Suutlikud sülearvutid

Vesa Ylä-Jääski
01.04.2019

Sedapuhku võtsime võrrelda kolm keskmisest võimekamat sülearvutit, mis sobivad nii õppurile kui profile.

Üks hea sülearvuti ei pea olema ainult näitajatelt võimas, vaid ka vastupidav – seda nii aku kestvuse kui korpuse poolest. Foto- ja videotöö jaoks on oluline ka terav ning õige koloriidiga ekraan.

Kõiki häid omadusi esindavad sülearvutid pole just odavad, aga kui teha järeleandmisi näitajates, on samadelt tootjatelt reeglina saadaval ka soodsamaid mudeleid. Testkonfiguratsioonis Fujitsu Lifebook S938 maksab 2300 eurot, Lenovo Yoga 920-13 Vibes 2000 eurot ja Acer Swift 1300 eurot.

Intel Core i7 i7-8550U protsessor tagab kõigile kolmele korraliku jõudluse, millele panevad punkti 16 GB töömälu ja 512 GB SSD.

Valgustusega klaviatuuril on mugav kirjutada ka hämaras. Klaviatuur kui selline on aga maitse asi ning seda tuleks enne ostu pigem ise katsuda. Näiteks Aceri sümbolid võiks olla paremini nähtavad. Fujitsu puuteplaat on kõige väiksem ja Lenovo oma suurim, aga nii mõnelegi meeldisid Fujitsu selgelt eraldatud hiirenupud.

 

Kerge või modulaarne

Fujitsu akut või mälu saab kergesti vahetada kasutaja ise. Teistest paksemasse seadmesse on võimalik paigaldada ka optiline kettaseade, valikus on nii DVD- kui Blu-ray-kirjutaja. Standardaku peab vastu pikemagi kooli- või tööpäeva ja optilise seadme kohale lisatud aku pikendab tööaega 9st tunnist 12ni. Modulaarne arhitektuur suurendab paindlikkust ja aitab kokku hoida kasutuskuludelt. Liideseid välistele seadmetele on igati piisavalt, olemas on isegi VGA-väljund näiteks mõne ajaloolisema projektori jaoks.

Vähem kui kilo kaaluval Aceril puuduvad SD-kaardi lugeja, võrgukaablipesa ja VGA-väljund. Aku kestab vähem kui viis tundi, kui vaadata suurima heledusega videoid.

Õhuke ja kerge Yoga 920 ei hiilga samuti liideste hulgaga – puuduvad nii SD-kaardi lugeja, võrgukaablipesa kui VGA-väljund. Kasutajal pole arvutile mälu lisada võimalik ning standardakut laiendada ei saa – need on kompaktsuse ja miniatuursuse varjuküljed.

 

Kõrgterav või 4K-ekraan

Lenovot saab kokku voltida ka n-ö tagurpidi, siis muutub seade suureks tahvelarvutiks, mille tagaküljeks on klaviatuur. Puutetundlikule ekraanile saab joonistada ka survetundliku pliiatsiga – omadus, mida graafilised disainerid hindavad. Ekraanile joonistamine on algajale kindlasti lihtsam kui joonistamine eraldipaiknevale digiteerimislauale.

Pliiatsi kaldenurka ekraan (veel) ei arvesta. Kõrge UHD (3840 x 2160) resolutsiooniga ekraanile ei pruugi kõik Windowsi programmid alati korrektselt sobituda, vaid kuvatakse Lenovo suure pikslitiheduse tõttu liiga miniatuursetena.

Fujitsu kena koloriidiga FHD (1920 x 1080) puuteekraan põhineb Jaapanis arendatud nn IGZO-tehnoloogial (indium-gallium-tsinkoksiid). Nõrgema taustvalguse puhul võimaldab see kuvada erksamaid toone, mis kokkuvõttes pikendab aku vastupidavust. Täiskõrgterav ekraan toimib kõigi Windowsi rakendustega probleemivabalt, vaid ekraani läikiv pind on aldis peegeldustele.

Midagi halba ei saa öelda ka Aceri FHD-puuteekraani kohta – kujutis on kirgas ning vaatenurk lai.

Võib tõdeda, et kõigi kolme ekraanid sobivad foto- ja videotööks suurepäraselt.

 

Lenovo ja Fujitsu jõudluse tipus

Videote töötlemine ja suuremate andmehulkade pakkimine vajavad rohkelt arvutusvõimsust. Koormatud protsessor toodab paratamatult ka palju soojust ning kui seda ei õnnestu korpusest eemale suunata, tuleb kahjustuste vältimiseks protsessori töökiirust alandada.

Lenovo ja Fujitsu saavad sellega kenasti hakkama. Protsessori suutlikkus püsib heal tasemel ka pikemaajaliste koormuste korral. Aceri ventilaator aga puhiseb kuuldavalt, kuid sellele vaatamata langeb protsessori jõudlus kiiresti Intel i5 tasemele.

Kokkuvõtted leiad aprilli Tehnikamaailmast.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid