Diavelile on raske ühte konkreetset silti külge panna. Jah, see on kruiser, aga Diavel ei kuulu kindlasti Harley-Davidsoni poolt defineeritud traditsiooniliste kruiserite kampa. Selle mootorratta puhul on kokku segatud superbaigi, naked-tsikli ja kruiseri olemused ning lisatud kamaluga moodsat tehnoloogiat. Inspiratsiooni on saadud isegi muskelautodest ja... koomiksikangelastest! Idee järgi on tegu muskelkruiseriga, mis võiks meeldida ühtaegu nii baigi, tänavatsikli kui ka kruiseri fännidele.
Diavelist on mitu variatsiooni. Tava-Diaveli kõrval on veel xDiavel, millel klassikalisele kruiserile omasem „jalad ees“-asend. Mõlemad mudelid on saadaval ka varustustasemega S, mis lisab edevamad veljed, punaseks võõbatud raami, Öhlinsi esi-ja tagavedrustuse ning quickshifter´i. Minu proovisõidukiks oligi sel korral Diavel S.
Korralik paugupill!
Esimestest mootoripööretest alates saab aru, et Diavel on võimas. See hääl annab kohe aimu, et mootoriruumis kappab kõvasti üle saja hobuse (kui täpne olla, siis 159 ehk rohkem kui mu autol!). Sellele teadmisele vaatamata mõjus üsna ootamatult, kui Ducati esindusest minema sõites tundsin, kuidas esiratas kiirendades väga kergeks muutus ja kokkupuude asfaldiga hetkeks katkes. Elektroonilised abimehed rahustasid Diaveli muidugi kohe maha, aga oluline on see, et ma isegi ei proovinud väga äkiliselt sõita. Mis veel siis juhtuks, kui ma tahtlikult gaasi järsult põhja keeraks?
Et 159 hobust taltsutada, on Diavelil pea kõik elektroonilised abimehed, mida mootorrattale paigalda saab. Sõiduabilisi informeerivad sensorid ratastel, piduritel ja mootoris, lisaks veel kuueteljeline inertsimõõtja. Boschi ABS saab aru isegi sellest, kui motikas kurvi läbib ehk suudab ohutust tagada ka kalde all.
Stabiilsuskontrollile pakuvad lisatuge stardiabiline ja Ducati Wheelie Control. Viimane takistab esirattal õhku tõusmist või lubab seda teatud maani (vastavalt seadistusele). Sõidurežiimide valik muudab gaasi doseerimist ja masina reageerimist vastavalt soovile särtsakamaks või rahulikumaks. Linnarežiim vähendab võimsust kolmandiku võrra, et asi valgusfoori tagant liiklusvoos sõitma hakates väga lappama ei läheks. Täisreguleeritav vedrustus võimaldab Diaveli just endale sobivaks timmida. Võtmeta käivitus ja püsikiirushoidja on ka olemas. Kas on üldse mõni abivahend, mida siin pole?
Kuigi jalad asetsevad Diavelil enam-vähem sõitja keha all nagu naked-mootorratastel, on isteasend siiski püstisem ja lõõgastunum. Sõita on mugav, teoreetiliselt võiks isegi mõne motoreisi ette võtta. Hääl on loomupäraselt vali ja tõmbab kaasliiklejate tähelepanu isegi madalatel pööretel.
Rahulikult sõites on Diavel väga taltsas ja suudab ka vähese harjumise järel linnakiirustel liiklusvoos sujuvalt kulgeda. Kui aga avaneb võimalus tempokamaks sõiduks, on valmis väga jõuliselt kõigist teistest liiklejatest mööda kiirendama.
Tavapäraselt on V- ja L-kujulised mootorid seadistatud olema jõulised kas madalamatel või kõrgematel pööretel, mitte aga mõlemat korraga. Diaveli mootor veab ühtlaselt jõuliselt edasi aga pea kogu pööretevahemikus. Seda tänu lahendusele nimega Desmodromic Variable Timing, mis sisse- ja väljalaskeklappide ajastust pidevalt muudab. Keeruline värk, aga töötab hästi!
Vahekokkuvõte. Ducati Diavel on võimas, tehnoloogiast pungil ja pealekauba ka veel mugav. Ma ei liialda, kui ütlen, et siin on mõnusale tugitoolile superbaigi omadused antud – Diavel aina neelaks käänulisi kurve ja kiireid sirgeid.
Traditsiooniline kruiserimees (või -naine) Diaveli poole ilmselt väga ei vaata, pigem on Ducati muskelaparaat mõeldud sportlikumate huvidega motoentusiastile, kes nüüd baigi asemele (või kõrvale) midagi veidi mugavamat otsib.
Mitmekesisus rikastab
Diavel ei ole sportratas, aga ta saab baigimeeste grupis hakkama. Ta ei ole naked-mootorratas, aga temaga võib vabalt igapäevaseid sõite teha. Diavel ei ole kindlasti klassikaline kruiser, aga sobitub ka sellesse seltskonda – kuigi kasutab seal grupis tiksudes ära vaid väga väikese osa oma potentsiaalist.
Mootorratta puhul peetakse üldiselt oluliseks tema võimsust, kergust ja sõiduomadusi. Diavel on nende näitajate järgi igati eeskujulik. Aga olgem ausad, sellist mootorratast ei osteta vaikselt linna vahel või rahulikult grupisõidul podistamiseks. Kui juba Ducati muskelkruiseri poole vaadata, pead tahtma midagi enamat. Lubatud sõidukiiruste piires hakkab sellise tsikliga igav ja kiiruse ületamist ma ei propageeri. Kuidas olukorda lahendada?
Võib külastada kohalikke ringradu, et seal paugatada nii palju kui torust tuleb. Või kolida Saksamaale, kus piirkiirused on suuremad. Ducati Diavel on kuratlikult heade oskustega võimas mootorratas, aga võib-olla on see Eesti oludesse isegi liiga hea?
