Peab tunnistama, et tahvlite hiilgeajad on möödas – või vähemalt oleks keeruline väita päris vastupidist. Üks põhjustest peitub kindlasti selles, et tahvel on mõõtudelt suur, aga siiski mitte täisväärtuslik asendus väikesele sülearvutile. Aastate möödudes on tahvel jäänult sisult ja kasutusloogikalt pigem mobiiltelefoni klassi.
Koduseks – ja miks mitte ka reisil või puhkusel olevaks – meediatarbimiseks sobib aga kompaktne tahvel väga hästi. Seda on tunduvalt mugavam käsitseda kui klaviatuuri külge aheldatud sülearvutiekraani ja ekraani mõõdud on ka suurimast mobiilist kordades suuremad.
Erinev hind
Võtsime võrrelda viis erinevat tahvlit, mis jagunevad kahte hinnakategooriasse. Väiksemasse liigituvad Samsung Galaxy Tab A7 Lite ja Nokia T20, viimane on HMD Globali esimene katsetus tahvliturul.
400 eurosesse segmenti kuulub sisseehitatud lauastatiiviga Lenovo Yoga Tab 11 ja võimeka protsessoriga Xiaomi Pad 5. Android-tahvlite kõrvale võtsime ka iPadi soodsaima versiooni, mille hind jääb Androidi tippmudelitele isegi alla, aga mida võib siiski pidada n-ö klassikaks, et mitte öelda tahvlite sünonüümiks.
Pilk tulevikku
Tahvlit valides tasub kindlasti tähele panna selle jõudlusnäitajaid. Lisaks ladusamale kasutusmugavusele garanteerib kiirem kiibistik ka pikema tulevikukindluse tarkvarauuenduste osas.
Võrdluse väikseim Samsung sobib küll mugavalt kasutamiseks ka ühe käega, aga nõrk jõudlus annab endast märku uimasuse ja takerduva graafikaga. Samuti soodne Nokia saab igapäevase kasutusega krapsakamalt hakkama.
Hinna suurenedes suureneb tuntavalt ka jõudlus. Lauale asetatava Lenovo sees pole küll päris tipptasemel kiibistik, aga tahvel tuleb kenasti toime ka mängudega. Xiaomi on aga Android-konkurentidest kiireim. Jõudluse tippu paigutub A13 Bionic kiibistikuga iPad, mis näitab eriti krapsakaid tulemusi graafika osas.
Suur ekraan ja suur aku
Sobiv ekraanisuurus sõltub muidugi vaatajast, aga tasub meeles pidada, et ekraani mõõt ei võrdu automaatselt kvaliteediga. Ühelgi võrdluse seadmel pole OLED-ekraani ja vedelkristall-paneelide erinevused on märgatavad.
Android-tahvlite ekraanid kippusid olema koloriidilt jahedapoolsed. Mõnel juhul sai värvitoone seadistuses korrigeerida – heaks näiteks oli Xiaomi. Viimane on ka ainus, mille ekraan tuleb küllalt hästi toime ka HDR-pildi kuvamisega. iPadi koloriit oli neutraalne, aga kontrast jätab soovida. OLED-ekraanide kvaliteedile jäävad kõik tahvlid selgelt alla.
Aku vastupidavus on vaieldamatult oluline – ja mitte ainult pika aktiivse kasutuse osas. Kui näiteks paariks-kolmeks päevaks lauservale jäänud seade enam pilti ette ei võta, siis rõõmsaks see just ei tee. Aktiivse kasutusaja puhul mängib olulist rolli ekraani heledus ja võrdluses seadsime kõigi tahvlite heledused samaks. Parimal juhul jagub ühest akutäiest 10-15 videotunniks, aga tippmobiilidest tuttavat kiirlaadimist siiski pole. Näiteks Nokia laadimiseks kulub koguni viis tundi.
