Kuid selle mugavusteenuse sünnist lahutab meid vaevalt üks inimpõlv – esimene täieõiguslik navisüsteem GPS (Global Position System) sai täisoperatiivseks 27. aprillil 1995.
Algselt oli see ettevõtmine USA kaitseministeeriumi hallata ja kasutusel ainult militaarsetel eesmärkidel. Kontseptsioon ise sündis aastakümneid varem, kui Ameerika teadlased jälgisid 1957. aastal NSVLi sputniku lendu. Jälgimise käigus nad avastasid, et sputniku lähenedes oli signaali sagedus kõrgem ja signaal ise järjest tugevam, sputniku eemaldumisel aga järjest madalama sagedusega ja nõrgem. Teadlased said aru, et sagedusi mõõtes saavad nad määrata satelliidi asukoha mõõtmispunkti suhtes, arvutuskäiku ümber pöörates aga mõõtmispunkti asukohta satelliidi suhtes.
1960. aastatel pakkus õhuvägi välja raadionavigatsioonisüsteemi Mosaic, milles oli palju tänapäevase GPSi elemente. 1970. aastatel valmis esimene ülemaailmne raadionavigatsiooni süsteem Omega. Pentagonis arutati kaitseotstarbelise navigatsioonisatelliidisüsteemi loomist 1973. aastal. Seda me praegu tunnemegi GPSi nime all. Esimene tulevase GPSi satelliit lasti kosmosesse 1989. aastal ja süsteemi viimane ehk 24. aastal 1994.
Praegu on algses GPS-süsteemis kasutusel 31 sidesatelliiti. Äsja algas aga uusima ehk GPS III süsteemi lansseerimine – selle esimene satelliit Vespucci jõudis orbiidile juba 2018. aastal, teine ehk Magellan startis alles äsja – 27. märtsil 2020.
Algul oli GPS kasutatav vaid militaarotstarbel. Pärast seda kui N. Liit tulistas 1983. aastal navigatsioonivea tõttu alla N. Liidu piiridesse eksinud Lõuna-Korea reisilennuki, andis president Ronald Reagan GPSi ka tsiviilkasutusse. Bill Clinton käskis parandada tsivilistide poolt kasutatava GPSi täpsust 100-lt meetrilt 20-le meetrile, asepresident Al Core’i eestvedamisel suurendati täpsust veelgi.
GPSi teenuseid kasutab praegu umbes kuus miljardit maakera elanikku.
