Hiina saatis 23. novembril 2020 Kuu suunas teele kosmosesondi Chang’e 5 ja see maandus seal 1. detsembril. Tagasi Maale jõudis ta 17. detsembril, tuues kaasa umbes kaks kilo Kuu pinnaseproove. See oli järg Kuult proovide toomisele pärast pikka pausi ehk 1976. aastat.
Chang’e 5 jätkab Hiina edukat kosmosesondide seeriat. Tema eelkäija Chang’e 4 maandus Kuu tagaküljele 2019 ja sai sealt otsekohe kätte kive, mis pärinesid sügavalt Kuu pinnasest.
Nimetatud seadmed on vaid mõned paljudest kosmoseaparaatidest, mis on avanud Kuu olemust inimkonnale. Need teadmised aitavad kaasa ka Maa arengust arusaamisele.
Tavaliselt seostatakse sõnaga „kuulend“ Apollo-astronautide seiklusi Kuu pinnal aastail 1969–1972. Pikim lühivisiit Kuule kestis vaid kolm ööpäeva.
Lõviosa Kuu uurimistöödest on tehtud robotsondide abil. Osa neist on vaid vilksatanud Kuud vaadata, teised on pühendunud selle olemuse uurimisele aastaid. Osa pinnal viibides, osa orbiidil tiireldes.
Inimjõul ja robotite abil
Mehitamata ja mehitatud lennud toimuvad käsikäes. Robotid annavad palju teada aladest, kuhu inimjalg ei ole veel astunud. Teisalt on uurimistöös nii mõnigi Kuu arenguetapp löödud lukku tänu Apollo-lendudega toodud kiviminäiteid hoolega uurides.
Planetaargeoloog Teemu Öhman rõhutab toodud materjalide tähtsust. Ta töötab Arktilise planeediuurimise instituudi juhatajana ja on varem uurinud Kuud Oulu ülikoolis töötades ning instituudis Lunar and Planetary. Apollo-lendude toimumise toeks Houstonis loodud instituut on töötanud planeetide uurimuskeskusena juba 1969. aastast alates.
„Mehitatud lennuga tuuakse kaasa palju rohkem materjali. Idanaabrite automatiseeritud Kuusond Luna tõi Maale Kuu pinnasenäiteid vaid sadu gramme, Apollod üle 380 kilo. Osa Apollo toodud kivimitest ei ole seni isegi veel jõutud puudutada. Neist leitakse veel tähtsaid andmeid.“
„Liialt sageli arvatakse, et kui Kuul on juba käidud, siis on ka kõik selge ja seda ei tarvitse enam uurida. Lisaks arvatakse, et Kuule minek õnnestub kindlapeale ja millal iganes,“ märgib Öhman.
Astronaudid ja robotseadmed on Kuu pinnast ühtekokku uurinud vähem kui 20 ruutkilomeetri ulatuses. Kogu „naaberpalli“ pindala on ühtekokku neli Euroopat. Uuritavat seega jätkub.
„Robot on odavam, kuid ei kohandu ja ei improviseeri nii kui inimene. Kuulaadses mitmekülgses geoloogilises maailmas on koolitatud väligeoloogid nagu Apollo astronaudid olid, alati paremad. Robotid jälle on asendamatud seal, kuhu inimene ei pääse, või kui asju tuleb uurida kohapeal pingsalt ja kaua. Mõlemaid lende on tarvis.“
Alguskoperdamisest kuldaega
Kuu-uuringute algusaeg oli üritamiste ja eksimuste aeg. Vaid alles iga kümnes seade tuli talle ettenähtud ülesandega kuidagimoodi toime. Õnnestumised seevastu olid suured sammud edasi. Aastast 1959 on lennatud ümber Kuu, tabatud selle pinda ja saadud esimesed fotod tema tagaküljest.
Selle luu kirjutamise ajal keerleb ümber Kuu neli satelliiti. Pinnal töötavad kaks paikset ja üks liikuv uurimisjaam.
