Ei ole maad vanadele meestele

Rein Luik
31.01.2022
Eelmisel aastal oma karjäärile joone alla tõmmanud Kimi Räikkönen võitis 2018. aastal USA GP 39 aastaselt. | Ferrari

Eelmisel aastal lõpetas 42 aastaselt oma F1 karjääri soomlane Kimi Räikkönen ja kuigi F1-sarja jõutakse aina nooremana, pole sellised üle „neljakümnesed” sugugi harv erand.

Kimi „Jäämees” Räikköneni auks tuleb tõdeda, et veel 2018. aastal võitis tookord 39 aastane soomlane MM-etapi, pannes sel moel paika need kriitikud, kelle arvates oleks „vanamees” pidanud juba tookord pensionile jääma. „Neljakümnesed” on F1-sarjas esindatud ka eelseisval hooajal – seda kahekordse maailmameistri Fernando Alonso näol.

Kas see on kuidagi fenomaalne? Ei, tegelikult mitte! Kui võtta appi statistika,  siis seni F1-sarjas startinud 733 sõitjast on koguni enam kui sajal ette näidata GP-sõite, kuhu startides on nad olnud vanemad kui 40 aastat.

Maailmameistrite nimistus on vanima tiitlivõitjana kindlalt esikohal Juan Manuel Fangio, kes jõudis oma esimese tiitlini 40 aastasena ja lisas viienda tiitli auhinnakappi siis kui ta oli juba 46 aastane. F1 ajaloo esimene maailmameister Giuseppe Farina oli aga oma tiitlit võites 43 aastane.

Kuigi ajapikku hakkas sõitjate vanus langema, siis näiteks maailmameistritest oli Nigel Mansell 1992. aastal oma ainsat tiitlit võites 39 aastane ja Alain Prost järgmisel hooajal oma neljandat tiitlit võites 38 aastane.

Üle 40-meeste ja vanemategi sõitjate ajastu jääbki sinna viiekümnendatesse. Põhjuski on mõneti selge – esimeste MM-võistluste hooajaks oli möödunud vaid viis aastat II maailmasõja lõpust, kus hukkus suur hulk parimas sportlikus eas mehi.

Olgu siinkohal faktina märgitud, et 1950. aastal ei mahtunud ühelgi MM-sarja kuulunud GP sõidul esiviisikusse mitte ühtegi alla 30 aastast sõitjat. Ka paaril järgneval hooajal oli neid vaid paar tükki. Võrdluseks olid 2018. aastal startinud 20 sõitjast vaid kuus vanemad kui 30 aastased.

Ajapikku aga vanakesed väsisid, rahulik pensionipõlv paistis ihaldusväärsemana kui eluga riskides oma kiirusejanu kustutamine ja nende asemele asusid sõjaaja teismelistena üle elanud nooremad mehed. F1 läbis noorenduskuuri, aga see ei toimunud sugugi kiirelt, vaid ikka vähehaaval ja visalt.

Habeme ja jalutuskepiga

Juba 1960te aastate keskel ehk vaid tosinkond aastat hiljem oli sõitjate koosseis sedavõrd palju noorenenud, et näiteks 1966. aastal ilmusid meedias lood, kus kiputi kahekordset maailmameistrit, aprillis 40. sünnipäeva tähistanud Jack Brabhamit pensionile saatma. Tavaliselt rahulik Brabham ärritus ning Hollandi etapi starti saabus austraallane halli võltshabemega ja jalutuskepile toetudes. Olgu siinkohal märgitud, et tolle etapi Brabham võitis ja kaks etappi hiljem kindlustas oma kolmanda MM-tiitli.

Veel neli aasta hiljem, 1970. aastal, võitis Jack Brabham etapi Lõuna-Aafrikas ja sel hetkel oli ta 43 aastane. Muuseas võttis Räikkönen 2018. aastal 39 aastasena USA GP võitmisega vanimate etapivõitjate edetabelis sisse alles 13. koha ja esikohal selles nimistus pole sugugi Brabham vaid hoopis Luigi Fagioli, kes 1951. aastal Prantsusmaa GP-l esimesena finišijoont ületades oli koguni 53 aastane!

Üle 40 aastaseid etapivõitjaid leidub veelgi ja isegi veel aastast 1994, mil Austraalia GP võitis 41 aastasena Nigel Mansell.

Kui me võtame ette edetabeli nendest sõitjatest, kes läbi aegade Grand Prix võistluse poodiumile tõusnud, siis sealt leiame üle 40 aastaseid koguni 27 ja mullu Kataris kolmanda koha saavutanud Fernando Alonso mahub selles edetabelis alles 23. reale.

Antud edetabelis on viimase aastakümne sõitjatest väga kõrgel kohal läbi aegade edukaim F1 sõitja Michael Schumacher, kes oma karjääri viimaseks jäänud hooajal, 2012. aastal Valencia ringrajal ületas kolmandana finišijoone 43 aastasena. Alonsol on seega veel aega, et üht oma kunagist konkurenti vähemalt selles arvestuses ületada.

