Veel enne kui võistlusradadele jõudis autospordi ajaloo üks universaalsemaid ja samas ka ralliajaloo pikaealisemaid mudeleid Porsche 911, koos kõigi oma modifikatsioonidega, näitasid sportliku automargi sobivust ralliteedele mitmed erasõitjad selliste mudelitega nagu 356 ja 904.
Nii võitis sakslane Helmut Polensky 1953. aastal esimest korda korraldatud Euroopa autoralli meistrivõistlused just Porsche 356 Coupe roolis ning kaheksa aastat hiljem kordas kaasmaalase saavutust sama mudeliga, aga juba Carrera mootoriga Hans-Joachim Walter.
Porsche 904, mis oli tootmises vaid paar aastat (1964-1965), oli võistlusautona mõeldud küll ringradadele, aga märkimisväärseid tulemusi saavutati hoopis rallispordis. Näiteks 1965. aasta Monte Carlo rallil finišeeris Mini Cooperi roolis istunud Timo Mäkineni järel teisena Eugen Böhringer.
Samal aastal ja samal rallil tegi debüüdi uhiuus Porsche 911, jõuallikaks 2-liitrine 6-silindriline lamamootor. Avastart oli paljutõotav – Monte Carlos saavutati 5. koht. Kuigi rallisport ei kuulunud Porsche prioriteetide hulka, pandi 1966. aastaks püsti tehasetiim, mille sõitjateks olid Vic Elford, Pauli Toivonen ja Günter Klass. Viimati mainitu võitis samal aastal ka Euroopa meistritiitli Porsche 911S autoga, mis oli GT-variant, millel veidi erinevalt seadistatud mootor kui näiteks 2. rühma 911L-il. Ka järgmisel hooajal saavutati EM-tiitlid rühmades 1 (Sobieslaw Zasada) ja 3 (Vic Elford).
1968. aastal homologeeriti 3. rühma mudel 911T, millel kasutati siiski mudeli 911L jõuallikat. Esimesed võidud ei andnud end kaua oodata – Björn Waldegard võitis Rootsi ralli ning Vic Elford ja Pauli Toivonen saavutasid kaksikvõidu Monte Carlos. Euroopa meistrivõistlusel võideti Porschega kaheksa etappi 15-st ja meistritiitli võitis Pauli Toivonen.
Võitudeseeria jätkus järgmisel aastal, kui Björn Waldegard võitis Monte Carlos ja seejärel ka Rootsis. 1970. aastal võitis rootslane võimsama (235 hj) 2,2-liitrise mootoriga 911S-ga Monte Carlos, Rootsis ja Austrias. Need võidud tõid Porschele ka esikoha esimest korda läbi viidud rahvusvahelises automarkide sarjas, mis oli MM-võistluste eelkäijaks.
Kuigi Porsche lisas 1970-ndatel aastatel mootorivalikusse aina võimsamaid jõuallikaid (näiteks 2,7-liitrine 1973. aastal ja 3-liitrine, 250 hobujõuline 1978. aastal), ei pühendatud rallispordile niivõrd suurt tähelepanu, et püsida konkurentsis ralliradadele ilmunud uute konkurentidega. Sellegipoolest suutsid eratiimid kasutatud Porschedega rallimaailma veel poole aastakümne jagu üllatada.
Jean-Pierre Nicolas startis 1978. aastal eratiimi 3-liitrise Carrera mootoriga Porsche 911 SC autoga Monte Carlo rallile ja jättis lõpuks selja taha nii Renault´ kui Fiati tehasetiimide sõitjad. See oli ka Porsche esimene kahest MM-etapi võidust.
Teise MM-etapivõidu tõi kaks aastat hiljem 1970-ndate aastate üks suuri rallitalente Jean-Luc Therier, kes edestas Korsika rallil Porsche 911 SC autoga enam kui kümne minutiga Fiati tehasetiimi kuulsat Walter Röhrli. Lisaks finišeeris kolmandana ka teine Porsche sõitja, Alain Coppier. Selsamal 1980. aastal lisas aga Antonio Zanini veel ühe EM-tiitli Porsche 911 saavutuste nimekirja.
1981. aasta San Remo rallil kihutas Porsche 911 SC roolis ka Walter Röhrl ise, kes paari esimese katse järel isegi juhtis võistlust. Kahekordne maailmameister oli Porsche 911 mudelist väga heal arvamusel. „See on ainuke ralliauto, mille olen ostnud oma raha eest,” meenutab Walter Röhrl. „Kõige muljetavaldavam oli Porsche mootori võimsus. Aga see, et jõuallikas asetses taga, tekitas mõnikord probleeme, sest auto tagumine ots oli suhteliselt raske – kui külje ette keerasid, siis uuesti otseks oli autot väga raske saada. Trampliinidel käitus Porsche päris tõhusalt, peaasi et oskasid gaasi õigel ajal veidi järgi anda. Pidurid olid väga head, aga kuna esiots oli kerge, siis kippusid pidurid kergelt lukku minema ja auto kihutas otse edasi.“
Nendeks aastateks ehk1980-ndate alguseks oli Porsche praktiliselt lõpetanud 911 arendustööd ja seda edukat mudelit kasutanud tiime rahaliselt enam ei toetatud. Siiski suutis 1981. aastal Ari Vataneni kõrval kaardilugejana autoralli maailmameistriks kroonitud David Richards hankida 1984. aastal Porschelt rahalist tuge oma rallitiimi toetuseks ja nii sündis kuulus Prodrive´i võistkond. Samal aastal kihutas Euroopa meistrivõistlustel Porsche 911 SC RS auto roolis legendaarne rallitalent Henri Toivonen, kes võitis kolm etappi ja oleks tõenäoliselt võitnud ka EM-tiitli kui poleks seljavigastuse tõttu pidanud kaheks kuuks haiguslehele jääma.
Samal aastal valmistas Porsche ette kaks spetsiaalset 3,2-liitrise mootoriga nelikveolist 911 mudelit Pariis-Dakar kõrberalliks ja ühega neist saavutas esikoha Rene Metge. Porsche viimaseks projektiks rallispordis jäi B-rühma auto 959. Nelikveolist, 2,7-liitrise turbomootoriga autot kasutati aga vaid Pariisi–Dakari rallil, sest enne kui valmisid homologeerimiseks nõutud 200 autot, lõppes B-rühma ajajärk. 1985. aasta Dakari rallil lõppes Porschede teekond katkestamistega, aga 1986. aastal aga saavutasid Rene Metge ja Jacky Ickx autodel Porsche 959 kaksikvõidu.
