Apollo 13 startis 11. aprillil 1970 Kennedy kosmosekeskusest, olles seitsmendaks mehitatud lennuks Apollo-programmis ning kolmandaks, mis pidanuks maanduma Kuule. J. F Kennedy lubas 25. mail 1961 Kongressi ees peetud kuulsas kõnes, et viib inimese Kuule veel samal kümnendil ning see saigi teoks 1969. aastal, kui Apollo 11 kuumooduliga maandunutena tegid meie kaaslase pinnale esimesed jalajäljed kaks kosmoseajaloo suurkuju – Neil Armstrong ja Buzz Aldrin.
Nii nagu eelmised viis Apollot (Apollo 8 kuni Apollo 12), lennutati ka Apollo 13 kosmosesse NASA ajaloo võimsaima kolmeastmelise kanderaketiga Saturn V (täpsemalt mudel SA-508). Saturn V on jäänud tänini kõrgeimaks (110,6 m) ja raskeimaks (2970 tonni) kanderaketiks maailmas. See viis taevasse ligi 44tonnise kosmoselaeva, mis koosnes liidestatud teenindus- (SM, Service Module) ja juhtimismoodulist (CM, Commande Module), mis pidi jääma Kuu orbiidil tiirlema, ning kaheastmelisest kuumoodulist (LM, Lunar Module), mis pidi sooritama kuundumise ning viima hiljem teise astmega astronaudid tagasi orbiidil oodanud juhtimismoodulisse. Juhtimismoodul oli kosmoselaeva koonilise kujuga meeskonnaruum ja oli ühendatud teenindusmooduliga üheks orbiidil liikuvaks kompleksiks (CSM), mis pidi tooma meeskonna tagasi Maale. Juhtimismoodul oli 3,48 m kõrge ja koonuse laiemas osas 3,91 m läbimõõduga ning kaalus 5,56 tonni. Teenindusmoodul oli silindrilise kujuga 7,5 m pikkune ja samuti 3,91 m läbimõõduga ning kaalus 24 tonni. Teenindusmoodul pidi eraldatama CSM-kompleksi küljest vahetult enne juhtimismooduli Kuule laskumist. Sel oli oma manööverdusmootor ja võimsad kütuseelemendid, mis kasutasid vedelat vesinikku ja hapnikku CSMi varustamiseks elektrienergiaga. Kokku oli CSM-kompleksi täiskaal peaaegu 30 tonni.
Selle ehitajaks sai firma North American Aviation, kes ehitas ka Saturn V kanderaketi teise astme. Apollo kuumoodul oli kaheastmeline süsteem kahe astronaudi maandamiseks Kuu pinnale. Esialgse 15,1tonnise versiooni varud lubasid astronautidel jääda Kuu pinnale kuni 34 tunniks, hilisem täiustatud 16,4tonnine versioon aga koguni enam kui kolmeks päevaks. Kuumooduli esimene aste sisaldas kütusevarusid laskumiseks ning vahendeid elu tagamiseks ja uurimistöödeks. Teine aste oli ülimalt kerge ning selle ülesanne oli taas orbiidile lennata ja põkkuda orbiidil oleva CSM-kompleksiga. Kuumooduli loomise au sai endale firma Grumman Aircraft Engineering Corporation ja projekti üldjuhiks Thomas J. Kelly.
Meeskond
Apollo 13 komandöriks oli kosmoseveteran James Arthur Lovell Jr., kellest sai ajaloos esimene neli korda kosmost väisanud astronaut ning esimene kaks korda Kuuni lennanud mees. Praegu on ta 92aastane. Varem sooritas ta kaks lendu: koos Frank Bormaniga Gemini 7 (1965) ja koos Buzz Aldriniga Gemini 12 (1966) pardal. 21.–27. detsembril Apollo 8 lennuga sai Lovellist üks kolmest esimesest Kuuni lennanud inimesest. Sel lennul oli ta juhtimismooduli piloodiks. Meeskond sooritas 20 tunni jooksul kümme tiiru ümber Kuu ja pöördus edukalt Maale tagasi. Teda autasustati Kongressi Aumedaliga ning presidendi Vabadusmedaliga. James Lovell on Jeffrey Klugeri menuka raamatu „Kaotatud Kuu“ („Lost Moon: The Perilous Voyage of Apollo 13“) kaasautoriks, mille järgi lavastas aastal 1995 Ron Howard kuulsa dokumentaaldraama „Apollo 13“ Tom Hanksiga peaosas. Film kandideeris üheksale Oscarile ning võitis kahes kategoorias. Et teha autentne film, kaasas Howard suure hulga NASA spetsialiste ning sai loa ka nende varustust kasutada.
Juhtimismooduli piloodiks oli Jack Swigert, kellega asendati kaks päeva enne starti senine meeskonnaliige Ken Mattingly. Viimasel avastati arstliku kontrolli käigus tuulerõuged. Ehkki ta väitis, et tervisega on kõik OK ja mingeid väliseid tundemärke samuti polnud, ei saanud NASA teda lennule lubada. Mattingly siiski Kuust ilma ei jäänud – ta maandus Kuul Apollo 16 lennu käigus. Kuna meeskond oli kaua koos treeninud (üle 1000 tunni), pakuti Lovellile välja terve meeskonna asendamist varutiimiga, kuid pärast kaalumist otsustas Lovell ikkagi lennu kasuks koos Swigertiga. Swigert oli juhtimismooduli piloodina Apollo 13 varumeeskonna koosseisus. Filmis on see draama kaasakiskuvalt esitatud. Kuumooduli piloodiks oli Fred Haise. Mõlemale mehele oli see lend nende esimeseks ja viimaseks kosmoselennuks.
