalsus ning lisaks vajavad mõned neist rohkem võimsust kui mobiili heliväljund pakkuda suudab. Väliseid helisid ei summuta lahtised kuularid üldse ja võiks isegi öelda vastupidist – nende tekitatud heli kuulevad ka lähemal viibivad inimesed. Lahtiste kuularitega peaks head muusikat nautima personaalselt ja vaikses toas. Trendikate juhtmevabade Bluetooth-kuularitega need ei konkureeri, aga see polegi eesmärk.
Kõigi võrdluse kuularite puhul on eesmärgiks võimalikult loomulik ja tasakaalus heli, mida võiksid hinnata nii stuudioprofid kui kodukuulajad. Aastad ja aastakümned pole inimkõrvade kuulamisparameetreid muutnud ja nii on ka lahtiste kuularimudelite eluiga enamike tehnikavidinatega võrreldes väga pikk. Näiteks Sennheiser HD 600 on saadaval aastast 1997. Olgugi, et mudel sai kosmeetilisi uuendusi aastal 2019, ei puudutanud need kõla. Nii mõnedki teised mudelid kasutavad klassikalisi ja end tõestanud disainilahendusi ning mudeliuuendustega ollakse ettevaatlikud, et mitte muuta seda, mis juba hästi töötab.
Juhtub ka seda, et uuem mudel saab mõnevõrra muutunud helipildi seoses uute materjalidega või muutustega disainis – nagu näiteks Hifiman Sundara, mille 2020. aasta mudelil uuendati kõrvapatju.
Peenhäälestatud ehituskvaliteet
N-ö aktiivsete Bluetooth-kuularite helipilti korrigeerib suures ulatuses DSP ehk digitaalne signaaliprotsessor. Nii saab parandada ja täiustada peaaegu kõike – spektrit, stereoeraldatust, dünaamikat jne. Olenevalt mudelist saab kuulaja lisaks kasutada ekvalaiserit või reguleerida aktiivse mürasummutuse tõhusust. Seadistused salvestuvad enamasti kuularites ning on aktiivsed mistahes sisendiga või Bluetooth-allikaga ühendamisel.
Passiivsetel kuularitel – nagu seda on ka kõik selle võrdluse mudelid – seesmine signaaliprotsessor ja võimendi puuduvad ja helipilti saab korrigeerida vaid konstruktsiooniga. Kõik algab elementidest ehk valjuhäälditest, mille spekter peab olema lai ja võimalikult puhas. N-ö kinnise korpusega mudelites tuleb arvestada kuularikapsli mahu ja resonantsiga. Kõla sõltub ka patjade suurusest ja materjalist. Näiteks Beyerdynamic DT 1990 Pro komplektis on kahed veidi erinevalt kõlavad kõrvapadjad.
Aja möödudes kõrvapadjad kuluvad ja materjal vananeb, mis tähendab muutusi ka kõlas. Kuna muutused ei juhtu järsku, ei pruugi kuulaja neid kergesti märgata, ent mõne aktiivsema kuulamisaasta möödudes ei teeks paha, kui patju uuendada. Kõigi võrdluse mudelite jaoks on varuosadena saadaval nii patju, peavõrusid kui kaableid. Erinevate tarvikutega on kuularite helipilti võimalik ka mõnevõrra korrigeerida. Spektrit saab loomulikult muuta ka eraldiseisva ekvalaiseriga, arvutis või mobiiliäpis, aga sel juhul on muutused kuuldavad ainult sama heliallika puhul.
Neutraalsuse erinevad varjundid
Kõige neutraalsemaks hinnati Sennheiser HD 600, mis sai spektri tasakaalustatuse hindeks maksimaalse 10. See pole üllatus, sest aastate jooksul on HD 600 loomulikku kõla kiidetud sadades arvustustes.
„Üheksate” gruppi jõudsid Audio Technica, Austrian Audio, Grado ja Hifiman. Selle neliku kõla on sarnaselt HD 600-le samuti väga meeldiv ja valikut nende vahel pole lihtne teha.
Üks aspekt, mida tasub mudelivalikul kindlasti arvestada, on nimitakistus. Audio Technica, Beyerdynamicu ja Sennheiseri nimitakistus on sadades oomides, mis vajab suurema võimsusega sisendsignaali. Ülejäänud viis on väiksema takistusega ja sobivad ka mobiilsete seadmetega. Alati võib lisada spetsiaalse kõrvaklapivõimendi, aga piisab ka tavalisest HiFi-võimendist või arvuti välisest helikaardist.
Helispektri tasakaalust rääkides tuleb kindlasti mainida Gradot, mis ei kõla nii neutraalselt nagu HD 600 ja ülejäänud võrdluse osalised. Grado omanäoliselt õhuline kõla, vokaali ja sooloinstrumentide erksus ja eristuv bass meeldivad aga paljudele. Ühendriikidest pärit Grado on valmistanud kuulareid ligi 70 aastat ja ta kõlapildi käekiri on aastate ja mudelite lõikes püsinud sarnane.
AKG, Beyerdynamic ja Philips saavad helitasakaalu eest hindeks 8 ehk rahuldava. Üheksandikest jäid neid lahutama puudus või paar, mis hakkasid häirima kahekuulise testperioodi jooksul.
AKG ja Philipsi puhul langetab hinnet keskriba „paksus”. Beyerdynamicu miinuseks on sisisev diskant, mida tekitab 7-8 kHz võimendus. Tõsi, ekvalaiseriga saab need probleemid kergesti kõrvaldada, aga sellisel juhul puudutab muutus vaid ühte kuulatavat allikat. AKG-d kimbutab lisaks ebaühtlus 1-3 kHz vahemikus, mida on taasesitusel juba raskem korrigeerida.
Üldise spektritasakaalu kõrval kuulasime heli selgust basside ja kõrgete sageduste alas. Kandvat rolli selguse osas mängib keskriba. Kuus kuularipaari said selles kategoorias hindeks 9. AKG ja Philipsi hindeks oli 8, sest keskriba tasakaal jätab veidi soovida – tulemuseks mõnel juhul kehvemini eristuvad soolopillid ja vokaal.
Beyerdynamic on mõnevõrra vastuoluline. Kõrgete sageduste võimendus lisab selgust kõrgemate „harmooniliste” alas, aga teisalt muudab see s-häälikud ja trummitaldrikud liiga teravaks.
Bass ja diskant
Lahtiste kuularite bassid kõlavad kinnist tüüpi kuularitest veidi erinevalt. Olgugi, et kinnist tüüpi kuularite bass tundub tüsedam, on avatud konstruktsioonil omad eelised. Kinnine korpus koloreerib heli tahes-tahtmata rohkem või vähem, ent avatud kuularite bass on õhem, kuid see-eest õhuline. Sama kehtib ka kõlarimaailmas, ent avatud korpusega kõlarid on suhteliselt vähelevinud.
Seitse kuularipaari said basside eest hindeks 9. Neid kõiki iseloomustab avatud disainile iseloomulik täpsus ja selgus, mis võimaldab bassitoonide liikumist hästi jälgida. Kuna avatud konstruktsioon madalaid sagedusi ei võimenda, on basskitarri, kontrabassi ja basstrummi nüansid selgelt eraldatavad. Näiteks basstrummi põhisagedus on kuulda 50-60 Hz alas nagu ka 4-8 kHz alas olevad „harmoonilised”.
AKG ja Philipsi paksuvõitu keskriba hammustab tüki ka basside puhtusest, aga see kajastub juba spektri tasakaalu hindes.
Avatud elemendi puhul on probleemiks nn akustilise lühise teke madalate sageduste puhul ja nii pole bassides sellist jõudu nagu kinnistel kuularitel. Basside taasesituses on aga erinevusi – näiteks Beyerdynamicu bassid on mõnevõrra jõulisemad kui Sennheiseril ning tulemuseks on maksimaalsed 10 punkti.
Diskantide ehk kõrgete sageduste arvestuses jäi läbivaks hindeks 9. Vähem ehk 8 teenisid taaskord AKG ja Philips, mille puhul segas koloreering. Taolised koloreeringud saavad alguse kuularielemendi disainist ning ekvalaiseriga on neid praktiliselt võimatu kõrvaldada. Beyerdynamic tõstab samuti 7-8 kHz ala, aga piisavalt ühtlaselt, et võimaldada seda soovi korral ekvalaiseriga vähendada. Sellest võib järeldada, et tegemist on tootja teadliku eelistusega, mitte elemendi disainiveaga.
KOKKUVÕTTES polnud üllatus, et enamik klapipaare said maksimumarvu tähti. Hea hinnaga AKG ja Grado küll täisskoori ei saanud, aga omad plussid on neilgi. Philipsi kasuks kallutab valikut kindlasti soodne hind. Ja igavesed testivõitjad said kirja taas ühe võidu.
Testitulemused leiad detsembri Tehnikamaailmast.
