Olgu kohe mainitud, et see kiirus on 405 km/h ja seda ei mõõdetud sugugi mingile vormelautole, vaid hoopis sportautole ning seda legendaarse Le Mansi 24 tunni sõidu ajal. Aga lugu sirgest, kus see välja sõideti ja autost, mis sellise kiiruse saavutas on järgmine.
Kuus kilomeetrit gaas põhjas
Juba esimesest Le Mansi võidusõidust alates, mis kihutatakse samanimelise linna lähedal, sisaldas tavalistel teedel maha märgitud rada 6 km pikkust sirget, mis lõppes Mulsanne´i küla juures. Faktina olgu siinkohal mainitud, et ajutine ringrada kannab tegelikult Circuit de la Sarthe nime ja „Mulsanne’i sirgeks“ kutsutakse seda rajalõiku inglise keeles. Prantsuse keeles on selle nimeks hoopis Ligne Droite des Hunaudières.
Sirge on igapäevaselt lõik Le Mansi ja Toursi linnade vahelisest maanteest, aga võidusõidu ajal rajalõik, mis mõnelegi hirmu nahka ajas – kiirused kasvasid seal meeletuks juba 1960te aastate lõpus. 1980tel võeti sportautode MM-sarjas kasutusele C-rühma superautod ja need läbisid Mulsanne´i sirget juba 380 kilomeetrise tunnikiirusega.
Sellisel kiirusel kihutamine oli ka parajalt ohtlik – mitte küll sõitja võimalikust veast tingituna, vaid auto võimaliku tehnilise rikke tõttu. Aegade jooksul on Mulsanne´i sirgel hukkunud seitse võidusõitjat ja kõik need traagilised õnnetused juhtusid autode tehnilise rikke või rehvipurunemise tagajärjel.
Tuntud sportautode sõitja Andy Wallace, kes muuseas möödunud aastal saavutas Bugatti Chironi hüperauto roolis testisõidul kiiruse 490 km/h, ja kes oma Le Mansi debüüdil kuulus võidukasse Jaguari meeskonda, on tõdenud, et kui ta esimest korda Mulsanne´i sirgel täisgaasiga kihutas, oli see ikka „s..taks hirmus“. Aga sõitjad harjusid ja viiekordne Le Mansi 24 tunni sõidu võitja Derek Bell meenutas, et tal oli vahel kombeks sirgele jõudes rooli põlvedega hoida, et avada visiir ja pühkida näolt higi!
1986. aastal mõõdeti Porsche 956 autol kihutanud Klaus Ludwigi kiiruseks võistluse ajal 374 km/h ja see oli Mulsanne´i sirge uueks kiirusrekordiks. Aga juba järgmisel ja seejärel ka 1988. aastal sõideti see rekord üle. Samal ajal oli ületamata ühe ringi keskmise kiiruse rekord, mille püstitas 1971. aastal kvalifikatsioonis Pedro Rodriguez legendaarsel Porsche 917 autol ja selleks oli 250 km/h.
Helikopter jäi maha
Gerald Welter ja Michel Meunier olid Peugeot´ konstruktorid, kes vabal ajal asutasid oma võistkonna ja konstrueerisid WM nime kandvaid sportautosid. WM väga suurt edu kunagi ei saavutanud ning Welter ja Meunier mõistsid 1980te aastate keskpaiku, et oma põlve otsas ehitatud C-rühma autoga nad suurte tehasetiimide vastu saa ning otsustasid püüda hoopis Le Mansi kiirusrekordit.
Esimene tõsine katse tehti 1987. aastal, mil Peugeot´ kahe turboga 3liitrise V6-mootoriga varustatud mudelile WM P87 mõõdeti Mulsanne´i sirgele paigutatud radariga kiiruseks 381 km/h.
Järgmiseks aastaks täiendati autot veidi ja see sai mudelinumbri P88. Le Mansi 24 tunni sõit oli kestnud veidi üle nelja tunni, kui autosse istus Roger Dorchy, selja taga möirgamas 900 hobust, ja veidi enne kella üheksat õhtul saigi rekord ületatud. Ametlikult märgiti uueks kiirusrekordiks 405 km/h, ja kuigi tiim oli oma andmete põhjal kindel, et tegelikult oli kiiruseks 407 km/h, jäädi lõpuks nõusse numbriga 405, sest samal aastal oli Peugeot´l välja tulemas sama mudelinumbriga tavaauto.
WM-Peugeot P88 auto loomulikult võistluse lõpuni vastu ei pidanud, sest peagi kuumenes mootor üle ja tulemuseks oli katkestamine. Aga peamine eesmärk oli saavutatud.
Muuseas testis endine F1 sõitja Francois Migault enne Le Mansi sõitu ühel suletud maanteelõigul ka mudelit P87 ja tookord mõõdeti auto lõppkiiruseks 415 km/h. Mõõtmistulemus saadi kiiruse mõõtmiselt maapinnalt ning ülekannete ja pöörete kalkulatsiooni põhjal. Testisõidu korraldanud Prantsuse telekanali TF1 helikopter pidi ka õhust kiirust mõõtma, aga see ei suutnud auto kannul püsida...
See rekord püsib tänaseni, sest järgmisel aastal seda ületada ei suudetud, aga juba 1990. aasta võistluseks rikuti legendaarne sirge kahe šikaaniga. Põhjuseks FIA nõudmine, et sportautode võistlustel ei tohi ükski sirge olla pikem kui 2 kilomeetrit. Ja sellisena püsib Mulsanne´i sirge tänaseni.
F1 ja Indy-vormelite kiirused
Kuigi maailma kiireimad vormelid, F1 ja Indycari autod, on samuti sirgetel märkimisväärseid kiirusi saavutanud, siis üle 400 km/h pole neile kunagi mõõdetud, vähemalt võistluse käigus mitte.
F1-sarjas pärineb suurima mõõdetud kiiruse rekord 2016. aasta Mehhiko etapilt, mil Williams-Mercedese autoga kihutanud Valtteri Bottas saavutas kiiruse 372,5 km/h. Kiireima kvalifikatsiooniringi on aga välja sõitnud Lewis Hamilton, kelle keskmiseks kiiruseks Mercedese roolis oli 2020. aastal Monza ringrajal 264,267 km/h.
Kuulsal Indianapolise trekil hoiab aga juba 1996. aastast saadik ühe kvalifikatsiooniringi rekordit enda käes Arye Luyendyk, kes oma parimal ringil Reynard-Fordi roolis saavutas keskmiseks kiiruseks 382,216 km/h.
Veelgi kiiremini läbis kvalifikatsioonis ühe ringi hoopis California Speedway trekil 2000. aastal Gil de Ferran autol Reynard-Honda, kui tema keskmiseks kiiruseks mõõdeti 388,457 km/h. Muuseas, kinnitamata andmetel mõõdeti 1996. aastal Michigani trekil sõidetud etapi vabatreeningul Paul Tracy kiiruseks 413 km/h.