Taskus oli väike telefon muidugi väga mugav, aga tilluke ekraan ja nupud enam mitte nii väga. Motorola oli esimene, kes taipas telefoni kokku voltida – sest nii sai väikese mobiili sisse mahutada suurema kõlari, ekraani ja klaviatuuri. Ja rääkimise ajal oli seda ka parem kõrva ääres hoida. Kõige kuulsam kokkuvolditav mobiil Motorola Razr V3 jäi aastasse 2004. Viimased kümme aastat on venitanud meie taskuid järjest suuremaks, aga nüüd on lootust, et asjad hakkavad muutuma.
Juba eelmise aasta algul näitasid nii Samsung kui Huawei volditava ekraaniga telefone, ent laiemalt need lettidele ei jõudnud. Ja õigem oleks ka öelda, et neid ei saanud kokku, vaid lahti voltida, sest n-ö kokkupanduna olid need tavapärastes mõõtudes, aga lahti voltides omandasid tahvli dimensioonid.
Eelmise aasta lõpus tõi Motorola müügile uue puuteekraanilise Razri, aga mitte siinses regioonis. Samsung ei jäänud palju maha ja vihjas juba CESil, et ka neil on kohe-kohe pakkuda kokkuklapitav telefon. Nüüd on see kohal ning päriselt ka Eestis müügil – või vähemalt oli, kuni esimene partii rekordilise kiirusega otsa sai.
Nädal tutvust
Nädal Flipiga oli piisavalt pikk aeg, et pärast seda oma tavalist telefoni kätte võttes tundus see sõna otseses mõttes katki – et mis mõttes, selline labidas tulebki nüüd taskusse pressida? Kui omaaegset Razrit sai ühe käega ja efektse randmeviipega lahti „visata”, siis Flipi puhul tuleks pigem võtta rahulikumalt ja kindluse mõttes kasutada kahte kätt. Violetselt helklev metallkorpus on erakordselt libe, aga samas tundub väga tugev ja kriimukindel. Hingemehhanism on küllalt jäik, aga see-eest võimaldab telefoni kasutada ka pooleldi avatuna. Näiteks lukurežiimis hüppab siis kellanäit ekraani ülemisele poolele, fotorežiimis saab aga telefoni alumist poolt kasutada statiivina. Galeriis pilte sirvides kuvatakse fotod ekraani ülemisel poolel ja laual lebav pool on puutepaneeliks. Nn Flex-režiimi äppe peaks lisanduma veelgi ja tuleb tunnistada, et see on väga hea lahendus – telefoni saab kasutada nagu mini-sülearvutit.
Murdejoon ekraanil jääb nähtavaks ka siis, kui telefon lõpuni lahti voltida. Otse vaadates see ei häiri, aga sõrmega libistades on lohk siiski tuntav. Hingemehhanism on aga erakordselt tugev ja kvaliteetne, mingit loksu ega lõtku selles pole. Samsung väidab, et ekraani saab kokku-lahti murda vähemalt 200 000 korda – aga kes soovib, peab voltimiste osas ise arvet pidama, sest telefon neid ei loe või vähemalt ei näita. Kokkuvoldituna jääb ekraanipindade vahele vaevumärgatav pragu, mis on veidi suurem murdepunkti juures.
Tagumises ülemises või kokkuvoldituna alumises eesmises servas on ka tilluke ekraan, mis kuvab kellaaega ja teavitusi. Kummalisel põhjusel pole see ekraan aga n-ö always on ehk alati sees – erinevalt põhiekraanist, millel kuvatakse kellanäitu pidevalt. Pigem võikski Flippi võtta kui üht tavalist suurt puuteekraanilist telefoni, mida saab kokku voltida vaid siis, kui selleks on vajadus – mitte vastupidi. Tilluke väline ekraan toimib ka pildiotsijana, kui topeltklõpsata lukunuppu. Siis saab teha selfit volüüminupuga, kasutades selleks põhikaamerat.
Lukunupp peidab endas ka sõrmejäljesensorit, mis on väga hea lahendus – täpselt nii nagu see on aastaid olnud Sony Xperia mobiilidel. Sensoril sõrmega libistamist saab seadistada ka teavituste-kardinat avama.
Järeldusi
Kui nüüd võis juba tunduda, et Galaxy Flip on maailma kõige ägedam telefon, siis päris nii ikkagi öelda ei saa, vähemalt veel mitte. Kallimate mobiilide puhul tavaliseks saanud IP-sertifikaati ehk veekindlust pole – eks tulevik näitab, kas seda üleüldse õnnestub kombineerida painduva ekraaniga. Kõlareid on üks ning puudub eraldi kuulariväljund. Kuna 6,7tolline ekraan on pikk, pole Flip lahtivoldituna kindlasti ühe käe telefon. Kitsamale ekraanile mahub aga kahjuks kitsam klaviatuur, mis eeldab väga täpseid vajutusi või siis pikemat harjumist, et õigetele tähtedele pihta saada. Kui eelmise põlvkonna nupuliste klapptelefonidega sai kõnele vastata neid (elegantselt) avades, siis Flipi puhul – nagu selgus juhuslikult peale mitmepäevast kasutamist – on see võimalus peidetud menüüde rägastikku. Tehase vaikeseadetes tuleb (soovitatavalt) kahe käega telefon sirgeks painutada ja siis tavapärast vastuvõtu-mummu libistada. Aga õnneks on võimalus siiski olemas, ka lõpetada saab kõne telefoni kokku klõpsates.
Ja kas panete tähele, et seni ei olegi veel juttu olnud kaameratest? Ega nende kohta polegi midagi erilist öelda, õnneks mitte ka halvas mõttes. Sisuliselt on tegemist Galaxy S10 kaameratega, mis teevad igati ilusaid pilte nii päeval kui öösel. Olemas on tavaline lainurk ja ülilainurk, teleobjektiivi pole. Erinevalt S10-st, ei saa avaarvu muuta.
Snapdragon 855+ kiibistik on kiire ning 256 GB salvestusmälu ja 8 GB töömälu ei tohiks ka väheks jääda. Ei puudu ka juhtmevaba laadimine. Vaid 3300 mAh maht pole tänaste tippmudelite võrdluses just palju, aga praktikas pidas telefon vähemalt ühe päeva probleemideta vastu ja enamgi.
Kokkuvõte
Kui jätta kõrvale vau-faktor – mida Flipi puhul on loomulikult raske teha, sest absoluutselt kõik, kes painduvat ekraani näevad, tahavad seda ka kohe painutada – siis on tegemist esimese normaalse suure puuteekraanilise mobiiliga, mille kohta enam ei saa öelda „labidas“. Sest mis võiks olla veel loogilisem lahendus, kui murda ekraan pooleks, kui see on vaja tagataskusse mahutada. Jah, on aspekte, mille kallal norida, aga kui poolteist tuhat eurot teid vaesemaks ei tee, pole küll põhjust Flipi ostu häbeneda ega kahetseda. Siiski tasub diivanil istudes Flip panna käeulatusest kaugemale, sest muidu tekib kergesti harjumus ühe käega kokku-lahti voltimist harjutada ja siis võib 200 000 ootamatult kiiresti täis tiksuda.
