Väikesel on omad eelised

Mihkel Külaots
29.05.2020
KTM 390 Adventure’il ei jää tegemata ükski asi ja käimata ükski koht, kuhu suuremad masinad ees lähevad – seega väga asjalik väike matkaja! | Mihkel Külaots

Vastupidiselt levinud trendidele on KTM-i uus matkaenduro kergem, väiksema mootori ja lihtsama elektroonikaga kui tänane keskmine uus matkamotikas. Andsin masinale igasugustel teepinnastel korralikult vatti ja jäin tulemusega rahule.

Veidi adventure-mootorratastest üldiselt: adventure-motikas ehk matkaenduro, lihtsamalt öeldes ka matkaratas, on universaalne masin, millega saab maanteel läbida pikki vahemaid ja samas ka kruusal või metsateel (või lausa maastikul) kohaliku maaeluga tutvuda. Kokku sobitatakse sportmatkaratta ja endurotsikli head omadused.

 

Seni on hinnatud suurust

Millegipärast on hea matkaenduro etaloniks just võimalikult suured mootorrattad (näiteks BMW GS ja Honda Africa Twin) ja on märgata trendi, et need kasvavad aasta-aastalt veelgi suuremaks, keerukamaks ja kallimaks. BMW GS-seeria esimese mudeli (R80G/S) töömahuks oli 797,5 cm3, kõige uuema GS-i mootor on aga 1254 cm3. Africa Twin on kasvanud 647 “kuubikult” 1083 “kuubikuni”. Yamaha alustas 600 cm3 Tenerega, tõi selle kõrvale veel suurema Super Tenere, mille töömaht on tänaseks 1199 cm3.

Kui maanteel on selliste mammutitega stabiilselt mõnus kulgeda, siis pehmemal pinnal (liiv, kruus, pori) on tegelikult parem kergem ratas, mida lahtisel pinnal lihtsam kontrollida, suunda muuta ja vajadusel üles tõsta või sügavast porimülkast välja tõsta. Sestap ootasin suure huviga KTM 390 Adventure’i saabumist ja olin esimeste seas demoratast proovimas.

KTM 390 Adventure on 790 Adventure’i (vt TM 6/2019) väike vend, nii mootori töömaht kui hind on enam-vähem kaks korda väiksemad. Ka välimuselt on see numbri võrra pisem, kuid samas jätavad lai juhtraud ja istumisasend sõites mulje, justkui oleksin märksa suurema masina otsas. Kõige enam meeldis mulle aga väike kaalunumber, mis teebki sellest motikast hea matkaenduro.

Nagu teooriagi ütleb, oli kruusa, liiva ja pori sees kerge masinaga tõepoolest palju lihtsam toime tulla kui suurte matkamammutitega. Mürasin innuga läbi sügava pori ja tiigi mõõtu lompide – juba Adventure-nimi eeldab väikest riskivõtmist ja veidi raskemate teede läbimist. Selle mudeli puhul on ka tema hinna tõttu märksa lihtsam uljust välja näidata – kui midagi väga nihu läheb ja külje maha panen, on kulu ju väiksem! See on seiklusratta puhul psühholoogiline aspekt, millele tasub mõelda.

 

Väike, aga tõhus

Vaatamata sellele, et 390 Adventure on KTM-i kõige pisem ja soodsam matkaratas, ei ole see mingi algajale mõeldud säästumasin. WP APEX vedrustus on igati korralik – 43 mm läbimõõduga esiamordid on ilma tööriistadeta reguleeritavad, amordikäik ees 170 mm ja taga 177 mm. Karmima off-road´i jaoks võivad need lahjaks jääda, aga niisama pühapäevakondaja (ehk mina) ei kasuta vist kunagi kogu amordikäigu potentsiaali ära. Altpoolt kaitseb mootorit plastikust põhjakaitse, lisavarustusena saab osta ka tugevama variandi.

Kuna vedrustus on pisut lühema käiguga, on kogu motikas suurtest matkaendurodest  madalam. Lisaks sellele pole ka juhtraud nii kõrgel kui täismõõdus masinatel, sestap on kruusateedel püsti sõitmise asend veidi rohkem ettepoole kummargil – mitte midagi ekstreemset, kuid pidin hetke harjuma.

 

Kas 373 cm3 on piisav?

Paljudel keerleb peas küsimus, kas üks silinder ja 373 cm3 on matkamootorratta jaoks ikka piisav. KTM on oma ühesilindrilisi mootoreid pikalt viimistlenud (ja lisanud sinna tasakaalustusvõlli) ning vibratsiooni peaaegu polegi. Töömahu ja võimsuse osas tuleb arvesse võtta, et tegu pole suure mootoriga. Gaasi võib üsna julgelt põhja keerata, ilma et tsikkel selle ajel horisondi taha perutaks. Ehk siis saab ohutult maksimumi võtta ja rohkem oma oskuste silumisele keskenduda.

Sellegipoolest on tegu mõistlikult kiire masinaga. Vajadusel saab 6 sekundiga nullist sajani kiirendada ja kiirteel kulgeda. Võrreldes suuremate motikatega on kasutatav pööretevahemik pisut kitsam, madalatel pööretel on masin natuke jõuetu. Seda tuleb arvestada nii maanteel kui tehnilisematel lõikudel: käike peab rohkem vahetama ja veidi kõrgemaid pöördeid hoidma. Õigetel pööretel (maanteel kiirendamiseks alates 6000 p/min) liigub 390 Adventure hästi edasi.

Selle mootorratta menüü ja seadistusvõimalused on meeldivalt minimalistlikud. Reguleerida saab vaid ABS-i ja stabiilsuskontrolli tööd. Lihtne ja loogiline, ei midagi üleliigset. Lisaks: väike mootor tähendab ka väiksemat kütusekulu ning täis paagiga peaks saama sõita üle 400 kilomeetri.

 

Mis oleks võinud olla teisiti...

Proovisõidul selgus siiski, et mõni detail vajaks ka täiustamist või lisamist. Külma niiske ilmaga maanteel sõites tundsin puudust kätesoojendusest ja püsikiirushoidjast – kui need oleks olemas, siis oleks igati tibens-tobens matkaratas valmis. Ja veel, “saja kümne” alas sõites puhub tuul sõitjale selliselt peale, et peab veidi vastu toetama. Pika sõidu peale väsitab see ära.

 

Ehkki tegu matkarattaga, sobiks see minu meelest väga hästi ka igapäevaseks commuter’iks ehk tööle-koju-poodi transpordivahendiks. Ja samas matkarajal ei jää see pisike mudel suurtele millegagi alla. Nagu ütlesin, on 390-ga poristel kehva pidamisega teedel vaata et paremgi ukerdada. Ja kui pidamisest väheks jääb, pane lihtsalt jämedama mustriga rehv alla!

Sarnased artiklid