Vajadus selliste lennumasinate järele kerkis üles pärast külma sõja puhkemist 1940ndate lõpus. Sellist lahendust peeti omal ajal ainuvõimalikuks, kuid nad on kasutusel ka praeguses ajas.
Sellised lennumasinad võeti kõigepealt kasutusele USAs. Transpordilennuki Boeing C-135 Stratolifteri baasil loodi kõigepealt lendav juhtimispunkt, mis sai tähistuseks EC-135. Kogu külma sõja vältel asus üks selline USA strateegilise lennuväe (SAC – Strategic Air Comand) juhtimiskeskus alati õhus ning nii mõnigi seda tüüpi lennukitest osales kriitilistes sündmustes. Variant EC-135N osales jälgimislennukina ka Apollo-programmis.
Väliselt paistis selline lennuk silma hulga erinevate antennide poolest. Neist huvitavaim antenn oli mõeldud tuumaraketiallveelaevadega side pidamiseks ülimadalsagedusliku sidesüsteemi abil. Lennuki kerel olevas voolundis asus trummel, millele oli keritud 5 km (!) pikkune tross-antenn. Ringikujuliselt lennates keriti antenn välja, trossi otsas asuv koonus langetas antenni vertikaalasendisse – ainult nii oli võimalik sidet pidada sügaval vee all olevate allveelaevadega.
EC-135 salongis asusid töö- ja eluruumid ning sidesõlm. Sellest lennukist tehti mitmeid eri variante, kuid nende lennukite täpne määratlemine on küllaltki keeruline, sest eriaparatuur paigutati spetsiaalsetesse moodulitesse ning neid sai lennuki küljel asuva laia laadimisluugi kaudu kiiresti monteerida-demonteerida ning niiviisi koostada iga lennu jaoks sobivaim komplekt.
Kuna EC-135 võis tegutseda ka radioaktiivse saastatuse tingimustes, oli lennuki sabaossa kantud puna-valged triibud, mis pidid lennuväljal maapealset personali hoiatama, et tegemist on sõjaolukorras „räpase” lennukiga.
Sellised lendavad komandopunktid püsisid 24 tundi ööpäevas õhus üle 29 aasta, kogudes selle ajaga 281 000 avariideta lennutundi. Koos külma sõja lõpuga kadus ka vajadus pidevalt õhus oleva komandopunkti järele ning alates 24. juulist 1990 jäid EC-135 tüüpi lennukid maa peale alalisse valmisolekusse, kuni 1998. aastal arvati viimane EC-135 õhujõudude koosseisust välja.
Uus variant uutele vajadustele
USA õhujõudude poolt 1973. aastal välja kuulutatud programm AABNCP (Advanced Airborne National Command Post) nägi ette uute, mahukate tööruumide ja uusima side- ning infotöötlemisaparatuuriga varustatud lendavate komandopunktide loomise. Laiakerelise Boeing 747 kasutuselevõtuga tsiviillennunduses kolisid ka lendavad komandopunktid selle lennuki pardale. Programmi käigus ümber seadistatud lennukid Boeing 747-200B said uueks tähiseks E-4A ning nende lennukite kasutajatena kriisiolukorras reservkomandopunktina nähti USA presidenti, kaitseministrit ja teisi kõige kõrgemal tasemel otsustajaid. Elektroonikaaparatuuri põhiväljatöötajaks oli firma E-Systems Inc, samuti Electrospace Systems, Collins Aerospace ja RCA. Lepingu järgi pidi Boeing aastatel 1973–1975 ümber seadistama kolm lennukit Boeing 747-200B.
E-4A pardal asuv tuumaplahvatusega kaasneva elektromagnetimpulsi eest varjestatud aparatuur oli analoogne EC-135 pardal olnuga. Tööruumide pind 429 ruutmeetrit oli ligi kolm korda eelmisest suurem. Lennuki salongis asusid riigi sõjajõudude kõrgeima juhtkonna töökabinetid, kaks nõupidamisruumi, operatiivjuhtimise grupi ruumid, sidesõlm ja puhkeruumid, ülemisel korrusel aga lisaks piloodikabiinile ka lendurite puhkeruumid.
