Üldiselt ei juhtu, et kellelgi õnnestuks leida merevaatega maja metsa sees, ühtlasi kõrge mäe otsas ja keset linna. See oleks küll väga tore, aga vastandlikke asju lihtsalt ei saa kokku ühendada. Aga mõnel väga täpselt väljakaalutud viisil võib mõnikord juhtuda, et realiseerub võimatu.
Husqvarna Svartpilen 801 on üsna lähedal sellisele absoluutsele tasakaalupunktile, kus mõistlike sõiduoskustega inimene võib leida, et tal on ühe tsikliga kaetud kõik vajadused, mida iganes ta ka välja ei mõtleks. Kusjuures mitte enam-vähem, ootustes järeleandmisi tehes. Niimoodi, et naeratus on kogu aeg kõrvuni.
Sellise tulemuse saavutamine algab mootorist. Nagu kõik teavad, on Husqvarnat liikumapanev jõud KTM. See ütleb palju Husqvarna iseloomu kohta. KTM-i mootoritel on spetsiifiline hääl ja ainuüksi selle kuulmine (isegi ilma sõitmiseta) võib inimesele anda pöördumatu õnnetunde. Sama tulemuse saavutab mõistagi ka Husqvarna, kuigi mootor on mõningal määral teistsuguseks häälestatud. Arvustajad väidavad, et mootori käitumist on teataval määral silutud ja üldiselt on mul sama tunne. Toorest jõust pole loomulikult midagi kaotsi läinud, aga KTM-ile omast nurgelisust on natuke ümardatud. See on ainult hea, sest Husqvarna visuaalne stiil esitab hoopis teistsugust rafineeritust ja lihvitust kui KTM-i toores energiaplahvatus.
Võiks öelda, et Svartpilen 801-s on isegi midagi jaapanlikku – igatahes meenuvad kohe küberpunk-animed, kus inimesed kihutavad mootorratastel, mis on alati ideaalses tasakaalus ja mis tunduvad alati tulevat umbes 20 aastat eespool olevast tulevikust. Aga samas on see ka lihtsalt põhjamaine minimalistlik läbijoonistatus. Svartpilen 801 on väga ilus mootorratas, aga üldse mitte klassikalise tsikli-ilu raamistuses. Svartpilen tuleb tulevikust, mis on kohe-kohe saabumas, aga pole siiski veel siin.
Svartpilen 801-l on kiirendus, mida jagub absoluutselt igale normaalselt ja igapäevaselt sõitvale tsiklistile piisavalt ja ka ülearu. Ja kui te juhtumisi olete ringrajaäss, siis olete niikuinii väljunud sellest atmosfäärist, milles lihtsurelikud mootorratturid oma adrenaliinikogemusi üksteisega jagavad.
Konstruktsiooniliselt on Svartpilen 801 raskuskese viidud madalamale ja üsna ootuspäraselt on see manööverdamisele kasuks tulnud. Ka tsikli raskus alla 200 kg tekitab tunde, et tegemist on üsna kerge tsikliga. Muidugi on kerge tsikkel tegelikult midagi muud, aga selles mootorikategoorias on väga hea, kui suudetakse jääda 200 joone alla. Sellest ülevalpool on niigi massiivne hulk väga häid tsikleid, mille liigutamine päris ausalt probleemile lähenedes pole suurele osale sõitjatest kuigi mugav. Nii et liikumine väiksemate kaalunumbrite suunas on strateegilises plaanis absoluutselt kindlalt õige samm.
Eemalt vaadates võib tunduda, et Svartpilen 801 on suhteliselt väike tsikkel. Tegelikult pole see üldse nii. Rootslased teavad hästi, milline on siinse piirkonna inimene ja Svartpileni suurus on täpselt ideaalne. Kui oled pigem pikem, ei pressi tsikkel su küünarnukke kokku ja kui oled pigem lühem, ulatuvad jalad ikkagi normaalselt maha.
Tagaistmele pole eriti tähelepanu pööratud, aga Svartpilen 801 ongi väga selgelt ühe inimese tsikkel. Agiilne, täpne, terav ja lihvitud. Husqvarna mudelirivis on pikemaks kahekesi sõitmiseks Norden. Kui siiski tahta Svartpileniga tsiklimatka jagada, siis tuleb ilmselt leiutada natuke teistsugune tagaiste, juhitavus sellest kindlasti katki ei lähe. Ka pagasi osas tuleb katsetada, aga Svartpileni iseloomulik geomeetria on kindlasti kõige paremini nähtav ilma pagasita. Ja kindlasti on võimalik leida mingi elegantne tagaistmele kinnitatav pakkimisvarustus. Kõige coolimad sotsiaalmeediafotod tehakse alati just Svartpileni tüüpi mootorratastega, kusagil kõnnumaal või mägitee hairpinis.
Seda, et Svartpilen 801 on mõeldud hoopis teistsugusele pinnakattele kui sile asfalt, ütlevad selgelt kohe alla pandud kärnilised rehvid (Pirelli MT 60 RS) ja tõsine põhjaplaat. Ja tõesti, ta sõidab kruusal ja lahtisel killustikul sellise enesestmõistetavusega, nagu ta oleks selleks sündinud. Tõsi küll, sõitjal peab muidugi ka olema arusaamine, et Svartpilen 801 vedrustuse käik ei ole endurode ja adventure-tsiklitega võrreldava ulatusega. Ja ei peagi olema, sõidate läbi kruusaaukude lihtsalt natuke ettevaatlikumalt, vedrustusega arvestades, ja kõik on hästi. Vedrustus on KTM-ilikult reguleeritav ja olemas on ka lenksuamort.
Ilma sidurita käiguvahetust tahaks ekstra kiita. Ma ei ole selle printsiibiga kõige üldisemas mõttes ikka veel päriselt ära harjunud ja vasaku käe sõrmed nõksatavad ikkagi sageli käiguvahetusega kaasa. Aga kui olete käiguvahetuse jaoks sobivad kiirusvahemikud üles leidnud, muutub see tegevus nii sujuvaks, et sidurdamine tõepoolest taandub ja ununeb lõpuks pea täielikult.
Svartpilen 801 on igas mõttes elegantne ja lihvitud mootorratas. Ma ei oska isegi välja mõelda, mis oleks puudu või mida võiks temalt veel tahta. Pealevolditavat katust ehk? Et saaks selle alla keerata ja ikkagi lahtise taeva all sõita.
