Per Aspera ad Lunam
Veiko Tamm
01.05.2019
Apollo 10 kuumoodul lähenes vaid 15 km kaugusele Kuu pinnast. | NASA

20. juulil möödub 50 aastat ajast, mil inimese jalg astus esmakordselt meie planeedi kaaslase Kuu pinnale ja Neil Armstrong lausus oma surematud sõnad: „See on väike samm ühe inimese jaoks, kuid suur hüpe kogu inimkonnale.“ Läbi milliste raskuste ja katsumuste, võitude ja kaotuste see teoks sai, seda vaatamegi, sedakorda kuni Apollo 10 missioonini.

Pärast Teise maailmasõja lõppu lootis inimkond rahuaegade saabumist, ent pinged N. Liidu poolt veetava kommunismileeri, kes soovis üleilmset revolutsiooni, ja USA ning ta liitlaste vahel NATOst kasvasid taevasse – puhkes nn külm sõda. Öeldagu mida tahes tuumarelva kasutamise kohta, kuid selle relva hävitusjõud, isegi ta algelisel kujul, ei jätnud kainelt mõtlevatele poliitikutele kahtlustki, et tuumasõjas võitjat ei ole. Ning see hoidis ära mõlema poole „sõjapistrike“ soovi valla päästa n-ö ennetav löök. Kuid pinged säilisid ja kasvasid, võidurelvastumine tegi aina uusi samme. N. Liidu edusammud kosmoses – esimene sputnik 4. oktoobril 1957, esimene inimene, Juri Gagarin, kosmoses 12. aprillil 1961 – viisid USA paanikasse. Nende Project Mercury viis küll astronaudi(d) kosmosesse, kuid ikkagi hiljem. Seda ei saanud ennast maailma suurvõimuks pidav riik kuidagi lubada. Maine päästmiseks tuli midagi suurt ette võtta.

 

Project Apollo
Kolmas USA kosmoseprogramm Apollo (Mercuryle järgnes Maa-lähedane Project Gemini) kuulutati n-ö ametkondlikult välja veel president Dwight D. Eisenhoweri administratsiooni poolt, kuid maailmale edastas selle John F. Kennedy oma kuulsas kõnes Kongressile 25. mail 1961: „Me viime veel enne selle kümnendi lõppu inimese Kuule ja toome ta sealt ka ohutult tagasi!“ Kõne peeti vaid 20 päeva pärast USA esimest mehitatud kosmoselendu Freedom 7 Alan Shepardiga pardal.
1960–1972 kestnud Apollo-programm oli erakordselt kallis – 1973. aasta väärtuses 25,4 miljardit dollarit (aasta 2018 väärtuses ligi 112 miljardit dollarit) ehk suurim kulutus, mida eales on mängu pandud rahuaja tingimustes. Üksainus Saturn V start maksis 375 miljonit dollarit – võrrelgem terve National Science Foundation’i aastaeelarvega toona, mis oli 440 miljonit dollarit. Nime andis programmile NASA mänedžer Abe Silverstein Kreeka päikesejumala Apolloni järgi.

Programmi käigus viidi Kuule ühtekokku kaks tosinat inimest ja toodi Maale 382 kg Kuu kivimeid ja pinnast, millest 75% säilitatakse praegu Lunar Sample Laboratory Facility’s. Nende näidiste vanus jääb vahemikku 3,2–4,6 miljardit aastat. Oma tippaegadel olid selles programmis kaastegevad enam kui 400 000 inseneri, tehnikut ja teadlast ning oma panuse andsid rohkem kui 20 000 tööstusfirmat ja ülikooli. Kõvem alus pandi programmile 1. juulil 1960 avatud NASA Marshall Space Flight (MSFC) keskusega Huntsville’is, Alabamas. Seal alustati uute Saturn-klassi kanderakettidega.

 

Kanderakett Saturn
USA üheks peamiseks rakendinduse ajuks oli juba enne Apollo programmi algust Saksamaalt sõjasaagiks saadud rakettide V-1 ja V-2 looja Wernher von Braun ja tema meeskond. Von Braun tegeles suure võimsusega rakettide Saturn loomisega, kui ootamatult viidi ta armee käsutusest ära ja pandi MSFC direktoriks. Algselt plaanis suurte rakettide pooldaja von Braun isegi Saturn-klassist suuremaid ja võimsamaid Nova-klassi kanderakette. Need oleksid olnud piisava kütusevaruga, et sellist hiidu Kuu pinnalt hiljem taas lendu viia. Kuid see tundus paljudele oma hulljulguses teostamatuna ning Kuu-programm oli korraga tupikusse jooksnud.
Keegi ei teadnud sel ajal Kuu pinnase iseloomu – oli neid, kes eeldasid kõva kaljust pinda, aga oli neid, kes arvasid, et Kuu pinda katab meetrite paksune ülipeen kosmilise tolmu kiht. Sellisele ebastabiilsele pinnale maandumine võib raketi külili kukutada ja siis on meeskond hukule määratud. Valitses teadmatus, kuni silmapaistev aeronautika insener John Houbolt pakkus välja LORi (Lunar Orbit Rendezvous) idee. Kuu orbiidile viiakse kaheosaline kosmosejaam, mille massiivsemas komando- ning teenindusmoodulis CSM (Command ja Service Module) on elu tagamise vahendeid (hapnik, vesi jne) ja piisavalt kütust, et astronaudid taas tagasi Maale tuua. Eraldi osana on kuumoodul LM (Lunar Module), mis eraldub, kuundub (maandub Kuule) ja hiljem, hüljates kogu ebavajaliku massi, tõstab Kuult lendu poole moodulist koos astronautidega ning pärast põkkumist orbiidil oleva juhtimismooduliga võtab suuna taas koju.
Algselt lükkas von Braun selle idee 1961. juunis tõredalt tagasi, kuid peale teemasse süüvimist selgus, et Houbolti lahendus oli ainus, mis võimaldas etteantud aja- ja rahapiirides ülesandega hakkama saada, pealegi oli kokkuhoid ülisuur.
Oma erakordse panuse eest Apollo Kuu-programmi edukaks elluviimiseks autasustati Houbolti 1963. aastal NASA Exceptional Scientific Achievement medali nime kandva autasuga.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Tehnikamaailm.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid