Kui Milrem 2013. aastal Betooni tänaval Tallinna servas idufirmana alustas, oli neil väike kontor bussiremondi töökoja kõrval ning siinkirjutajale demonstreeriti hübriidajamiga mehitamata roomiksõiduki THeMIS esimest prototüüpi, mida eemalt Playstationi puldiga juhtida sai. Nüüd on Milrem Robotics kolinud samale tänavale uude kohta – kunagisse EMT majja, kus asuvad kontorid kokku viiel korrusel, pluss tootmine kõrval tööstushoones. Üle maailma leidub veel nii kontoreid kui laboreid, kus firma arendustegevus toimub. Esindused on Tartus, Örnsköldsvikis ja Helsingis. Kasv kaheksa aasta jooksul on olnud muljetavaldav.
See pole enam mõne töötajaga idufrma, vaid juba üsna suur sõjatööstuse ettevõte. Kuid kus on tootmisliinid, millelt mehitamata soomukid ja transportöörid maha veerevad? Neid veel pole. Ehkki masstoodangut liinidelt veel ei tule, pole tegelikult katki midagi. Endiselt pannakse töökojas vastavalt riikide tellimustele kokku isejuhtivaid THeMISeid ja nüüd on valmis saanud ka esimene isejuhtiva soomuki prototüüp THeMIS Type-X RCV.
Sõjamasinate, eriti veel isejuhtivate masinate arendamine nõuab aega. Isegi siis, kui peakorteris on viis korrust töötajaid täis ning veel hulk inimesi üle maailma teistes kontorites, läheb sellega aastaid.
Milrem Roboticsi tegevjuht Kuldar Väärsi võtab TMi vastu viiendal korrusel. Käime läbi maja ning kõik näeb välja nagu üks tüüpiline Eesti tarkvarafirma. „Me olemegi praegu rohkem tarkvaraettevõte, kõige rohkem on meil tööl tarkvarainsenere,“ selgitab tegevjuht, miks kontoris on üsna vaikne. Selleks, et sõjamasinad iseseisvalt liikuma panna, on ka riistvara väga oluline, kuid see mahub ära hoovis asuvasse töökotta. Kuidas aga tarkvara seda kõike juhtima hakkab ning mismoodi turvaliselt militaarstandarditele vastavat sidet pidada, selleks on vaja ohtralt programmeerimist.
Kuigi THeMISe tootmisliinid käivituvad suuremas mahus lähema paari aasta jooksul, on varsti välja tulemas ka esimesed suuremad lahingumasinad – lisaks THeMISe mehitamata transportöörile, millele saab paigutada ka relvi või miks mitte kaabli otsas lendavaid vaatlusdroone, on nüüd valmis saamas Saudi Araabia tellitud soomusmasin, mis pole enam puldist kaugjuhitav – nagu mänguauto. See raske roomikmasin on nii suur ja kiire, et eemalt juhtida enam niisama lihtsalt puldiga ei saa. Masin peab sõites ise takistusi vältima ja vastu võtma otsuseid, mida teha. Operaator saab ette määrata vaid järgmise sihtkoha.
Kolm aastat arendust, sama palju veel ees
„Type-X pakub jalaväe lahingumasinatega varustatud üksusele võrdset või paremat tulejõudu. Vaenlase kaitsepositsioonide murdmiseks saab kasutada mehitamata sõidukit minimaalse riskiga oma vägede jaoks ja kaotatud RCV asendamine on puhtalt logistiline nüanss,“ kirjeldab sõiduki kasutusvõimalusi Kuldar Väärsi. RCV tähendab inglise keeles Robotic Combat Vehicle ehk robotiseeritud lahingusõidukit.
Maksimaalne liikumiskiirus maanteel on 80 km/h. See on juba nii kiire, et ka 5G-st ei piisa, et operaator piisavalt kärmelt kõigele reageerida saaks. Lahinguväljal pole 5G-d ka käepärast.