„Elame Kuu-uuringute teisel kuldajal. Mängurid on nii mõnedki, neist Hiina ja USA on tähtsaimad. Kuust ollakse huvitatud nii teaduslikult kui äriliselt. Agaralt tegeldakse taas mehitatud lendudega,“ sõnab Öhman.
Miks uurida Kuud?
Planeedi- ja Kuu-uuringud on kaugeleulatuvate mõjudega. Tehnoloogia – oli see siis näiteks kaameraoptika või robotkulgurid – jõuab sageli äriliste kõrvaltoodeteni. Kosmoseuuringud innustavad inimesi ka õppima vastavaid aineid ja tehnoloogiaid kasutama igapäevaelus.
Kuu pakub huvi, kuna tema ajalugu on tihedalt seotud Maaga. Suurimaid küsimusi on juba pikka aega tekitanud teda tabanud meteoriidid. Kõigepealt saadi selgeks, et Kuu arvukad kraatrid on taevakehade tekitatud, mitte vulkaanilist päritolu. Seejärel tehti järeldus, et Kuu ise on suure kokkupõrke tulemus. Nüüd on võtmetähtsusega uurimispiirkond Kuu vanim piirkond, lõunapoolkeral olev Aitkeni kraater. Seda kraatrit Chang’e robotseade praegu uuribki.
„See on päikesesüsteemi suurim kokkupõrkejälg, 2500kilomeetrine. Kui õnnestuks määrata selle ja veel mõne teise markeri täpne vanus, siis saaks nii Kuu kui Maa arengulugu palju selgemaks,“ järeldab Öhman.
Teine tähtis küsimus on Kuu seesmine ehitus ja vulkaaniline aktiivsus. Maalt nähtavad tumedad alad on laialdased laavatasandikud ja seal leidub ka tulemägesid. Chang’e just selliselt alalt oma proovid Maale analüüsimiseks toobki.
„Satelliitidelt on nähtud, et Kuul on palju enam ja erilisemaid kivimimaterjali kui need, mida leiab Apollo-proovidest. Ka Kuu sisemusest on avastatud nii mõnedki saladused. Lunar Orbiterid leidsid pinna alt suuri suuremassilisi alasid, mis mõjutasid isegi orbiidil lennanud aluste trajektoori. GRAIL-sondid uuendasid tugevasti Kuu mudelit, kui leidsid meie kaaslase koore olevat seniarvatust palju õhema. Tulevikus tuleb kindlasti uusi üllatusi.“
Kuu pindki on huvitav, sest sealt leiab palju kasutuskõlblikke aineid. Näiteks Heelium-3 sobiks kütteaineks tuumareaktorisse. Nabade ümbruses olev vesijää (veest koosnev) jällegi võimaldaks püsiasustuse loomist.
Veel mehitatud lende
NASA Artemis-programm näeb taas astronaute tiirlemas Kuu ümber 2023. aastal. Pinnale laskutakse aastal 2024 ning 2030. aastal tiirleks Kuu ümber Gateway-nimeline kosmosejaam. Kosmoselaevad ja neid sõidutav suur SLS-rakett on praegu veel, tõsi küll, arendusjärgus.
Öhman ootab põnevusega hanke täitmist.
„Küllap astutakse Kuu pinnale taas 10–15 aasta jooksul. Hiinlaste tasapisi edenenud toimetamised on juba pikka aega sihtinud mehitatud lennu suunas umbes 2030ndtel astatel.“
„Pooluste alale pääsemine on keeruline, kuid sinna nii USA kui Hiina suunduvad. Seal on palju plusse nagu vesi, piiramatult päikeseenergiat, aga ka otsenähtavus Maaga,“ kirjeldab Öhman.
„50 aasta pärast ,kes-teab, kasvatakse võib-olla Kuul toiduks hiina kartuleid. Lõunapooluse aladel asuvad püsivad uurimisjaamad nagu need on Antarktikas. Mingit ärilist tegevust võidakse arendada veevarusid kasutades. Kui keegi soovib väga seikluslikuks minna, siis võib ehk katsetada koopas elamist Kuu suurtes laavatunnelites“.