Oluline on tervik
Vaatamata ühisele opsüsteemile, on Android-tahvlites siiski tarkvaralisi erisusi. Samsung pakub oma lasteplatvormi nimega Samsung Kids, Nokia ja Lenovo aga Google Kids Space´i. Xiaomi on proovinud oma MIUI kasutajaliidest muuta tahvlite ekraanimõõtudele kohasemaks.
Oluline küsimus on, mida pakub Apple uusim iPadOS. Vaieldamatult on iPadi äpid optimeeritud paremini suurema ekraani jaoks. iPadOS 15 proovib ka lisada kasutajasõbralikkust mitme rakenduse paralleelkasutusse, mis on tahvlite puhul teadupärast konarlik, võrreldes traditsiooniliste „hiireliste” sülearvutitega.
Androidi puhul üritavad seadmetootjad kasutuskogemust personaliseerida eelkõige oma äppidega. Androidi plussideks on süsteemiressursside vabam käsitsemine – juhul kui see on kasutajale oluline. Samuti on võimalik teha erinevatele pereliikmetele oma kontod. Mängude- ja striiminguteenuste valik on lai mõlemal juhul.
Hinna kontekstis pole Nokia T20 jõudlus halb, aga jääb selgelt alla 400 eurosele segmendile. Xiaomi tahvel pakub jõudluselt veidi „lahjemat” alternatiivi iPadile, kui opsüsteemi eelistuseks on Android. Ühegi võrdluse tahvli komplektis pole pliiatsit, ümbrist ega klaviatuuri, mida ei tasu unustada hindasid sirvides.
Ekraanid jätavad soovida
Ekraanide üldisele tasemele vihjavad otseselt ka mõõtmistulemused – vaid 6 kategoorias 56-st oli tulemuseks “Suurepärane”. Näiteks eelmises telefonivõrdluses olid koguni 40 parameetrit 70-st parimad.
Parimalgi juhul on fotode kvaliteet napilt hea. Nokia ja Samsung HDR-videot ei kuva. Tervikuna on selgelt parim Apple, Xiaomi teine, Lenovo kolmas, Nokia neljas ning napilt viimaseks platseerub Samsung.
Apple´i hindeks fotode kuvamisel jääb „hea”. Kontrast pole küll parim ja mõõtmised paljastavad ka koloriidivead, aga lõpptulemus on siiski kena. HDR10-video värvide täpsus jääb normile alla palju. Erinevate heledusastmete koloriiditäpsus ja kontrastilineaarsus on kehvapoolsed. Üldine värvustemperatuur on konkurentidest normikohasem.
Fotod Lenovo ekraanil on rahuldavad. Hindele „hea” kvalifitseeruvad kontrastilineaarsus, värvustemperatuuri kõikumine ja põhivärvide kuvamistäpsus, muud parameetrid jätavad soovida. HDR10-videoid kuvab Lenovo sarnaselt Apple´le sRGB värviruumi kohaselt. Küll aga jätavad soovida kõik heledustasemed.
Nokia kuvab fotosid rahuldavalt. Erinevad heledusastmed on normikohased, aga kõik muu jätab soovida. HDR10-videoid pole üleüldse võimalik vaadata.
Samsung saab fotode arvestuses hindeks „rahuldava”. Kontrastilineaarsus on aga väga hea, mis tähendab, et gamma-arv ja -graafik on täiesti normikohased. Kõik muud parameetrid jätavad soovida. Värvustemperatuur on väga kaugel normist ning HDR10-videoid pole võimalik vaadata.
Xiaomi fotode kuvamiskvaliteet vastab hindele „hea”. Kontrastilineaarsus ja põhivärvid on normilähedased ja kõrvaltoonide viga on väike. Ülejäänud mõõtmistulemused jätavad soovida. Erinevalt konkurentidest on HDR10-videod suhteliselt normilähedased. Värvustemperatuuri viga on pigem väike, mida ei saa aga öelda teiste mõõtmistulemuste kohta video kategoorias.
Vaata lisa märtsi Tehnikamaailmast!
