- Panasonic TX-65JZ2000E
- Philips 65OLED986/12
- Samsung QE65QN95B
- Sony XR-65X95K
Varasemalt oli suurim telerimõõdus OLED-paneelide tootja LG, ent käesoleva aasta algusest astus OLEDi-rajale ka Samsung. Mõlemad Korea firmad müüvad paneele ka teistele teleritootjatele.
Küsisime võrdlusse kuute tippmudelit, millest testi ajagraafikusse mahtus neli.
Erinevad ekraanitehnoloogiad
Panasonicult jõudis võrdlusesse eelmise aasta tippmudel, tänavune polnud veel saabunud. Philipsi puhul on tegemist uusima versiooniga, millel on ka integreeritud ribakõlar. Mõlemad tootjad kasutavad LG paneeli.
Samsungi OLED-telereid veel saada ei õnnestunud, sellest veidi hiljem. Sony ja Samsung kasutavad vedelkristallpaneeli viimast versiooni, mille turundusterminiks on MiniLED. Oma olemuselt pole MiniLED midagi muud kui ammutuntud nn Direct LED, mis tähistab LCD-paneeli taustvalguse tüüpi.
Erinevalt odavamast ja levinumast lahendusest, mille puhul asuvad valgust emiteerivad LED-id ekraani servades (nn Edge LED), on MiniLED paneeli ekraani taga sadu LED-elemente, mille heledus muutub dünaamiliselt vastavalt pildi heledusele valitud punktis. Nii saab oluliselt suurendada dünaamilist kontrastsust, muutes taustvalguse regioonide heledust sünkroonis pildi regioonidega. Mida rohkem on elemente, seda kitsamale alale saab valgust doseerida. Samsungi paneelil on sektoreid üle 700, Sonyl üle 400. MiniLED paneeli suurim eelis OLEDi ees on sissepõlemisprobleemi puudumine, mis võimaldab neid kasutada arvutiekraanidena.
Kuna aga MiniLED paneelil pole võimalik taustvalgust doseerida pikslitäpsusega (mida võib tinglikult öelda OLEDi kohta, milles helendab iga piksel), siis on väikeste tumedal taustal asuvate heledate alade ümber näha vähemal või rohkemal määral kuma ehk halosid. Ühtlaste toonigradientide puhul on samuti kohati näha moonutusi. Mõlemad ilmingud aga praktikas ei sega.
Tegelikkus ja tulevik
Tipptelerite võimekus avaldub nähtavalt siis, kui vaadata HDR- ehk laiendatud dünaamikaga sisu kas voogedastusplatvormidelt või Blu-Ray plaatidelt. Reaalsuses teevad seda vähesed ning enamasti on vaadatav pilt tavalise 720p või 1080p lahutusvõimega. Seetõttu hindasime tipptelereid ka tavapildi kontekstis, mille tulemusel on oluline osa lõpphinnangutes.
Kõik kaasaegsed telerid skaleerivad kehvema lahutusvõimega pildi suurele 4K-ekraanile ning loomulikult pole erandiks ka võrdluse mudelid. Päris imesid oodata ei tasu, ent ka aastatetagused telesaated on suurel ekraanil särtsakamad kui oma sünniaastal.
Hi-fi või hoopis plärin
Philips ja Sony pole pildi kõrval unustanud ka heli. Esimese puhul on seda ka näha – telerijalaga on integreeritud stiilne Bowers ja Wilkinsi ribakõlar, mille visuaalseks firmamärgiks on keskel asuv ümmargune kõrgsageduste kõlar. Muusika puhul võib Philipsi heli liigitada tõepoolest napilt hi-fi-kategooriasse – kui helirežiimiks valida “Originaal” või “Muusika”. Ka kõneheli on selge ja arusaadav ning asub helivälja keskel.
Sony kõlarid samaväärse visuaaliga ei löö, aga kõla on samuti lähedal hi-fi-klassile. Stereo- ja avarusefekt on sarnaselt Philipsile hea, vaid madalat bassi jääb puudu.
Panasonicu kõlarid on head telerite arvestuses ja helipilt suhteliselt loomulik, aga Philipsi ja Sonyga need võrdlust siiski ei kannata. Samsung jääb aga heli osas selgelt neliku lõppu – kõla on õõnes, suund ebamäärane ja kohati sekundeerib kuminatele vibreeriva plastkorpuse plärin.
Vaadates viimaste aastate trende, on selge, et järjest domineerivamaks saab OLED-tehnoloogia – ja selles pole midagi üllatavat. Vedelkristallpaneeli ainus tõsiseltvõetav eelis OLEDi ees on sissepõlemisriski puudumine – aga nagu kinnitas ka käesolev võrdlus, ei saa OLEDi vastu ka MiniLED-taustvalgusega turgutatud vedelkristallid.
Põhjaliku testi koos mõõtmistulemuste ja kommentaaridega leiad oktoobri Tehnikamaailmast.