Type-X RCV jaoks on kas masina ees või taga liikuv eraldi operaatorite sõiduk. Kuigi puldist otseselt ei juhita, siis sihtmärk kuhu järgmisena jõuda, antakse operaatorite poolt siiski kätte. Sihtpunkt on alati natuke masinast ees ning sinna jõudmiseks kasutab Type-X kaameraid ja pardal olevaid muid andureid. LIDARit on samuti võimalik kasutada, aga see pole lahinguolukorras alati hea valik, kui soovitakse märkamatuks jääda – sisselülitatud LIDAR kiirgab kaugele ja siis on masina asukohta vaenlasel väga lihtne välja peilida.
Isejuhtiva soomusliikuri tellis Milrem Roboticsilt Saudi Araabia valitsus. Nad maksavad kogu arenduse kinni ja tellivad ka esimesed lahingumasinad. Kuigi tellijale tehakse arendus valmis, jääb see hiljem Milrem Roboticsi tooteks ja seda saab edasi pakkuda teistelegi. Tipphetkedel on masina kallal korraga töötanud üle 60 inseneri.
„Tehnoloogia kombinatsioon on täiesti uudne, midagi sellist pole päris nullist varem tehtud,“ kommenteerib suure liikuri arendamise keerukust Kuldar Väärsi. "Diiselgeneraatori võimsus on 300 kW, see peab laadima akud ning ära toitma elektrimootorid. Raske 12 tonni kaaluva kere liigutamiseks ei saanud enam elektrooniliselt kummagi roomiku elektrimootoreid juhtima hakata, nii nagu oli meie esimesel kergel THeMIS-liikuril. Tuli arendada spetsiaalne Crossdrive-mehaaniline ülekanne, mis pöörates ühe elektrimootori jõu teisele roomikule üle kannaks.“
Kui seda ei tehtaks, tuleks mõlemad mootorid tohutult üle dimensioneerida, mis pole otartarbekas. Mõistlik on pöörete kasvades ka teise elektrimootori kasutuselevõtt, mis aitab masinat kiiremini õiges suunas liigutada.
Kokkuvõttes saavutab isejuhtiv Type-X tunduvalt parema mobiilsuse ja tulejõu, kui jalaväe mehitatud soomusmasinad. Lisaks on autonoomne sõiduk madalam – vaid 2,2 meetrit ehk vaid pisut kõrgem, kui maastikul püsti liikuv jalaväelane.
Hääletu soomuk on võimalik
Elektriajamitel on lahingus veel üks hiiglasuur eelis. Kuigi elektrimootoritele energia tootmiseks kasutatakse diiselgeneraatorit, saab hübriidsõidukiga edasi kulgeda ka ainult akudelt ning see käib nii suure masina kohta üllatavalt hääletult. Kui I ja II maailmasõja ajal oli tankidel jalaväe suhtes üheks hirmutavaks faktoriks tohutu lärm, siis hübriidsõiduk võib ära ehmatada vaikselt ja märkamatult lahinguväljale ilmudes. Ainult elektri jõul kulgemise teekond pole küll väga pikk – vaid üks tund, kuid otsustavatel hetkedel on selle aja jooksul võimalik vaikselt üsna kaugele ümber paikneda.
Kuldar Väärsi usubki, et tulevik on sõjaväes hübriidliikurite päralt. Ainult elektri jõul liikuvad lahingumasinad pole laadimise aegluse tõttu veel siiski piisavalt mugavad, kuid nagu näitab Milrem Roboticsi kogemus, on hübriidid juba kasutatavad,. Võimalik, et varsti jõutakse ka muude uudsete lahendusteni, mis aitavad elektriajameid paremini toita kui diiselgeneraatorid – näiteks vesinikuelementide abiga.
Kuid ka diiselgeneraatorid ei pea olema nii võimsad, kui rasketes lahingumasinates kasutatavad diiselmootorid ja seega saavad sõidukid olla kergemad, kiiremad ning parema manööverdamisvõimega.
Type-X pole tavalisest soomukist siiski lühem ega laiem, selle põhjapindala on eelkäijatega üsna sarnane. Sellel on kindel põhjus – piisavalt pikk ja lai lahingumasina põhi on keerulisel maastikul stabiilsem. Tapa polügoonil on üks aastaring teste juba läbi ning lahingumasinat on reaalsetes oludes erinevatel aastaaegadel edukalt katsetatud.
