Tänavune Rootsi ralli jäi ära koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu, aga tuntud talveralli on varemgi korra ära jäänud, seda aga sooja ilma ja lumepuuduse tõttu 1990. aastal. 1989. aasta detsembris tulid küll korralikud külmad, aga juba jaanuariks oli talv läbi terves Euroopas. MM-võistluste avaetapp, Monte Carlo ralli, sõideti täiesti kuival asfaldil ja kuskil polnud lumeraasugi.
Suusakuurordid ajas soe talv pankroti äärele ja klimatoloogid said kirja fakti, et see talv oli viimase 500 aasta kõige soojem. Rootsi ralli korraldajad jälgisid hirmuga detsembris ja jaanuaris maha sadanud lume sulamist, aga salamisi loodeti, et küllap põhjapoolsematel katsetel ikka sõita saab. Siis tulid vihmad, tormid ja lõpuks ujutati Kesk-Rootsi metsateed üle ning karmist otsusest polnud pääsu.
Aga ühte korraliku talverallit ei kimbuta mitte ainult soe ilm, vaid ka külm. Nii juhtus Rootsis 2007. aastal, mil võistluse viimase päeva hommikul temperatuur alla 20 pügala langes. Eriti rängalt mõjus see Ford Focus RS WRC autodele, mille õhuvõtutorud kippusid kinni külmuma ja sellest johtuvalt kasvas mootoris rõhk, mis sealt õli välja pressis. Kaks Fordi „suridki“ ära, Marcus Grönholmil ja Mikko Hirvonenil kästi torud lahti lõigata, mis omakorda lubas pakase sõitjateruumi ja Grönholmi jalad kippusid ära külmuma. Lõpp hea, kõik hea – Grönholm siiski võitis.
Ühest äärmusest teise
Külm ja jäine, märg ja mudane – tingimusi, millega rallisõitjad peavad rinda pistma, on igasuguseid. Vahelduseks külmadele ja märgadele oludele pakuti 2008. aasta Jordaania MM-etapil kuuma kõrbeleitsakut. Surnumere ümbrus, katsed allpool merepinda ning kõrbekuumus 40 kraadi ja enamgi. Pole siis ime, kui hooldusalal võis näha pilti, kuidas üks noor hollandlane tõsteti autost välja ja tilguti alla asetati! Palavus oli niivõrd tappev, et nõrgema füüsilise ettevalmistusega sõitjad vedelikukaotuse tagajärjel minestasid.
Ainuke süsteem, mis ralliautos sõitjaid jahutama peaks, on katusel paiknev klapp, kust sõidu ajal tuult sisse puhub. Aga selliste õhutemperatuuride juures ei jahuta see suurt midagi. Sõitjateruumis tõusis õhutemperatuur 50 ja enama pügalani ning selliste kuumakraadidega olid tookord võitlemas ka kaks eestlast, Urmo Aava ja Jaan Mölder, kelle sõnul kulus päevas ligi 10 liitrit joogivett ja jõujooki.
Kui taevaluugid avanesid
Üks värskemaid näiteid, kuidas ekstreemne ilm rallit mõjutanud, pärineb 2015. aasta Korsika rallilt. Üleujutatud mägiteed ja mudalaviinid sundisid avapäeval ära jätma kaks kiiruskatset, mis niigi vaid üheksa planeeritud kiiruskatsega võistluse puhul (ja selle eest kriitikanoolte märklauaks olnud) korraldajatele noahoobiks selga oli.
Pane kirikusse küünlaid või maksa Korsika maffiale – ei aita miski, kui taevaluugid avanevad ja sinna kogunenud üleliigne vesi alla kallatakse. Kes julges, see kihutas; kes mitte, see uisutas. Enamik tippsõitjatest olid siiski ettevaatlikud, sest üllatavalt ei ületanud 16st WRC-autoga sõitjast finišijoont vaid üks.
Lumine kaos
Kõige esimese MM-võistluste hooaja, 1973. aasta esimene etapp oli loomulikult selleks ajaks juba legendi staatuse saavutanud Monte Carlo ralli. Võiks arvata, et korraldajad olid kogenud ja valmis reageerima adekvaatselt igale võimalikule olukorrale.
Kui tänapäeval on Monte korraldajad õnnelikud ka veidi alla saja osaleja üle, siis tol aastal oli stardis 278 autot. Kavas kõik kuulsad katsed ja nende hulgas ka Burzet. Lund oli tol aastal rohkelt ja võistluse ajal avanesid taevaluugid uuesti ning sedavõrd avali ja tormituulega, et tihedas tuisus hakkas sõitjaid ja autosid kahte lehte paiskuma.
Kui lõpuks üks auto end kõrgete lumehangedega palistatud kitsal lõigul pimedas sõidetud Burzet’ katsel risti pööras, ei pääsenud sealt enam keegi mööda. Lisaks läksid liikvele ka pealtvaatajad. Kaos oli täielik ja kord kadus käest ka korraldajatel. Hilinemise tõttu tahtsid kohtunikud võistluselt eemaldada ligi 150 võistlejat, aga need omakorda protestisid ning neil lubati siiski jätkata.
Murphy seadus
Aafrika MM-etapid – Safari, Elevandiluuranniku ja Maroko rallid – olid varem väga populaarsed ja suureks väljakutseks just tänu keerulistele ilmastiku- ja teeoludele. Näitena võib esile tõsta Safari rallisid 1974. ja 1978. aastal.
MM-sarja teisel hooajal, 1974. aastal olid korraldajad pannud maha trassi alale Nairobist põhjas, mis oli viimased kuus aastat kannatanud põua käes. Vastavalt Murphy seadusele avanesid just enne rallit taevaluugid. Muda- ja veevoolud osutusid sedavõrd massiivseteks, et rada tuli ringi teha. 1978. aastal ei jätnud aga troopilised vihmavalingud korraldajatele muud võimalust, kui ligi kolmandik võistlusest sõitmata jätta.
Üks kord Hiinas
WRC promootor üritab viimastel aastatel innukalt lisada kalendrisse Hiina etappi, mis on korra juba MM-sarja kuulunud. See juhtus 1999. aastal ja siis kimbutas korraldajaid samuti ilm.
Veidi enne ralli algust ujutas paduvihm üle kogu piirkonna ning mitmetest teedest said sõna otseses mõttes jõed. Üleujutus oli isegi võistluskeskuses nii suur, et ära pidi jätma ka piduliku stardi. Loobuti ka mõnedest kiiruskatsetest ja seetõttu vähenes võistluslik kilometraaž ligi viiendiku võrra.
Autod kohal, sõitjaid pole...
Ilmataat mängis korraldajatele paraja ninanipsu 2007. aasta Argentina rallil. Kuigi võistluskeskus ja trass olid Cordoba lähedal, veeti esimesel päeval kõik autod ja sõitjad pealinna Buenos Airesesse, et seal üks publikukatse sõita. Reklaami mõttes igati hea idee, aga vahepeal muutus Cordobas ilm ja troopiline vihmatorm paiskas segi ajakava, sest lennukid ei saanud maanduda.
Autod jõudsid treileritel ilusti õigeks ajaks kohale ja esimesed kaks lennukit ka, aga kolmandal, milles valdav osa sõitjatest, FIA ametnikud ja kohtunikud, ei lubatud isegi Buenos Airesest lahkuda. Nii tuligi kõik reedesed kiiruskatsed ära jätta.
Turvatöö Argentina moodi.
Esimest korda sõideti Argentinas MM-rallit 1980. aastal. Fiat meelitas selleks võistluseks oma tiimi üheks sõitjaks kohaliku F1 staari Carlos Reutemanni, kes ei esinenud sugugi kehvasti ja lõpetas kolmandana. Võistlust kogunes jälgima tohutu rahvahulk ja hooldusalal käis Fiati võistkonna ümber meeletu trügimine – seda just Reutemanni pärast.
Rahvamassi käitumine osutus niivõrd kontrollimatuks, et rallit turvama kutsutud sõduritel ei jäänud muud üle kui tulistada õhku hoiatuslaske!
Olgu lisaks mainitud, et Carlos Reutemann saavutas 3. koha ka 1985. aasta kodusel MM-etapil ja ta on ajaloos ainuke sõitja, kes võitnud F1 etappe ja tõusnud poodiumile ka ralli MM-etappidel.
TV keeldus rallit näitamast.
1988. aastal nõudis FIA, et kõiki rallide publikukatseid tuleb näidata televisioonis otseülekannetena. Rootsi televisioon ei raatsinud raha kulutada ja keeldus. Põhjenduseks leidis Rootsi riiklik telekanal, et üks sõitjatest, tänane Fordi tiimipealik Malcolm Wilson kuulub ÜRO nn sportlaste musta nimekirja apartheidi valitsetavas LAV-is võistlemise pärast. Alles pärast Wilsoni lubadust, et ta enam kunagi LAV-is ei võistle, sai ülekanne siiski teoks.
Kui karjavärav oli lahti…
Andreas Mikkelsen kihutas ülemöödunud aasta Mehhiko ralli ühel kiiruskatsel, kus tee viis läbi avatud karjavärava, aga sinna jõudes avastas norralane, et see oli suletud. Mikkelsen oli laupäevaste kiiruskatsete esimene startija ja keegi oli öösel värava kinni pannud. Ei jäänudki kaardilugejal muud üle, kui autost välja karata ja värav avada. Õnneks andsid korraldajad norralastele kaotatud minuti tagasi.
MM-sarja ajaloos jagub ka juhtumeid, mil sõitjad soovinuks, et karjapidajad oleks oma loomade koplid korralikult lukustanud. Üks kuulsamaid intsidente juhtus Tommi Mäkineniga 1997. aastal, mil ta sõitis otsa lehmale ja pidi katkestama.
Taolisi intsidente oli varemgi juhtunud. 1983. aasta Korsika rallil juhtus sama Jean Ragnottiga. 1988. aasta Safari rallil oli aga tuntud Rootsi rallisõitja Lars-Erik Torphi kord lehmaga kontakteeruda ja kuigi rootslane suutis esialgu jätkata, katkestas ta hiljem ikkagi.
Looduses kohtab ka metsloomi
1979. aasta Korsika rallil sõitis Jean-Pierre Nicolas otsa metsseale. Tugeva ja suure looma ning suurel kiirusel kihutanud Talbot Sunbeami kokkupõrge oli nii ränk, et purustas auto esivedrustuse ja Nicolas oli sunnitud katkestama.
2005. aasta Austraalia rallil otsustasid aastaid nende igapäevast eluolu häirinud rallile anda vastulöögi kängurud. Esimesel päeval ründasid kaks kängurut Sebastien Loebi – ühte suutis prantslane vältida, teine oskas aga kerge kokkupõrke tagajärjel vigastada Citroëni roolisüsteemi.
Võistluse teisel päeval ründas üks enesetapukänguru ralli liidrit Petter Solbergi ja tegi seda edukalt, sest norralane oli sunnitud katkestama. Peagi üritas teine känguru jagu saada Harri Rovanperä Mitsubishist, aga soomlane pääses kontaktist tervelt.
