Kui detsembrikuu Tehnikamaailmas meenutasime Lewis Hamiltoni seitset F1 MM-tiitlit, siis seekord on võimalus heita pilk tagasi teise seitsmekordse maailmameistri Sebastien Ogieri teekonnale. Aga esmalt tuleb tõdeda fakti, et see viimane ja kõige värskem kujunes kõige napimaks.
Esimene – 2013
Lahkunud esimeste etapivõitude järel 2011. aasta lõpus ukse paukudes Citroëni võistkonnast, võttis Sebastien Ogier vastu WRC-autot ehitava, aga alles 2013. aastast MM-sarjaga liituva Volkswageni pakkumise. 2012. aasta möödus Ogieril valitud etappidel Škoda Fabia S2000 autoga sõites, aga samal ajal aktiivselt Volkswageni WRC-autot testides. Järgmisel aastal olidki nii autotootja kui selle esisõitja Ogier valmis rallimaailma tippu ründama.
See rünnak osutus äärmiselt edukaks. 13st etapist võitis prantslane koguni üheksa ega jätnud konkurentidele mingit sõnaõigust. Lähimat rivaali punktitabelis, kelleks oli Thierry Neuville, edestas Ogier lõpuks enam kui 100 punktiga. Märk oli maha pandud ja esimene tiitel taskus.
Teine – 2014
Hooaeg algas Ogieri jaoks igati õnnestunult ja kuigi tiimikaaslane Jari-Matti Latvala noppis stabiilselt punke, poodiumikohti ja mõne võidugi, süvenes veendumus, et prantslasele võib teise kuldmedali juba kaela riputada. Kui Ogier sarja seitsmendal etapil Poolas juba viiendat korda pjedestaali kõrgemale astmele tõusis, oli punktilõhe tiimikaaslaste vahel laienenud kuristikuks ehk täpselt 50 punktile.
Soomlane ei jätnud jonni ja võitis koduse MM-etapi, millele Ogier vastas esikohaga Austraalias, kus Latvala pidi leppima teise kohaga. Latvala võttis ette veel ühe rünnaku ja seda Ogieri kodusel etapil Prantsusmaal. Soomlane võitiski, sest Ogieri sõidu rikkusid tehnikaprobleemid ja ta teenis vaid kolm punkti. Kaks etappi oli sõitmata ja tiimikaaslaste vahe oli kahanenud 27 punktile. Aga eelviimasel etapil Hispaanias ei suutnud soomlane Ogieri kiirusele vastata ja prantslase võit tähendas talle teist MM-tiitlit.
Kolmas – 2015
2015. aastast oodati taas tiimikaaslaste Ogieri ja Latvala heitlust, aga soomlase kehv hooaja algus ei tekitanud kahtlustki, et prantslane nopib ka kolmanda tiitli. Hooaja kümnenda etapi, Austraalia ralli, finišisse jõudes oli Ogieril kirjas juba seitse etapivõitu ja tema edumaa punktitabelis oli kasvanud soomlase ees juba 101 punktile. Sisuliselt oleks Latvala pidanud võitma järelejäänud kolm osavõistlust ja Ogier need katkestama.
Seda ei juhtunud ja järgmisel etapil Prantsusmaal sai Sebastien Ogier tähistada kodupubliku ees oma kolmandat MM-tiitlit. Kolmanda järjestikkuse tootjate MM-tiitli võitnud Volkswageni ülekaalu näitas ka sõitjate punktitabel, kus Ogieri ja Latvala järel platseerus kolmandale kohale nende tiimikaaslane Andreas Mikkelsen.
Neljas – 2016
Volkswageniga sõidetud hooaegadest jäi 2016. aasta Ogierile etapivõitude poolest kõige tagasihoidlikumaks – esikohti noppis prantslane 13st etapist vaid (!) kuuel. Aga seevastu olid tema tulemused äärmiselt stabiilsed – lisaks tõusis ta veel viiel korral pjedestaali teisele astmele, oli korra viies ja jäi punktita vaid ühel etapil. Konkurendid aga noppisid teineteise eest võite, kuid samas ka katkestasid tihedamini.
Nii oli Ogier taas juba kaks etappi enne hooaja lõppu kindlustanud järjekordse MM-tiitli ja seda enam kui sajapunktise vahega teise koha saavutanud Thierry Neuville’i ees. Aga hooaja lõpus tabas nii prantslast, tema tiimikaaslasi kui kogu rallimaailma šokk, sest kurikuulsast diisliskandaalist räsitud Volkswagen teatas ootamatult oma WRC-programmi lõpetamisest ja värske maailmameister pidi hakkama uut töökohta otsima.
