Adventure-mootorratta puhul on ristatud enduurotsikkel ja reisimootorratas. Tulemuseks on kaherattaline, millega võib sõita praktiliselt ükskõik kuhu ja ükskõik kui kaugele maailma otsa, et siis seal teelt metsa keerata. Adventure-mootorratas on kompromiss maastikusuutlikkuse ja pikamaasõidu mugavuse vahel ja keskmise suurusega Adventure-tsiklid on mu arvates parim kahest maailmast: suhteliselt hästi saab temaga sõita pehmel pinnasel ja olematul teerajal ning samas on ta piisavalt mugav ja jõuline, et pikki maanteeotsi läbida.
Ja kõige paremad on mu meelest just keskmise suurusega (~ 600-900 cm3 kubatuuriga) Adventure-mootorrattad Viimastel aastatel on mul sellest klassist proovitud nts Triumph Tiger 900, BMW F850 GS, Yamaha Tenere 700 (ja mul on endalgi üks paarkümmend aastat vana Tenere) ja need kõik on olnud suurepärased sõidukogemused. Meeldis ka KTM 790 Adventure – korralikult võimas, hea reisiratas, hea ka liival ja kruusal.
Nüüd on KTM välja tulnud uue(nenud) mudeliga 890 Adventure. Mootor on 100 “kuubikut” suurem, jõudu on veidi rohkem, tehnika osas on siit-sealt nokitsetud, disain on vägagi sarnane.
890 Adventure on baasmudel, mina sõitsin R-versiooniga, millel on (kergesti seadistatav) jämedam-võimekam vedrustus, kõrgem kliirens, rohkem maastikule orienteeritud Metzeler Karoo 3 rehvid ja iste. Rally-sõidurežiim on ka siin juba standardis ja seal saab lisaks kõigele muule seadistada ka veojõukontrolli (9 taset).
Sel masinal on peal kõik nutikad tehnilised lahendused: kurvi ABS ja kaldeanduriga veojõukontroll, et asfaldil kallutada, offroad´i ABS, et maastikul julgemalt tunda; eri sõidurežiimid, elektrooniline juhitav gaasiandmine, stabiilsust juurde andev rooliamort, lisavarustusena püsikiirushoidja ja ilma sidurit kasutamata kiireid käiguvahetusi võimaldav quickshifter ja nii edasi.
Üks huvitav praktiline lahendus on sel masinal ka. Mootori külgedel olevad mustad plastikust paunad ei ole mitte kukkumiskaitse, vaid kütusepaagi osad. Tänu neile on kütus tavapärasest allpool ja sestap ka raskuskese madalam. Paaki mahub 20 liitrit kütust ja sellega saab sõita vähemalt 400 kilomeetrit.
890 Adventure R on kõrge – põhja kõrgus maast 26,3 cm, istme kõrgus maast 88 cm. Olles 186 cm pikk, ei saanud ma mõlemat jalga korralikult täistallaga mahagi. Kuna sisenesin motomaailma asfaltteid pidi ja maastikule (OK, kruusale ja liivale) jõudsin alles hiljem, tegi selline kõrgus mind veidi kõhedaks. Sõites pole muidugi vahet, aga mis siis kui kuskil keerulisel pinnasel vaja jalg tasakaalu leidmiseks maha toetada?
Minu hirm saigi teoks kui sattusin Trans Euro Traili Kesk-Eesti osal Tõdva gaasitrassile ja sealsete põhjatute porimülgaste vahel kõrgema perve oma trajektooriks valisin. Vaikselt üle konaruste sõites võttis üks suurem kivi hoo maha, kaldusin kõrvale ja no ei suutnud kindlalt jalale maanduda ning motika raskust püsti hoida! Eks samasugune saatus oleks tabanud mind ka mistahes teise mootorrattaga, aga igatahes KTM oli ootamatult külili. Vandusin mõttes kõvasti ja mõtlesin sellele, et kui suur osa mootorrattast nüüd remonti vajab (plastikud, suunatuled, esiporikas jne). Minu õnnetu manöövri tulemuseks oli siiski ainult peegel veidi paindunud, muus osas jäi masin puutumata.
Kurikuulsast gaasitrassist veidi tasasemal pinnal on kõrge masina peal äärmiselt mõnus püsti sõita – lenks on piisavalt kõrgel, et põhimõtteliselt saab sirge seljagagi ringi vurada. Ja kuigi 890 Adventure R on mu meelest profile sobilik tööriist, saab sellega lihtsates oludes hästi hakkama ka algaja, sest seda masinat on nii kerge käsitleda!
Minu enda 24 aastat vana Yamaha Tenere on nagu tõeline traktor – rohmakas, pörisev, sidur töötab nii raskelt, et veerand tundi sellega mängimist väsitab käe. Selle vastandina on 890 Adventure R neutraalselt meeldiva häälega, valitsad liiguvad kergelt ja gaasi vaid mõõdukalt andes liigub absoluutselt taltsalt edasi. Quickshifter´iga varustatult liigub käigupedaal nii sulgkergelt, et esimese hooga ei saa arugi, kas läksin talle vastu või mitte. Tänu mootorpidurdusel läbi libisevale sidurile ei teki käikude alla vahetamisel ka äkilisi jõnksatusi ja KTM liigub ka sellises olukorras sujuvalt. Ma räägin, noh – nii lihtne ja mõnus käsitleda. Kui aga gaasi korralikult peale keerata, laseb KTM oma metsiku poole valla ja näitab “Ready to race” ellusuhtumist.
890 Adventure R on maastikul nii võimekas, et seda ressurssi on keerukas maksimaalselt või selle lähedaseltki ära kasutada – enne saavad sõitja oskused otsa (eriti kui maastikul sõitmise oskuseid napid). Adventure R sobib paremini neile, kes enduurokatega metsades ja karjäärides ohtralt sõitnud ja oskavad ning julgevad erinevatel pinnastel külg ees libisedes kurve läbida. Need sõitjad naudivad 890 Adventure R-i suutlikkust ja oskavad masina piire kombata.
