Mudelinimena ei ole Mokka kaugeltki uus, sellenimeline linnamaastur ilmus Opeli valikusse juba 2012. aastal, hakates 2016. aasta mudeliuuenduse järel kandma lisatähist X. Ei ühe ega teisega seo tänast Mokkat siiski miski peale nime.
Uus Mokka on esimene Opel pärast omanikuvahetust, kus kohtab margi uut disainikeelt, mis saab aluseks kõigile järgnevatele Opeli uudismudelitele – järgmisena on järjekorras uus Astra. Nagu see PSA kontserni väikeautode puhul juba tavaks saanud, kasutatakse siingi Peugeot 208-lt ja 2008-lt, Opel Corsalt ja Citroën C4-lt tuttavat CMP-platvormi, mis lubab nii bensiini-, diisel- kui elektrimootorite kasutamist.
Ehkki väliskujult toob Mokka meelde Peugeot 2008, on Mokka sellest autost siiski oluliselt väiksem ning Opeli mudelirivis on ta positsioneeritud Crosslandist allapoole. Crosslandiga võrreldes on pikkusevahe 6 ja kõrguse erinevus 7 cm. Kaks aastat tagasi tootmisest maha võetud vana Mokkaga võrreldes on vahe mõlemas suunas koguni 12 cm, ent nii telgede vahe kui laius on tänasel Mokkal millimeetri pealt sama.
Jõuallikate valik on tuttav eelpool mainitud sõsarmudelitelt ning erinevate versioonide valik saab seega olema lai – kasvõi varustustasemeid on hinnakirjas tervelt neli. Varustuse osas on Mokka igati tasemel, juba baasversioon sisaldab reahoidmissüsteemi, kiirushoidikut, roolisoojendust. Järgmine aste toob muuhulgas nutitelefoni peegeldusvõimaluse, võtmeta sisenemise ja tagurduskaamera. GS Line lisab eelkõige sportlikku välimust, tuues silme ette omaaegse pisiauto Adam – ent ka adaptiivse kiirushoidiku. Ning valiku tipus asuv Executive tähendab juba nahksisu, maatriks-esitulesid ning suuri ekraane.
Nelikvedu Mokkale erinevalt eelkäijast enam ei saa ning kellel kindlasti nelja vedava rattaga Opeli linnamaasturit tarvis, peab vaatama Grandland X pistikhübriidversiooni poole.
Kuigi juhi ees kaarduvad digitaalsed ekraanid, käib kasvõi kliimaseadme juhtimine traditsiooniliste nuppudega ja seda võib tänases automaailmas selgesti plusspoolele kanda.
Ehkki armatuurlaua disain on selgelt Opelile omane, selgub puuteekraani menüüdesse süvenedes, et siin on asi siiski üks-ühele Citroënilt üle tõstetud. Nii käiguvalits kui sõidurežiimide lüliti on laenatud Citroën C4-lt, ka raadio – ja naviekraani loogika on samasugune. Tuttavat on enamgi, lisaks juba mainitud käiguvalitsale kasvõi aknatõstuki nupud.
Mokka siseruumi nõrgim külg on tagaistujate jalaruum. Pääs sinna on kitsas ning ruumikus väikeautolik. Suurekasvuliste täiskasvanute või laste turvatoolidega läheb seega kitsaks.
1,2liitrine bensiinimootor saab kombinatsioonis 8käigulise automaatkastiga (valikus on ka kuuene manuaalkast) hakkama kolme silindriga ning seda on kiirendades ka selgesti tunda. Siiski ei jää see oma 130 hobujõuga (baasmudelil 100 hj) kuskil jänni, ent sarnaselt sõsarmudelitele pakub siingi kogu mudelivalikust parimat sõidutunnet hoopis elektriversioon. Tõsi, sel juhul tuleb muidugi arvestada, et lubatud 322 km läbisõiduulatus ühe laadimisega jääb kaugeks unistuseks.
Odavaima Mokka saab Eesti oludes 16 400 euroga, sisepõlemismootoriga versioonide hinnakiri saab otsa 24 600 euro juures. Elektriline Mokka-e on muidugi isejutt, selle hinnakäärid on harali vahemikus 32 400 kuni 38 000 eurot.