E-4A esmalend toimus 13. juulil 1973, sama aasta detsembrist baseerus ta Washingtoni lähedases Andrewsi sõjaväebaasis. 1974. aasta mais ja septembris lisandusid veel kaks sama tüüpi lennukit.
1982. aastal alustati E-4A lennukite ümberseadistamist E-4B tasemele. Lennukid said uue elektroonikaaparatuuri, uued mootorid ja õhus kütuse tankimise süsteemi. Ühe lennuki ümberseadistamisele kulus umbes aasta ja esimene E-4B pöördus Andrewsi baasi tagasi 1983. aasta juunis, teine 1984. aasta mais ning kolmas 1985. aasta jaanuaris.
Pardal olevad varud võimaldavad E-4B-l õhus tankimise korral maandumata lennata kuni 72 tundi. Varasema modifikatsiooniga võrreldes on tal uusim informatsiooni kogumise, töötlemise ja edastamise süsteem. Lennuk on varustatud ultralühilaine-satelliitsidesüsteemidega AFSATCOM ja MILSTAR, lennuki „katusel” asub voolundi all 91 cm läbimõõduga AN/ASC-24 satelliitsidesüsteemi paraboolantenn, mis on mõeldud paljukanaliliste strateegiliste sidesüsteemide DSCS-2 ja DSCS-3 tööks. Lisaks arvukatele lühi- ja ultralühilaine raadiojaamadele kuulub E-4B aparatuuri ka 200 kWh võimsusega ligi 8 km pikkust antenni kasutav ülimadalsageduslik reservsidesüsteem. Samuti on lennukil tema vastu suunatud raketirünnakute hoiatussüsteem ning ballistiliste kontinentidevaheliste rakettide juhtimissüsteem ALCS. See süsteem võimaldab maapealseid juhtimiskeskusi kõrvale jättes suunata tuumarakette uutele sihtmärkidele ja anda neile stardikäsklusi.
Lisaks kõrgemale juhtkonnale kuuluvad maksimaalselt 114 inimesest koosnevasse meeskonda süsteemioperaatorid, lennumeeskond, teenindav ja julgeolekupersonal.
Üks E-4B lennukitest, Rembrandti kuulsast maalist inspireeritud raadiokutsungiga „Nightwatch” ehk „Öine vahtkond“ asub Andrewsi lennuväebaasis alalises 15-minutilises valmisolekus, et tagada vajadusel kiiresti töötav sidekanal presidendi ja USA relvajõudude kõrgema juhtkonna vahel. Kuigi pärast külma sõja lõppu vähendati lendavate komandopunktide valmisoleku taset, on need käesoleval ajal kõik kasutusel, sest nad said hulga uusi ülesandeid. Alates 1994. aastast peab nüüd NAOC (National Airborne Operations Center) nime kandev E-4B tagama mobiilse juhtimispunktina eriolukordades tegutsevate USA föderaalgruppide tegutsemise. Samuti kasutatakse lennukit suurte looduskatastroofide puhul. Näiteks oli E-4B 2005. aastal kasutusel orkaan Katrina põhjustatud katastroofi tagajärgedega võitlemisel. 11. septembril 2001, pärast rünnakuid Maailma Kaubanduskeskuse pilvelõhkujatele, nähti E-4 tüüpi lennukit tiirutamas Washingtoni-lähedases õhuruumis.
2006. aasta jaanuaris teatas tollane USA kaitseminister Donald Rumsfeld, et E-4B tüüpi lennukite kasutamine lõpetatakse järk-järgult ning nad asendatakse kahe moderniseeritud Boeing C-32 tüüpi lennukiga, kuid järgmine USA kaitseminister Robert Gates tühistas selle korralduse, sest selgus, et ükski olemasolev ega ka planeeritav USA õhujõudude lennuk ei suuda E-4B-d asendada. Lennuki 115 000 lennutunnini ulatuvat ressurssi peaks aga jätkuma kuni aastani 2039.
Kui USA president teeb oma Air Force One’i ehk sõjaväelaste keeles VC-25A-lennukit kasutades välisvisiite, viibib vähemalt üks E-4B alati läheduses. Seda juhuks, kui peaks tekkima mõni ootamatult suur kriisiolukord või kui presidendi põhilennuk pole enam kasutatav. Kui president Obama külastas Honolulut, asus E-4B 200 miili kaugusel Hilo rahvusvahelisel lennuväljal.