Viies – 2017
Variante, kuhu töökoha valikul maanduda, Ogieril eriti palju polnud ja nii lõi ta käed M-Sportiga, kus tema tiimikaaslaseks sai Ott Tänak. Aga just sel aastal näitas ja tõestas prantslane nii mõndagi. Esiteks seda, et tema tiitlite taga polnud mitte ainult Volkswageni üliedukas auto, vaid mees ise. Jõudnud vaid käputäis päevi enne hooaja algust testida tema jaoks võõrast Ford Fiesta WRC autot, sai ta sellega kiirelt sinasõbraks ja innustas M-Sporti insenere ka aktiivsemalt arendustöid tegema. Teiseks tuletas Ogier meelde (ja seda esmalt konkurentidele), et maailmameistriks kroonitakse see, kel hooaja lõpus kõige rohkem punkte. Ei pea võitma kõiki kiiruskatseid ega kõiki rallisid, piisab oskusest sõita optimaalsele tulemusele.
Selle tõestuseks pilk hooaja statistikale. Etapivõidud: Neuville 4 ning Ogier, Tänak ja Meeke 2. Kiiruskatsete võitude edetabelis oli Ogier 22 katsevõiduga viies ja ralli liidrina sõidetud kiiruskatsete edetabelis alles seitsmes – talle kogunes neid vaid 14, aga Neuville’ile 50 ja Tänakule 40.
Sellisest hoolimata kindlustas Ogier oma viienda MM-tiitli juba eelviimase etapiga. Tarkus rünnata seal, kus võimalus võita ja samas sõita kindla peale seal, kus võiduvõimalus väike, tõi prantslasele lisaks kahele etapivõidule veel seitse poodiumikohta, ühe neljanda ja ühe viienda koha ning vaid ühe katkestamise.
Kuues – 2018
Ogier jätkas M-Sporti võistkonnas ja krooniti 2018. aastal kuuendat korda maailmameistriks. Samas oli see tema senistest tiitlivõitudest kõige napim. Veel viimase etapi eel eraldas prantslast ning talle hooaja vältel kõige ägedamat konkurentsi pakkunud Thierry Neuville’i vaid kolm punkti ja ka Toyota tiimi siirdunud Ott Tänakul olid võimalused säilinud, sest jäi liidrist maha 23 punktiga.
Kokkuvõtteks maksis taas tarkus ja kogemus. Kuigi ka Tänakul ja Neuville’il oli juba mitme hooaja jagu kogemusi, rääkis Ogieri kasuks fakt, et tänu portsule eelnevatele tiitlitele võis prantslane minna otsustavale viimasele etapile vastu pingevabalt. Erinevalt Tänakust ja Neuville’st, kes oma esimest tiitlit jahtisid.
Nii see pinge Ogieri rivaale maha niitiski. Prantslane võttis rahulikult – oli avapäeva järel alles seitsmes ja teise päeva õhtuks kuues, kusjuures rallit juhtis enne viimast päeva Tänak. Aga viimasel päeval põrutasid nii Neuville kui Tänak teelt välja ja katkestasid ning viiendana finišeerinud Sebastien Ogierile riputati kaela kuues MM-võistluste kuldmedal.
Seitsmes – 2020
Eelmine aasta kujunes koroonaviiruse pandeemia tõttu äärmiselt keeruliseks. Kes teab, kas ralli MM-sarja oleks võinud üldse toimuda, kui erinevalt enamikest teistest autospordisarjadest poleks enne pandeemia algust jõutud sõita kolm etappi. 2019. aasta maailmameister Ott Tänak oli ootamatult siirdunud Hyundai tiimi ja nii uuendas Toyota täielikult oma sõitjate koosseisu, kuhu kuulusid peale üht kehva hooaega Citroënis Sebastien Ogier, Fordist lahkunud Elfyn Evans ja nooruke Kalle Rovanperä.
Üllatas Evans, kel enne viimast etapi oli ainsana kirjas kaks esikohta ja kes läks esmakordselt MM-võistluste kalendrisse lülitatud Monza rallile vastu 14 punktilise edumaaga Sebastien Ogieri ees. Hyundai sõitjate Tänaku ja Neuville’i lootused olid veel ainult teoreetilised.
Detsembrikuine Monza ralli üllatas ilmastikuga. Katsed kuulsal ringrajal ja selle ümbruses mattusid vihmavalangutesse ning laupäevased kiiruskatsed meenutasid Monte Carlo omi ehk siis pakuti kõike märjast asfaldist kuni lörtsi ja lumesajuni.
Taas näitas Ogier, kuidas sellistes olukordades sõita tuleb. Neuville lõhkus auto ja Evansi saatuseks oli väljasõit libedatel mägiteedel. Evans pidi leppima MM-sarjas teise kohaga ja Monzas teisena lõpetanud Tänak kerkis kokkuvõttes kolmandaks. Sebastien Ogierile kuulus etapivõit ja seitsmes MM-tiitel ning seda juba kolmanda erineva automargiga.
