Mac või PC?
Glen Pilvre
01.11.2021

Võrrelda mäkke ja PC-sid on kahtlemata libe tee. Aga siiski – kui hetkel on uue sülearvuti ost päevakorras, oleks rumal „õun“ päris ära unustada – orientatsioonist sõltumata.

Apple’i „läpakad“ on alati olnud teenäitajateks disaini osas, aga enam mitte ainult. Eelmise aasta novembris sai läbi 15 aastat väldanud „abielu“ Inteliga, mil Apple esitles omaarendatud M1 protsessoriga MacBook Airi. M1 baseerub mobiilsete protsessorite arhitektuuril Acorn / Advanced RISC Machines, tuntud lühendina ARM. RISC omakorda tähendab Reduced Instruction Set Computer. Neid lühendeid ei pea pähe õppima, aga just põhimõttelised erinevused võrreldes Inteli x86 platvormiga on oluliseks põhjuseks, miks M1-kiibistik on viimastele sõna otseses mõttes „tuule“ alla teinud.

Aga tulles tagasi algusesse ehk disaini juurde. Lühidalt võib öelda, et tegemist on vana hea „mäkbuukiga“, mis on mõnevõrra kaasaegsem. Viimistluskvaliteet on endiselt laitmatu ja metallist korpus ei paindu üheski suunas. Kui Apple’i eelmised Airid olid küll õhukesed, aga ekraani mõõte arvestades küllalt laiad-pikad, siis uus on mõlemas suunas paari-kolme sentimeetri jagu lühem ja veelgi õhem. Ekraan on aga endiselt 13,3 tollise diagonaaliga ja 3:2 küljesuhtega – erinevalt PC-maailmas trendiks kujunenud laiemast-madalamast 16:9-st. Puuteplaadi mõõdud on see-eest kasvanud ja see on PC-konkurentidest suurem.

Erinevalt viimastest on puuteplaat kaheastmelise haptilise tagasisidega, mis tähendab, et vajutamisel tekkivat klõpsu n-ö teeseldakse mootorite abiga – aga reaalses kasutuses võiks vanduda, et plaati saab vajutada. Virtuaalsel klõpsul on lisaks konfigureeritavale kaheastmelisusele veel üks eelis – plaati saab klõpsata mistahes servast või nurgast, erinevalt PC-dest (ja eelmisest Airist), millel ülemisest servast fikseeritud plaati umbes ülemise kolmandiku ulatuses vajutada ei saa.

Kui mõned vahepealsed MacBook Prod kogusid kuulsust kummaliste klaviatuuridega – ja üldse mitte heas mõttes – siis Airi klaviatuur on endiselt “klassikaline” – suured selge tähistusega klahvid on tuntavalt hea käigu ja tunnetusega. Kui paljudel PC-del kumab klahvide taustvalgus klahvide servade vahelt kohati rohkem läbi kui sümbolite endi kohalt, siis mäki „klaver” ei pimesta ka pimedas – seda isegi siis, kui klaviatuuri suurema nurga alt vaadata. Teiseks on klaviatuurialune pind absoluutselt jäik ja ei vetru ka tugevamate näppude all.

Nagu kõiki MacBooke, saab ka uut Airi avada ühe käega (nii, et klaviatuuriosa ei pea teisega kinni hoidma) – jällegi omadus, mis seni enamikel Windowsiga konkurentidel puudub. Ja erinevalt paljudest PC-dest, ärkab Air ekraani avades “ellu” hetkega – olgu viimasest kasutamisest möödas päev või nädal.

Läikiva pinnakattega  IPS-ekraan on väga kenade toonidega ja maksimaalne heledus ulatub soliidse 400 nitini. Huvitava vahemärkusena võib lisada, et kui installeerida Airi opsüsteemina Windows, on ekraani maksimaalne heledus ligi 30% suurem. Miks Apple heledust tarkvaraliselt piirab, on raske öelda – kas teatavatel tehnilistel kaalutlustel või hoopis selleks, et eristada odavamat Airi kallimast Pro-seeriast.

Üles suunatud stereokõlarid asuvad klaviatuuri servades ning kõlavad oma suuruse kohta üllatavalt avaralt.

M1 protsessori jõudlust on keeruline PC-maailmaga üheselt võrrelda, aga kindlasti pole vale öelda, et Apple M1 kiip on oma energiatarbimise ja jõudluse suhtelt vaieldamatult tänase protsessorimaailma tipus. M1 on samaväärne või isegi ületab jõudluselt mõne aasta taguseid hea konfiguratsiooniga suuri lauaarvuteid (mäkid sealhulgas), millel on aktiivne jahutus. Airil aga ventilaator üleüldse puudub. Tõsi, pikema koormuse juures piirab süsteem mõnevõrra protsessori jõudlust, mis avaldub eelkõige võrdluses sama protsessorit kasutavate “ventileeritud “ MacBook Prodega. Aga kui jätta kiiruslike omaduste luubiga uurimine kõrvale ja rääkida reaalse elu kogemusest, siis lühidalt öeldes juhtub kõik kohe ja kiiresti ning aku ei saa kunagi tühjaks – nii lihtne see ongi. 50 Wh aku maht pole numbrites ju midagi erilist, aga energiasäästlik protsessor suudab sellega näidata 18 tundi videot või sirvida 15 tundi veebi. Täiesti müstilises klassis on ka seesmise salvestusmälu (SSD) kiirus, mille puhul testid näitasid numbrit 3 GB sekundis.

 Kui kõik juba tundub liiga hea, et olla tõsi, siis kahjuks on ka see tõsi. Apple poleks Apple, kui ostes saaks kohe kaasa kõik hea ja parema. Airi liidesteks on täpselt kaks USB-C pesa, millest üks on kasutusel ka laadimiseks. Portide kiiruslikele omadustele pole muidugi midagi ette heita, need toetavad nii Thunderbolt 3 kui USB 4 standardit (kuni 40 Gb/s). Kui aga sooviks kasutada HDMI-d, SD-kaardi lugejat, võrgukaablit või lihtsalt rohkem USB-porte, tuleb poodi sobiva vahetüki järgi minna. Saadaval on õnneks küllalt ilusaid ja funktsionaalseid lahendusi, mis pakuvad komplektina kõiki liidestevõimalusi. 3,5 mm kuulariväljund on vähemalt olemas.

Ka baasversiooni mälumahud on teoreetiliselt tagasihoidlikud – 8 GB töömälu ja 256 GB SSD. Esimest saab laiendada kuni 16 GB-ni, teist kuni 2 TB-ni – mis aga loomulikult kajastub hinnas.

Tuleba aga tunnistada, et hind on üllatavalt hea ja kannatab vabalt võrdlust PC-dega. Baasversiooni Airi saab täna näiteks Elisast kätte 1036 euroga. Suurema töö- või salvestusmälu lisamine mõjutab muidugi hinda, aga juba baasversioon on üks väga-väga kiire ja ilus sülearvuti.

Mis tähendab, et eelistades mistahes Windowsiga (kallimat) sülearvutit uuele MacBook Airile, peaks selleks olema väga mõjuv ja sisuline põhjus, mida hind enam kindlasti pole.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid