Järgmistes TM-i numbrites toome lugejateni ülevaateid sündmustest, millega Eesti Autospordi Liit ja Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon juubelit tähistavad, aga seniks tagasivaade meie auto-motospordi 100 aasta tähelepanuväärsematele verstapostidele.
Esimesed autod olid Eestimaa teedele jõudnud juba 19. sajandi lõpus, aga esimese ametlikult korraldatud võidusõiduni jõuti 1921. aasta 28. augustil, mil kaheksa auto ja kahe mootorratta jõul alustati pikamaasõitu marsruudil Tallinn-Rapla-Tallinn. Võitjana väljus sellest katsumusest esimene eestlasest autoomanik Julius Johanson.
Järgnevatel aastatel kogus auto-motospordi tegevus kiirelt hoogu ja võistlusi korraldati aina rohkem. Asjade loogilise jätkuna võeti 1929. aasta 12. oktoobril Eesti Autoklubi ametlikult vastu AIACR (Rahvusvaheline Autoklubide Liit, tänase FIA eelkäija) liikmeks. Vaid mõned päevad hiljem saabus Eesti Autoklubile telegramm, milles AIACR tegi ettepaneku võtta enda peale 1930. aasta jaanuaris toimuva 9. Monte Carlo ralli ühe lähtepunkti korraldamine.
Järgmised kümme aastat kuni II maailmasõja alguseni oligi Tallinn üheks Monte Carlo stardipaigaks ja kuulsa ralliga seoses väärivad märkimist ka eestlaste stardid legendaarsel võistlusel. Ühe tänaseni märgilise tähendusega stardi tegi 1937. aastal Karl Siitan, kellele Monte Carlos finišeerides anti lohutusauhinnaks karikas, mis tänapäeval kasutuses kui rändauhind hooaja parima tulemuse eest rahvusvahelistel võistlustel.
Kindlasti väärib mainimist 1933. aasta, mil Monte Carlo ralli võitis Tallinnast startinud Maurice Vasselle ja mil esimest korda võisteldi Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal, esimesel Eesti Suursõidul mootorratastele.
Tipus ka NSV Liidus
Nõukogude ajal jätkati Pirita-Kose rajal võistlemist 1947. aastast alates ja seal viidi läbi nii NSV Liidu kui Eesti meistrivõistlusi. Järgmiseks oluliseks verstapostiks Eesti kerkimisel üheks edukaimaks auto- ja mootorispordi vabariigiks NSV Liidus oli 1958. aasta, mil Tallinna Autoremonditehases valmis Ants Seileri eestvedamisel esimene Eestis ehitatud vormelauto, mis sai nimeks Estonia.
Samal aastal alustas oma edukat karjääri varem mootorratastel võistelnud Uno Aava, kes oli samuti vormel-Estonia valmimisele kaasa aidanud ja üks esimesi, kes Estonia-1 autol ka võistles. Uno Aava jätkas oma karjääri rallispordis, võites hulgaliselt NSV Liidu ja Eesti meistritiitleid ja osaledes NSV Liidu koondises ka legendaarsel London-Sydney maratonrallil, kus saavutas 22. koha.
Aasta pärast esimese vormelauto valmimist korraldati Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal esimene Kalevi Suursõit, mis jäi aastakümneteks Eesti auto- ja mootorispordi iga-aastaseks tähtsündmuseks. Järgneval kolmel aastakümnel kerkisid Eesti sportlased NSV Liidus tippu pea kõigil auto-motospordi aladel.
Vormel-Estoniatel, milliste konstrueerimist vedas 1980tel ka vormelisõitja Raul Sarap, tegid nii kohalikel kui sotsialismimaade karikavõistlustel ilma esmalt Madis Laiv ja Enn Griffel, seejärel Toomas Napa ja Toivo Asmer. Rallispordis jõudsid NSV Liidu koondisse ja kihutasid nii sotsmaade karikavõistlustel kui üksikutel MM-etappidel näiteks Heiki Ohu, Eedo Raide, Vallo Soots, Vello Õunpuu ja mitmed teised. Mootorrataste ringrajasõidus mäletavad paljud Endel Kiisa, Lembit Teesalu ja Jüri Raudsiku saavutusi, motokrossis said teerajajateks maailma Aadu Sikk ja Andres Krestinov ning enduros Toivo Sepp.
1981. aastal sündis mitmeks aastakümneks Eesti üheks populaarsemaimaks võistluseks kujunenud Vasalemma rallikross. 1984. aastal toimus esimest korda Baltika ralli nime all rallivõistlus, mis hiljem kandis nime Old Toomas ralli ja mis alates 1993. aastast on tuntud Tallinna ralli nime all. Veel vanem on varem Tehumardi ralli nime all tuntud Saaremaa ralli, mis esmakordselt toimus 1974. aastal ja mis on üks populaarsemaid võistlusi tänaseni.
Taas Eesti lipu all
Eesti taasiseseisvumise järel olid esimesed aastad auto-motospordile rasked. Algas üleminek Lääne tehnikale ja majanduslikult keerulistel aastatel oli rahaliselt kalli spordiala harrastamine omaette väljakutse. Vähehaaval ületati takistused ja tuginedes tugevatele traditsioonidele hakati ilma tegema ka maailma tipptasemel.
Markko Märtin näitas, kuidas on võimalik jõuda tippu rallispordis ja tema rajatud teel jõudsid MM-tiitlini Ott Tänak ja Martin Järveoja. Maailma ringradadel tegi esmalt ilma Marko Asmer, tema kannul saavutasid võite Kevin Korjus ja Ralf Aron ning tänaseks on juba F1 superlitsentsi omanikuna kuninglikku autospordiklassi pürgimas Jüri Vips. Motokrossis ei saa üle ega ümber perekond Leokite dünastiast, ennekõike Avo, Aigari ja Taneli saavutustest. Mootorrataste ringrajasõidu pikki ja edukaid traditsioone kandsid edasi Marko Rohtlaan ja Hannes Soomer.
Kolm aastakümmet iseseisvust pole pakkunud ainult sportlikke saavutusi, vaid rajatud on ka tipptasemel baase, nagu FIA litsentsiga Audru ringrada, Laitse RallyPark, hulk kardi- ning rallikrossi- ja motokrossiradasid. Tippu oleme jõudnud ka võistluste korraldamise oskuses. Selle näiteks on endise rallisõitja Urmo Aava eestvedamisel korraldatud Rally Estonia, mis mullu sai esimest korda MM-etapi staatuse.
Sajandipikkust traditsiooni aitab hoida ja mäletada mõned aastad tagasi Ellamaa endises elektrijaamas Turbas avatud MOMU Mootorispordi muuseum, mille asutajaks ja eestvedajaks on Arno Sillat.
Eesti auto-motospordi sajandast juubelist, muuseumist ja nendega seotud sündmustest juba pikemalt järgmistes numbrites.