Lennu juhtimis- ja teenindusmoodul (CSM-109) kandis nime Odyssey ning kuumoodul (LM-7) Aquarius. Aquariuse maandumiskohaks Kuul oli valitud Fra Mauro kraatri piirkond. Kuna Apollo 11 kuumoodul saabus tagasi vaid kütuseaurude varal, otsustati CSM-kompleks viia madalamale orbiidile, et säästa tagasipöördumiseks vajalikku kütusekulu. Apollo 13 pidi läbi viima mitmeid uusi olulisi geoloogilisi uuringuid ja siit ka lennu moto – Ex Luna, Scientia. Selle tuletas Lovell oma kõrgkooli, United States Naval Academy, motost Ex Scientia, Trident.
Õnnelik õnnetus
Esimene viperus toimus juba stardi ajal, kui teise astme viiest mootorist keskmine seiskus 2 minutit plaanitust varem. Ent leiti, et ülejäänud neli teevad oma töö ära. Hilisemad uuringud näitasid, et suur katastroof oli väga lähedal, kuid siiski läks kõik hästi ja kosmoselaev võttis suuna Kuu poole. Aga kaks päeva hiljem, täpsemalt 55 tundi 54 minutit ja 53 sekundit pärast starti, juhtus Suur Jama. Ühel vedelhapniku paagil andsid andurid veateadet ning maapealsest juhtimiskeskusest anti käsk käivitada hapnikupaagi segistid. 95 sekundit hiljem kuulsid astronaudid kõmakat. Side Maaga katkes 1,8 sekundiks ning selle taastudes oli selge, et juhtunud oli midagi ebameeldivat. 26 sekundit pärast pauku saatis Swigert eetrisse selle kuulsa sõnumi: „Okay, Houston, we've had a problem here.“ Seda kinnitas minut hiljem kosmoselaeva komandör Lovell: „Houston, we've had a problem. We've had a Main B Bus undervolt.“ Segistite käivitamisel tekkis elektrisüsteemis lühis ning see põhjustas hapnikupaagi süttimise ja plahvatuse. Kuna teenindusmoodul oli suures osas uinuvas olekus, lülitati see kiirelt välja, et säästa meeskonna jaoks vajalikke varusid. Mehed kolisid ümber kuumoodulisse ehk nn päästepaati, kuhu suunati ka hapniku jm eluks vajalikud varud. Ent kuumoodul oli mõeldud kahele mehele kaheks päevaks – nüüd oli aga vaja elus hoida ja tagasi Maale tuua kolm meest ja hoopis pikema aja jooksul.
Kuid hapnik polnud ainus mure – hingamisel väljastab inimorganism suurel hulgal süsihappegaasi. Selle ülemäärane hulk õhus aga toimib organismile kahjulikult. Teenindusmoodulil tegelesid selle eemaldamisega liitiumhüdroksiidil baseeruvad filtrid, kuid kuumoodulis neid vajalikul hulgal polnud. Maal anti juhtimiskeskuse inseneridele ülesanne – leiutage kiirelt midagi nende vahenditega, mis astronautidel kasutada on. Ja seda nad tegid – maapealsete näpunäidete järgi ehitasid astronaudid oma elu päästmiseks vajalikud filtrid ning nagu õnnelik lõpplahendus näitas, need töötasid. Süsihappegaasi probleem oligi üks astronautide tõsisemaid muresid, kuna sellega läbikukkumine oleks lõppenud nende teadvusekaotuse ja hukkumisega enne Maale tagasijõudmist.
Samas tekkis probleem ka veega – kui teenindusmooduli süsteemid oleksid korras olnud, polnuks mingit häda. Kuid nüüd oli neil mure – vahendid ei töötanud ja vaja oli leida alternatiive. Kuid ka sellega saadi hakkama – iga mehe kohta päevas 0,2 l vett viis selleni, et Maale tuldi veel 12,8 kg veevaruga.
Lisaks kiusas meeskonda temperatuur – kuna energiatarve oli viidud miinimumini, siis oli laevas sooja vaid 3 kraadi Celsiuse järgi. Suhteliselt külm mitmepäevase matka jaoks?
Kui algul mõeldi ka kosmoselaeva ümberpööramisele tagasilennuks, siis leiti, et vigastatud teenindusmooduliga on see liialt riskantne ja võeti kasutusele plaan B. Leiti, et turvalisim plaan on lennata kosmoselaevaga ümber Kuu ja kasutada selle gravitatsiooni saamaks lisakiirendust Maale pöördumiseks. Lennujuht Gene Kranz leidis, et kui kuumoodulit oleks kasutatud kuundumiseks, siis poleks tema varudest enam piisanud Maale tagasi pöördumiseks. Kuid tol hetkel oli sellel piisavalt varusid ja kütust, et Kuult lisakiirendust saanud kosmoselaev tagasi Maale suunata. See manööver aga pikendas missiooni neljale päevale. Tahtmatult on nende kolme mehe käes senini ületamatu rekord – kaugeim koht Maast, kus inimene on viibinud, st 400 171 km. See püstitati 14. aprillil 1970 kell 7:21 Eesti aja järgi.
Lõppes meie kangelaste epopöa 17. aprillil 1970, kui nende maandumismoodul plartsatas 105 tundi 18 minutit ja 42 sekundit pärast starti Vaiksesse ookeani.
Kui pärast esimesi käike Kuul oli avalikkuse huvi Kuu-programmide suhtes raugenud, siis Apollo 13 tragöödia tõi taas kümneid miljoneid vaatajaid telerite ette. Igal juhul soovitan meie lugejail, kellele pole veel film „Apollo 13“ ette sattunud, see ära vaadata, ja raamat (mida ma ise pole veel kahjuks lugeda jõudnud) pidi olema veel mitu korda parem.
