Motodepoost linnapiiri poole sõites tuli endalegi ootamatult peale õnnis tunne. Kulgen rahulikult linnaliikluses ja nägu katab kavalalt rahulolev naeratus. Z900RSi juures tundub kõik kuidagi nii õige olevat. Jah, see on kindlasti hea mootorratas, aga võimsus ja kvaliteet ei tekita alati meeldejäävat emotsiooni. Selles Kawasakis on midagi märksa enamat.
Vana kooli riietus, sportlase süda
Kui vaatad neid pilte, siis mis aastal see mootorratas puhtalt välimuse põhjal võiks olla toodetud? 1970? 1975? Vabalt, kuigi tegu on täiesti uue tsikliga. Kawasaki Z900RS näeb välja maitsekalt klassikaline, ta ei pinguta üle. Uute mootorrataste maailmas on liiga palju mudeleid, mille esiosa meenutab ähvardava ilmega putukat, robotit või tulnukat. Teine äärmus on ülepakutult retrod masinad. Puudu oli kahe jalaga maa peal seisev, sõbraliku olemisega lihtne mootorratas. See Kawasaki ongi see, mis puudu oli.
Tegu pole vana mootorratta veidi värskendatud kujul taastootmisega, nagu seda oli Kawasaki W800 (millel nii välimus kui sõiduomadused pigem retro olid). Z900RS baseerub sportmootorrattal Z900 – mootor on sama, küll veidi deforsseeritud, raam ja kõik muu on uus või ümber kohandatud. See on klassikaline mootorratas ilma vana mootorratta hädadeta. Ajatu motikas moodsa tehnikaga.
Välimus ja suutlikkus on omavahel tasakaalus – mõlemat on täpselt piisavalt. Z900RS on ilus, aga heas mõttes tähelepandamatu. Ta ei karju tähelepanu järgi, aga need, kes seda märkavad, oskavad hinnata.
Ajatu ilme saavutamisel on tähelepanu pööratud väiksematelegi detailidele. Kaks analoogkella (kiirus ja pöörded) ning nende vahel olev ekraan sobivad hästi kokku, lisaks on see meeldiv vaheldus diginäidikutele. Osaliselt värvitud veljed, pärlmuttervärv ja värviskeem ning isegi ümmargused helkurid on kõik võetud justkui aastakümnete tagusest ajast. Madalatel pööretel on ka hääl, see imeline väljalaskeheli, tõeliselt retro, visates hetketi justkui Žiguli tämbrit. Nauditav peaks see kõla olema igaühele, kelle veresoontes veidigi bensiini voolab.
Seitsmekümnendatel mõeldi välja fraas Universal Japanese Motorcycle ehk kohalikus keeles universaalne Jaapani mootorratas – UJM. See tähistas neljasilindrilise ridamootori, klassikalise välimuse ja standardse istumisasendiga mootorratast. Kõik suured tootjad Jaapanis pakkusid tollal sellise ülesehitusega sarnaseid tsikleid, sellest ka nimi. Z900RS on sama stiili edasi kandnud tänasesse päeva. Miks ei võiks kõik uued naked-mootorrattad sellised välja näha?
Kõik töötab nagu kellavärk
Ajatu oleku kõrval on tähelepanu pööratud ka kasutajamugavusele. Kõik sujub, kõik istub nagu peab. Ümmargused vintage-peeglid annavad reaalselt ülevaate, mis selja taga toimub, ja selleks ei pea kuskile kallutama ega muid akrobaatilisi trikke tegema. Püstine ja lõdvestunud isteasend lubab muretult tundide kaupa ringi rallida. Ka iste on mõõdukalt mugav. Pilguheit kontrastsetele analoogkelladele annab kiire ja selge ülevaate olulistest mõõdikutest. Käiguvahetus on sulgkerge, nii mõnigi kord tuli üllatusena, et vaid aimatav jalaviibutus juba järgmise käigu sisse lülitas.
Nelja ridamisi paikneva silindriga mootorrattad on tavaliselt minu jaoks üsna ilmetud ja omavad iseloomu alles siis, kui pöörded kriisates piirajale lähenevad. Z900RS on palju meeldivam ja meeldejäävam, sest omab lausa kaht iseloomu – madalatel pööretel nostalgiline olemus ja 7000 pöördest edasi sportratta uljas ulg ja eesrindlik tempo.
Palju plusse, üks suur miinus
Nagu eelnevast aru saada, siis mulle see mootorratas väga sümpatiseerib. Ainus suur miinus on hind. 3000 eurot soodsamalt saab Kawasaki Z900, mille välimus teravalt modernne (nagu tulnukas?), ent sõiduomadused ja võimsus etemad. Sama palju odavamalt saab kätte ka 803 cm3 V2-mootoriga Ducati Scrambleri, mis lausa ekstravagantselt retrohõnguline. Nende kahe alternatiivi vahele jääb Z900RS – igati viisakas, ent tuntavalt kallim.
Rahaliselt mittemõistlik valik tasub siiski kaalumist. Z900RS ei ole lihtsalt kiirendusvõime või elustiili ehteke. Z900RS on ideaalilähedane tasakaal nostalgiadisaini ja jõudluse vahel. Universaalne mootorratas, millega tööle-koju sõita, siis stiilselt Telliskivi loomelinnakusse sisse hüpata ja hiljem kõrvalteedel kulgevatest kruiseritest mööda tuhiseda.