Nagu juba öeldud, olid viiekümnendad aastad see periood, kus sõitjad vanuseliselt – seda vähemalt tänapäeva mõistes – suhteliselt kõrges eas olid. Tollest ajastust on pärit ka vanimate GP-võistlustel osalenute edetabeli tipp, mida kroonib Louis Chiron, kes 1955. aastal Monaco etapile startides oli 55 aastane. Edetabeli teiselt realt leiame samuti 55 aastase Philip Etancelini, kes oli 1952. aastal Prantsusmaa GP-l kihutades vaid mõned kuud noorem kui Chiron.

Käesoleva aastatuhande sõitjatest mahuvad 100 vanima F1 etappidel startinu hulka vaid Michael Schumacher oma 43 aastaga (sakslane on selles edetabelis 57. real) ja Kimi Räikkönen, kes oma 42 eluaastaga paigutus 84. kohale.

Kuigi ka tänapäeval leiame stardirivist 30 aastaseid sõitjaid, siis viimastel aastakümnetel – umbes 1970te lõpust ja 1980te algusest – on keskmine vanus tublisti kahanenud.

Kardisport – noorenduskuuri „süüdlane“

Üheks peamiseks noorenemise põhjuseks oli kindlasti kardispordi kiire levik 1960tel ja 1970tel aastatel. Kuna kardisporti sai harrastada juba teismeliseeast alates ja see andis hea põhja ning kogemusi autospordis alustamiseks, siis liikusid kardispordist esile kerkinud andekad noored kiiremini madalamatest vormeliklassidest edasi kiirematesse.

Esimene F1 maailmameister, kes oma sõitjateed oli alustanud kardispordis, oli 1981. aastal oma esimese MM-tiitli võitnud Nelson Piquet. Peaaegu kõik järgnevad maailmameistrid kuni tänaseni on samuti alustanud sõitjakarjääri just kartautodel kihutades. Ja kui F1 sarja jõutakse 18 aastaselt, siis tunduvadki 39 aastased tõeliste „vanakestena“.

Eakad võitjad teistes sarjades

Heites pilgu mõnda teise maailma tippsarja, leiame tipptasemel kihutamas veelgi fenomenaalsemaid eakaid.

Aastaid hoidis vanima maailmameistri auväärset rekordit enda käes legendaarne JM Fangio, aga 2009. aastal näppas selle rekordi tema käest Gabriele Tarquini, kes krooniti siis 47 aastasena turismiautode maailmameistriks. Tarquini jätkas osalemist turismiautode MK-sarjas ja jõudis 2018. aastal 56 aastaselt veel ühe tiitlini. Karjäärile tõmbas ta joone alla alles mullu 59 aastaselt.

Võidusõidumaailma üls legendaarsemaid sõitjaid, ameeriklane Mario Andretti, alustas oma karjääri kodumaal, võites esimese Indy-sarja tiitli juba 1965. aastal. Järgnesid veel mõned tiitlid, esikoht Indinapolise 500 miili sõidus, esikohad sportautode võistlustel ja isegi NASCARi kuulsal Daytona 500 miili sõidul. Seejärel võttis Andretti kätte ja ründas F1-maailma ning kroonitigi 1978. aastal 38 aastasena F1 maailmameistriks. Aga  Andretti puhul võib neid eelnevaid tulemusi lugeda n-ö esimese nooruse saavutusteks, sest mitmekülgne ameeriklane jätkas karjääri Indy-sarjas ja võitis oma neljanda tiitli 44 aastasena. Nüüd oleks võinud juba pensionile jääda, aga Andretti arvas, et vara veel ja jätkas nooremate kimbutamist. Oma viimase Indy-sarja etapivõidu noppis Andretti 1993. aastal koguni 53 aastasena.

Kahekordne autoralli maailmameister Carlos Sainz jätkab võidukihutamist tänaseni ning seda rasketel ja nõudlikel kõrberallidel. Mullu võitis hispaanlane legendaarse Dakari ralli kolmandat korda ja seda 58 aastaselt. Stardis oli Sainz ka tänavusel Dakari rallil, aga neljandat võitu siiski välja võidelda ei suutnud. Tema tiimikaaslaseks tänavusel Dakari rallil oli aga võistluse 14 kordne võitja, 56 aastane Stephane Peterhansel.

Kõrge eani on lisaks Mario Andrettile püsinud tipptasemel konkurentsivõimelised ka mitmed teised USA võidusõitjad. Nagu näiteks Al Unser seenior, kes 1970tel aastatel võitis kolmel korral Indy 500 sõidu. Esimese meistritiitli võitis ta lõpuks 1983. aastal 44 aastasena ja teise kaks aastat hiljem. 1987. aastal võitis ta neljandat korda Indy 500 sõidu ja seda 47 aastasena (+360 päeva), lüües muuseas venna Bobby Unseri rekordi, kes 1981. aastal võites oli 47 aasta ja 3 kuu vanune. Ja veel 1992. aastal, siis juba 52 aastasena lõpetas ta Indianapolise 500 miili sõidu 3. kohaga!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid