Opelil on selja taga keerulised ja segased ajad. 2017. aastal ostis PSA ehk Peugeot Citroën majandusraskustes General Motorsilt selle Euroopa üksuse Opeli. Kaks aastat hiljem liitus nendega Fiat Chrysler ja sündis Stellantis.
Et samasse perioodi jäävad ka muudatused siinsete Opeli maaletoojate-müüjate osas, pluss koroonakriisist põhjustatud segadused, pole ime, et omal ajal Eesti müügitabelites kindlalt esiviisikusse kuulunud automark nüüdseks selles pingereas kolmanda kümne keskele vajunud on ja need, kes endale Opelit osta sooviks, tükk aega nuputama peavad, kuhupoole üldse sammud seada. Potentsiaali on sel margil igatahes enamaks.
Nüüd tundub, et Stellantises hakkavad asjad paika loksuma ja tasapisi hakkavad markide omavahelised jõujooned paika loksuma. Äsja Eestisse jõudnud uus Grandland on selle heaks näiteks.
Mitmeid automarke ühendavas kontsernis on loogiline eri marki autosid maksimaalselt unifitseerida ja nii pole ime, et tänased Opelid tehniliselt Peugeot´de lähisugulased on. See pole iseenesest teab mis uudis, sest ka tänase Grandlandi eelkäija, mis siis veel lisanime X kandis, baseerus samuti tollasel Peugeot 3008-l.
Küll on aga uus Grandland esimene Opel, mis ehitatud Stellantise uuele STLA Medium platvormile ja sakslased ise on kindlad, et vaatamata sellele on tegu ehtsa Opeliga, sest see on nii välja töötatud, disainitud kui ehitatud Saksamaal.
Eelkäijaga võrreldes on uus Grandland koguni 17 cm pikem ja see teeb temast tõeliselt ruumika auto. Võrdlusest Peugeot´ sõsarmudelitega ei saa üle ega ümber ja 4650 mm pikkusena asub Grandland täpselt Peugeot 3008 ja 5008 vahepeale.
Kuigi tehniliselt on autodel palju ühist, on Stellantises suudetud eri marki autod siiski üksteisest erinema panna. Nii ongi Opelite disain pigem konservatiivne, Peugeot´del julgem ning Citroënid kipuvad tänapäeval pigem nn odavautode poole.
Vaatamata konservatiivsusele on Opelil asju, millega edvistada – kasvõi valgustatud logo auto esiosas või tagaluugi valgusriba, mille keskel troonib marginimi.
Kui Peugeot´del tuleb näidikuid jälgida üle väikese rooli, siis Opelil on kõik harjumuspärane. Juhi poole kergelt keeratud ekraan ja selle alused ventilatsiooniavad koos nupuriviga meenutavad üllatuslikult veidi isegi omaaegseid digiajastu-eelseid BMW-sid.
Peugeot põdes tollal veidi üle võlli läinud ekraanivaimustuse juba aastate eest läbi ja seetõttu pole ime, et tänapäeval otsitakse kompromissi ekraanide ja nuppude vahel. Ehkki Opelis on nuppe üsna palju, on mitmete funktsioonide leidmine endiselt segane, sest kasvõi istmesoojendusteni võib jõuda mitut teed mööda – ja need teed ei ole sarnased ega vii ka täpselt samade tulemusteni.
Sarnaselt Peugeot´dele saab ka Opelit nii hübriidi, pistikhübriidi kui elektriautona. Proovisõiduautol olnud hübriid liigub kontserni paljudelt mudelitelt tuttava 1,2-liitrise kolmesilindrilise bensiinimootori ja seda toetava 15 kW elektrimootori jõul. Kiirendamisel annab auto soliidne mass, mootori väike töömaht ja silindrite arv endast korraliku kräunumisega küll teada, ent maanteekiirusteni jõudes see mure kaob. Mingit erilist minekut see kombinatsioon muidugi ei taga ja kes kindlasti kiirust tähtsaks peavad, vaatavad juba pistikhübriidi või miks mitte hoopis elektriauto poole (selle erinevaid versioone on hinnakirjas koguni neli).
55-liitrine kütusepaak ja hübriidi keskmine kulunäit 5,5 l/100 km lubab ühe paagiga 1000 km läbisõitu – seega tanklasse väga tihti asja pole. See 1000 km on seejuures täiesti reaalne number, mitte pliiatsist imetud, sest pärast enam kui 400 km läbimist Tallinna naastes näitas auto pardaarvuti 600 km-st isegi suuremat jääki.
Prantsusmaa ja Saksamaa on läbi ajaloo palju sõdu maha pidanud ja eks kahe riigi piirialal asuv Alsace / Elsass vihja ka täna, et riikide vahelised piirid pole sugugi alati seal olnud kus nad täna asuvad. Omamoodi Alsace / Elsass on ka tänane Opel, üritades samal ajal nii sakslane kui prantslane olla. Aga nagu ei tee sellest probleemi sõltumata nende kodakondsusest tänased Alsace´i / Elsassi elanikud, ei vaeva selle pisiasjaga oma pead ka Grandland.