2017. aasta juunis tabas Offutti lennuväebaasis tornaado korraga kahte E-4B tüüpi lennukit ning nende taastamistööd kestsid ligi 11 nädalat, USA pidi sel ajal leppima vaid ühe kasutada oleva E-4B lennukiga.
Lendav komandopunkt E-6B
See põhineb lennukil Boeing 707-320 ning seda kasutab põhiliselt USA merevägi (US Navy) oma tuumaallveelaevadega side pidamiseks, kuid sellelt on võimalik juhtida ka ülejäänud tuumajõude.
1980ndate lõpus asus USA merevägi moderniseerima tolle ajani kasutatud tuumaallveelaevadega sidepidamise ülimadalsageduslikku reservsüsteemi ТАСАМО (Take Charge and Move Out), mille põhiosa moodustasid 16 lennukit-retranslaatorit EC-130Q. Uued Boeing 707-320C põhjal loodud lennumasinad kandsid tähistust E-6A Hermes ning esimene lennuk tõusis esimest korda õhku 19. veebruaril 1987. Järgmisest aastast alates jõudsid uued lennumasinad USA mereväe käsutusse ning 1992. aastaks olid kõik vanad EC-130Q tüüpi lennukid asendatud.
1990ndate teises pooles otsustas USA sõjaväe kõrgeim juhtkond lõpetada loo algul mainitud vanemat tüüpi lendavate komandopunktide EC-135 kasutamise (viimane taoline läks „pensionile“ 1998) ning anda nende funktsioon sidelennukitele. Uued, kahefunktsionaalsed lennukid said tähiseks E-6B Mercury ning lisaks allveelaevadel olevate ballistiliste rakettide juhtimissüsteemile TACAMO asub nende pardal ka komandopunkt ning maismaal baseeruvate tuumarakettide Minuteman juhtimissüsteem.
Esimene uue aparatuuriga lennuk E-6B asus lahinguvalvesse 1998. aasta oktoobris, 2002. aastaks oli ümberseadistamine lõpetatud ning praegu teenistuses olevad 16 lennukit kuuluvad 1. strateegilise side eskadrilli (Strategic Communications Wing One).
Nõukogude Liidu vastus
Nõukogude Liidus algas lendavate komandopunktide loomine tunduvalt hiljem. Strateegiliste vägede operatiivseks juhtimiseks loodi 1992. aastal tol hetkel N. Liidu suurima mahutavusega reisilennuki Il-86 baasil lendav komandopunkt Il-80. Sama lennuk esineb ka tähistuste Il-87 ja Il-86VKP (Ил-86ВКП) all ning peaks olema USA Boeing E-4B põhimõtteline analoog.
Il-80 pardal on lisaks muule rohkearvulisele elektroonikale ka satelliitside süsteem ning pardaseadmete suure elektritarbe rahuldamiseks lisaturbogeneraatorid. Ei ole vist vaja mainidagi, et lendava komandopunkti seadmed on kaitstud mitmete tuumarelva kahjustavate tegurite eest. Kõik neli selliselt seadmestatud lennukit baseeruvad alaliselt Moskva-lähedasel Tškalovski lennuväljal. Väliselt on Il-80 äratuntav rohkearvuliste antennide ja voolundite ning akende puudumise poolest.
1990. aasta keskel toimunud katselennu ajal tunnistati edukaks Il-80 pardalt juhitud ballistilise raketi start. 1991. aastal alanud uue aparatuuri paigaldamine kulmineerus 2005. aastal mitme katselennuga.
Kuna lennukit Il-80 (Ил-86ВКП) ümbritseb siiani tugev salastatuse loor, liigub nende lennukite kohta väga vähe avalikku infot. Teada on, et vähemalt üks neist lennukitest asub täielikus alalises valmisolekus.