Siiski on praeguseks valmis vaid prototüüp – järgmised kolm aastat kuluvad selleks, et lahingumasin seeriatootmiseks valmis arendada. Peale prototüübi on Milrem Robotocsi angaaris peidus veel üks täpne prototüübi koopia, kuid see on mõeldud näitustel ja messidel käimiseks. Ise see ei liigu, kuid jätab mulje ehtsast lahingumasinast, millel veel kriime pole.
Suurriigid on meist maas
Nii USA kui Euroopa Liidus näiteks Saksamaa planeerivad sarnaste liikurite kasutusele võtmist. Isejuhtivad sõjamasinad on lähimatel kümnenditel kuum teema. Kuid Saksa prototüüpe oodatakse alles 2035. aastal.
„See on oluline lahinguvõimekuse kasv," põhjendab Väärsi, miks kõik selliseid sõidukeid plaanivad kasutusele võtta. „Ja inimesed on lahingutegevuses turvalisemas kohas kui eesliinil.“
Hiinal ja Venemaal on samuti robotiseeritud tehnika arendamine käsil. USA sõjaekspertide hiljutise raporti järgi (CNA. Artificial Intelligence and Autonomy in Russia) olevat aga Vene arenduses üks murettekitav erand, mida Euroopa lahingumasinate juures ei kasutata – nimelt robotiseeritud tulistamine. Kui Venemaa näib arendavat süsteeme, mis inimese sekkumiseta ise tulistada oskavad, siis Euroopas on praegu nõutud päästikule vajutamise jätmist inimese kätte. Otsustama peab sõdur. Nii on ka Type-Xi peale käivate lisadega – robot manööverdab ja sõidab vastavalt juhendamisele kohale, kuid iseseisvalt tulistama ei hakka.
See, mis soomuki peale tuleb – kas tanki meenutav kahuritorn, raketiheitja või miks mitte hoopis kaubakast või ette sahk, on juba tellija asi. Muidugi aitab Milrem Robotics süsteeme ühildada ja teiste tootjate pealisehitusi paigaldada. Kuid Type-X on pigem mehitamata platvorm, millele lahinguvarustust ja -süsteeme peale ehitada.
Kaks juhti, tulevikus üks
Kaugjuhtimine käib, nagu mainitud, eraldi juhtimiskeskusega autost, mis sõidab isejuhtiva robotsõiduki ees või taga. Ühte juhtimiskeskusse mahub 2-4 sõiduki jagu operaatoreid. Tavaliselt tegeleb üks operaator liikumisega, teine relvadega. Tulevikus on liikumise automaatika ilmselt nii palju iseseisev, et ühe soomuki ja relvaplatvormi juhtimisega saab hakkama üks inimene.
Liikumise operaator paneb soomukile ette uusi sihtpunkte, kuhu see peab kohale manööverdama. Selleni jõudmise teekonnal saab masin oma andurite ja kaameratega ise hakkama, leides tee ja vältides takistusi. Juhtimine on võimalik üle satelliitside ka sadade kilomeetrite kauguselt, kuid taktikalise juhtimise vaates on kõige optimaalsem hoida liikureid umbes kilomeetri kaugusel juhtsoomukist.
Navigeerimiseks kasutatakse satelliitnavigatsiooni, kaameraid, eelnevaid (näiteks satelliidipildi järgi) piirkonna kaardistusi ja LIDARit, kuid nagu eelnevalt märgitud, siis viimast lahinguolukorras alati sisse lülitada ei saa. Koostöös ülikoolidega arendatakse Milrem Roboticsis praegu passiivseid asukohamääramise süsteeme, mis midagi välja ei kiirga ning aitavad masinal vaenlase luurele märkamatuks jääda.
Puldisüsteemi, mis kasutab sideks krüpteeritud militaarlahendusi, on teinud teine Eesti militaartehnoloogiafirma Threod System, kelle põhitegevusalaks on mehitamata lennusüsteemid.
Tulevikus muutub Type-X suguste platvormide tulles lahing mobiilsemaks, hääletumaks ja sõdureid kohtab ilmselt otse eesliinil aina harvemini. Kuskil asuvad operaatorid, kes jagavad käsklusi, kuid ei juhi sõjamasinaid nagu mänguautosid puldist. Need liiguvad ise. Kuid kuhu ja milleks, peab endiselt otsustama inimene.
