Aga alustame veidi kaugemalt. Võrreldes autotööstusega on motomaailm justkui üks keskmisest suurem (globaalne) kommuun – sarnaste huvidega inimeste kogukond. Tootjad, võistlejad, ümberehitajad ja kõik muidu huvilised on teineteisele justkui veidi lähemal, mõjutavad üksteist rohkem. Motomaailmas võib tihti näha, kuidas custom-skeene trendid veidi pehmemal kujul ka motofirmade tootevalikusse jõuavad. Nii juhtus kunagi näiteks chopperitega. Ja siis mõni aeg hiljem ka cafe racer’itega.
Kui ümberehitajad avastasid, et muidu äärmiselt nägusad kohvikukihutajad on päriselus üsna ebamugavad, võeti sihikule scrambler’id. Need maastikusuutlikumaks ehitatud tänavatsiklid on nauditavalt retromaigulised ja püstisema sõiduasendi tõttu ka mugavamad sõita. Lisaks on praktilisuse tase kõrgem – enamasti on nad kahekohalised ning võimaldavad soovi korral ka pagasit kaasa võtta (kui tahta stiilselt reisile minna).
Nii ongi see juba mõnda aega viljeletud ümberehituse žanr jõudnud mitmete suurte mootorrattatootjate (näiteks BMW, Ducati, Yamaha, Husqvarna) valikusse. Kui Triumph on varem silma jäänud väga klassikalise vaibiga (Bonneville) või ekstreemselt agressiivse välimusega (Street Triple), siis sel aastal avastasin nende valikust hoopis uutmoodi (vanakooli) masina – Triumph Scrambleri. Või veel täpsemalt: Triumph Scrambler 1200 XE.
E-täht nimelühendis XE viitab ekstreemsusele. Ja tõepoolest, stiilimasina kohta on näitajad väga kompetentset. 250 mm amordikäik teeks au isegi tõsisele matkaenduurotsiklile.
Kui tahta malbemat (ja veidi soodsamat) versiooni, siis saadaval on ka XC, mis rohkem asfaldile mõeldud. Huvitav nimevalik: XC ja XE. Kirjutades on erinevus selge, aga proovi neid välja öelda ja kuula kui sarnaselt nad kõlavad.
Tehniliselt tipp-topp
Esmamulje: välimus on äge! Mulle väga meeldivad sellised vanakooli disainiga mootorrattad, seega pole Scrambleril raske minu poolehoidu võita. Teine positiivne element on mootor. Võiks ju arvata, et viiekümnendate stiiliga Bonneville’ilt pärinev 1,2liitrine R2 on pigem uimane ja mõeldud vaid rahulikuks veeremiseks, aga ei. Tegelikult on see jõuallikas igati krapsakas ja rafineeritud, jõuline ja tegus. Meenutab häälelt ja olekult veidi V2-mootorit, tunne on hea ja toob naeratuse näole. Jaks hakkab mõnusa jörinaga pihta juba madalatel pööretel, maksimaalne vääne tervitab juhti juba 3590 pöördel minutis, seega võib vabalt vaid madalatel pööretel põristada.
Scrambler XE on küll kõrge, aga et ta nii kõrge on, ei osanud kohe aimatagi. Paberite järgi peaks iste sama kõrge olema nagu uuel BMW R1200 GS-il, päriselus tundub aga isegi veel kõrgem olevat. Täistaldade maha saamiseks tuleb veidi pingutada.
Ülikorralik kliirens, pikk vedrustuse käik, jämeda mustriga rehvid ja kogu olek justkui kutsuksid asfaldilt maha keerama. Samas kui vaatan seda Scramblerit, siis väga ei raatsi – liiga palju ilusaid (ja ilmselt kalleid) detaile, mis võivad kergesti kriimustuda või katki minna. Päris-enduurokatel on plastikust katted on ju tegelikult asja eest – kui käna käid, on kulutused minimaalsed.
Tehniliselt on tegu igati asjaliku mootorrattaga. Komponendid on kvaliteetsed (Brembo pidurid, Öhlinsi tagavedrustus jne) ja teevad oma tööd eeskujulikult. Sõidurežiimid, ABS ja muu selline on olemas. Ka koostekvaliteedi osas ei saa nuriseda, kõik on tasemel. Tehnika on korralik, hind samamoodi – pea 15 000 eurot.
Kuum teema
Kui ma saaks Triumph Scramblerit oma käe järgi muuta, siis vahetaks ma ühe silmatorkava elemendi välja. See muudaks välimust veidi rahulikumaks, ent minu arvates oleks masin siis paremini funktsioneeriv. Nimelt see külje peale välja toodud summuti koos oma kuumade torudega. Kuumakaitseplaadid torude peal ei lase küll otse jalga ära kõrvetada, aga ka need plaadid soojenevad ja on ühel hetkel üsnagi tulised.
Selline soojaallikas sääre vastas annab endast pidevalt tunda, halvemal juhul võib isegi püksimaterjali (ja sääre?) ära kõrvetada. Nii proovisingi sõita selliselt, et hoidsin paremat jalga veidi mootorrattast eemal. Üldiselt saab hakkama, aga kui kruusateel tahtsin parema stabiilsuse nimel põlved vastu paaki suruda, tekkis konflikt – kas ma olen parema teelpüsivuse nimel valmis kuuma metalli jala vastas hoidma? Kümneminutise sõidu järel leidsin, et vastus on “ei” ja keerasin kruusa pealt tagasi kindlale asfaldile.
Võib-olla kui ma oleks kandnud kõrgeid (krossi-)saapaid, ei oleks kuumad torud üldse teemaks tulnud? Igal juhul tasub selle masinaga sõitma minnes arvestada sooja vastuvõtuga.
Triumph Scrambler 1200 XE
Mootor: 1200 cm3 vedelikjahutusega R2
Võimsus: 66,2 kW/7400 p/min
Pöördemoment: 110 Nm/3590 p/min
Ülekanne: kettülekanne, 6 käiku
Teljevahe: 1570 mm
Istme kõrgus: 870 mm
Kaal: 207 kg
Kütusepaak: 16 liitrit
Hind: 14 990 eurot