N. Liidu kaitseministeeriumi eritellimusel ehitati kaks transpordilennukit Il-76MD ümber riigi tuumajõudude juhtimise komandopunktideks. Tähistuse Ил-82 (Ил-76ВКП) saanud lennukeid kasutataks juhul, kui maapealsed juhtimiskeskused on hävitatud. Osad seadmed on unifitseeritud Il-80, osad aga lendava lokaatorlennuki A-50 omadega. Lennukil asuvad antennid annavad talle tavalennukist erineva välimuse. Antennide hulgas on üks samasugune antenn nagu ameeriklaste EC-135-l, ainult et siin lastakse 5 km pikkune ülimadalsagedusliku side antenn allveelaevadega kontakti loomiseks välja tagumise laadimisluugi kaudu. Kõik on väga sarnane ameeriklaste omaga – 5 km, trossi otsas koonus, side loomiseks hakkab lennuk ringe joonistades trumlilt trossi maha kerima, trossi otsas olev koonus tirib antenni peaaegu vertikaalseks… Vaid sellises asendis on 5 km pikkuselt antennilt lähtunud signaal võimeline läbi veekihtide jõudma allveelaevani ning sealt lähtunud infot ka vastu võtma.
Peale teadmise, et mõlemad lennukid baseeruvad samuti Moskva-lähedasel Tškalovski lennuväljal, on praktiliselt kogu info Il-82 tüüpi komandopunktide kohta siiani salastatud, nagu märkisin ka Il-80 puhul.
Lendavaks komandopunktiks võib pidada ka tuumaallveelaevadega sidepidamise võimekusega lennukit Tu-142MR. Seda tüüpi lennukid on mõeldud vastukaaluks USA Polaris- ja TACAMO-süsteemidele ning nende „põhikliendiks” on tuumaallveelaevad. Siit ka väike seos Eestiga – nimelt asus Paldiskis taoliste allveelaevade õppekeskus. Lisaks allveelaevadega side pidamisele kasutatakse Tu-142MR tüüpi lennukeid ka luureks, vajadusel otsingu-päästeoperatsioonideks ning lisaks on nad võimelised kosmoseaparaatide stardil olema jälgimis-sidejaamad.
Seis Venemaal
Kuni 1956. aastani lendasid Nõukogude Liidu kõrgemad juhid sõjaväelennukitega. 13. aprillil 1956 vabastati kaitseministeerium sellest kohustusest ning loodud erilennusalk transportis lisaks N. Liidu riigitegelastele ka sõbralike maade juhte. Nõukogude Liidu lagunemisega muutus erilennusalk nr. 235 riiklikuks lennukompaniiks Rossia. 31. jaanuarist 2009 hakkas kompaniist eraldatud lennusalk taas teenindama vaid Venemaa presidenti ja temaga lähedalt seotud isikuid.
1995. aastal võeti „riigi esimese lennuki” Il-62 asemel kasutusele tol hetkel moodsaim Il-96-300PU (Ил-96-300ПУ, ПУ — пункт управления ehk juhtimispunkt). Lennuki sisseseade pärines firmalt Jet Aviation. V. Putini võimuletulekuga lisandus veel teinegi analoogne lennuk, mille ehitasid Briti firma Dimonite Aircraft Furnishings tehnoloogiaid kasutades Venemaa spetsialistid.
Venemaa presidendi lennuki Il-96-300 lennuomadused on praktiliselt samad kui „tavalistel” Il-96-tel. Vaid lennukaugus olevat natuke suurem ning mõningatel andmetel on lennumasinale paigaldatud süsteem, mis pakub kaitset nii radar- kui ka infrapuna juhtimisega rakettide vastu. Lisaks on lennukil tuumakonflikti korral riigi relvajõudude juhtimise süsteem. Väliselt erineb Venemaa presidendi erilennuk vaid kere ülaosas asuva suure antennivoolundi poolest.
Käesoleval ajal asub Venemaa presidendi kantselei käsutuses neli lennukit Il-96-300, mis on varustatud kõige vajalikuga hiiglasliku riigi juhtimiseks, alates täiskomplektist kontoritehnikast kuni satelliit- ja erisideni.
Lennuki Il-96-300PU hinnaks pakutakse umbes 300 miljonit USA dollarit. Lennuki salong on kahekorruseline, selles asuvad peale kõige muu kaks magamistuba, vannituba, nõupidamiste ruum, puhketuba ja isegi reanimatsioonikabinet.
Sellised on väga tõsise konflikti puhul kahe superriigi kõrgemale juhtkonnale varju ja kaitset pakkuvad nn viimsepäevalennukid.
Vaata rikkalikku pildigaleriid jaanuari Tehnikamaailmas.
