Kindlasti on autosid, mille arvel rohkem võite ja neid, mis püsinud tipus pikemalt. Aga Porsche 917 oli auto, mis püsib legendaarsena tänaseni, ja kes teab, ehk on isegi autospordiajaloo kõige märgilisem võistlusauto üleüldse.
1960te aastate lõpus algas ajastu, mil valmisid ühed ajaloo võimsamad, kiiremad ja hirmuäratavamad võidusõiduautod. Sellele ajastule andis avalöögi Porsche oma mudeliga 917, mis tänaseni tekitab mõnes endises võidusõitjas imetlust, mõnes aga õõvastust.
Porsche saavutas oma esimesed tähtsamad võidud 1960te aastate algul ja esimese MM-tiitli 1967. aastal selliste mudelitega nagu 904, 910 ja 908. Kuid Porsche sportautode tänaseni kestev legendaarsus sai ikkagi alguse müütilisest Porsche 917-st.
Kuigi FIA kehtestas alates 1968. aastast MM-sarjas ja Le Mans’i 24 tunni sõidus kihutavatele 6. rühma sport-prototüüpidele 3liitrise piirangu, lubati jätkata ka 4. rühma kuni 5liitriste sportautodega – juhul kui neid oli valmistatud vähemalt 25 eksemplari. Porsche haaras sellest võimalusest kinni ja 917 esmaesitlus sai teoks 1969. aasta Genfi autonäitusel. Veel sama aasta viimasel MM-etapil, Österreichringi 1000 km sõidul, saavutati 917ga esimene võit.
Projektijuhiks meelitati Fordi juurest lahkunud John Wyer. Palju oli 917 juures laenatud eelkäijalt, mudelilt 908. Gaasiga täidetud torudest (märkamaks võimalikke defekte) valmistatud alumiiniumist toruraamile paigutatud jõuallikas oli esialgu 4,5liitrine 12silindriline lamamootor, mille töömahtu hiljem suurendati 4,9 liitrini ja selle võimsuseks märgiti 590 hj. Pikematel sirgetel võis Porsche 917 saavutada kiiruseks kuni 390 km/h. Hoolimata ülisuurest kiirusest oli 917 esialgu kuulus oma kehva juhitavuse poolest ja mitmedki sõitjad keeldusid sellega võistlemast. „Kord kippus õhku tõusma esiots, siis jälle tagumine ots,“ meenutab 1970. aastal 917ga Le Mans’i võitnud Richard Attwood.
„See 1969. aasta mudel kippus Le Mans’is uitama sinna-tänna, nii et möödasõite oli kohati päris keeruline sooritada,“ pajatab Vic Elford. „Aga samas teadsid seda ka teised ja nad lihtsalt tõmbusid meid nähes kõrvale.“
Juhitavus paranes, kui autot tagaotsa veidi lühemaks kärbiti (sellest ka nimi 917K, kus K tulenes saksakeelsest sõnast Kurz ehk lühike). Muuseas, seda märgati esmakordselt täiesti kogemata, kui ühel testisõidul Brian Redmanil auto põikpäisusest villand sai. Ta lasi lihtsalt pikalt tahaulatuva katte maha võtta ja märkas, et juhitavus läks radikaalselt paremaks. Siiski kasutati Le Mans’i võistlusel ka pikemat versiooni 917 LH (Langheck).
1970. aastat alustati võiduga Daytona 24 tunni sõidul ja seejärel näitas Brands Hatchi märjal rajal oma klassi Pedro Rodriguez. Sel ja järgmisel aastal tegigi Porsche 917 pikamaasõitudel ja sportautode MM-sarjas praktiliselt puhta töö. Kahe aasta jooksul võideti selliste kuulsate staaride, nagu Jo Siffert, Brian Redman, Pedro Rodriguez jt juhtimisel nii mõlemad Daytona kui Le Mans’i sõidud, mõlemad MM-tiitlid ning kokku 14 tähtsamat võidusõitu. Aga alates 1972. aastast muutusid tehnilised tingimused veelgi karmimaks – FIA piiras mootorite töömahu kolme liitriga, mis elimineeris Porsche 917 osalemise sportautode MM-sarjas.
Kindlasti oli reeglite muutmiseks üheks põhjuseks Porsche 917 ülekaal, teisalt aga ka äärmiselt suured kiirused, mida viieliitriste monstrumitega saavutati. Kiiretel radadel nagu Spa ja Monza oli Porsche 917 kiirem kui F1-autod. 1970. aastal Monzas sõitis Vic Elford välja võistluse kiireima ringi, mis oli 0,4 sekundit parem kui samal rajal 4 kuud hiljem toimunud F1 etapi kiireim ring. Sama aasta Spa etapil läbis Pedro Rodriguez legendaarse raja parimal ringil koguni 10,9 sekundit kiiremini, kui F1 etapil kiireima ringaja sõitnud Chris Amon.
Kui Porsche 917 jaoks teekond MM-sarjas püsti tõusis, pööras Porsche pilgud ookeani taha, kus ülipopulaarses Can-Am sarjas võis kihutada sisuliselt piiranguteta sportautodel. Kõigepealt lisati 5liitrisele mootorile kaks turbokompressorit, pikendati veidi telgede vahet, kohendati aerodünaamikat ja nii sündis 1972. aastaks mudel 917/10. Sarja pikalt valitsenud McLaren tõugati troonilt ja sarja meistriks krooniti viis etappi võitnud George Follmer, kes oli asendanud algselt sõitma pidanud, aga vigastada saanud Mark Donohue’d.
1973. aastaks võeti kasutusele uus, 5,4liitrine kahe turboga jõuallikas. Sündis Porsche 917/30, mis tõenäoliselt on jäänudki kogu võidusõiduajaloo kõige võimsamaks võistlusautoks, sest mootorist pigistati välja 1100 hj (kvalifikatsiooniseadistuses koguni 1580 hj!). Kiirendus 0-100 km/h-ni oli 2,1 sekundit ja lõppkiiruseks enam kui 400 km/h. Mark Donohue’l läksid hooaja kaks avaetappi erinevatel põhjustel veidi nässu, aga ülejäänud kuus võitis ameeriklane pika puuga.
Aga Porsche 917/30 võimsus ja teisalt ka maailmas arenev kütusekriis tegid kuulsale Can-Am-sarjale sisuliselt lõpu. Korraldajad otsustasid kehtestada kütusekulu piirangu, mille tõttu tootjad loobusid ja sari suri pärast 1974. aastat välja. Veidi tagasihoidlikumat Porsche 917/30 varianti kasutati veel kahel järgmisel aastal Saksamaa Interserie sportautode sarja võitmisel, aga sellega sai müütilise monstrumi aeg läbi.
2017. aastal pandi oksjonile Porsche 917 (kerenumbriga 024), mida kasutati kuulsas mängufilmis „Le Mans“, ja selle lõplikuks hinnaks kujunes oksjonil 14 miljonit dollarit!
