Scania lahenduseks sellele probleemile on ideeauto AXL ehk Autonomous Experimental Lorry. Kokku on pandud nii tänast kui homset tehnoloogiat ja antud disaineritele ohtralt vabadust – tulemus on kui ulmefilmist.
Isesõitva auto tähtsaimaiks osaks on programmid – auto tuleb iseseisvalt sõitma õpetada. AXL-il on kokku 7 kaamerat, laserit ja radarit. Arvuti koondab kogu teabe kaardile ning selle alusel saab auto korralduse, kuhu sõita ning teabe teel olevate takistuste kohta. Kogu IT-pool on kokku pandud arvestusega, et inimene siin jooksvalt sekkuda ei saa ning erinevalt paljudest isesõitjatest, kus operaator siiski „igaks juhuks“ kaasas, pole AXL-l isegi kohta, kus see inimene kaasas olla võiks.
Kuna juhikabiini tarvis ei ole, on Scania ideeauto tavaveokist tunduvalt madalam. Sellest on kasu nii väiksemat õhutakistust kui ka tühimassi arvestades. Kuna raskeveokitel on ees kaalupiirangud, tähendab väiksem tühimass ka suuremat koormat. Auto esiots meenutab siiski ka tänast „vana kooli“ veokit, seda tänu kaarduvatele led-esituledele ja radiaatorivõrele.
Jõuallikaks on turbodiiselmoootor, ent kuna AXL on ehitatud modulaarplatvormile, saab seda hõlpsasti ka teiste jõuallikatega asendada.
Ehkki Scania kinnitab, et AXL on vaid katsesõiduk, võib see olukord kiiresti muutuda. Näiteks kaevandustes ja muudel kinnistel aladel liikuvaid veokeid on võrreldes tavaliikluses tegutsevate sõidukitega hoopis lihtsam juhivabadeks muuta. Kaevandusteed on lihtne ära programmeerida, ka ei pea kinnistel territooriumidel kartma ootamatusi tee ääres mängivate laste või liiklusreegleid rikkuvate kaasliiklejate näol.
Eesmärgiks on arendada tehnika sedavõrd kasutusküpseks, et Volkswageni kontserni kuuluv Scania oleks valmis selliseid autosid konkreetsete ostjate ilmudes koheselt tootmisse võtma. Scania pole selles asjas siiski üksi, sest „kallis“ kodune konkurent Volvo on ühendanud oma jõud Nvidiaga ning tegeleb täpselt sama asjaga.
