Kui vaadata Antonovi konstrueerimisbüroo ajalugu, siis tundub nende unistuseks juba pikka aega olevat maailma suurimate lennukite loomine ja arvukate maailmarekordite püstitamine. Ligikaudu pool sajandit tagasi võitles NSV Liit kosmose- ja lennundusalal ameeriklastega juhtpositsiooni pärast ja Antonov andis oma panuse lennundusajalukku mitme mudeliga.
An-22 Antei
1965. aasta veebruaris sai maailma suurimaks lennukiks nelja turbo-propellermootoriga An-22, mille stardimass oli kuni 250 tonni ja kasulik last 80 tonni. Juba sama aasta suvel oli An-22 üllatuskülalisena Pariisi lennundusnäitusel.
Vaatamata niigi muljetavaldavatele numbritele lisati tollal tehniliste andmete hulka kummaline rida, et Antei võib pardale võtta 720 reisijat. Lastiruum on küll suur, mõõtmetega 33 x 4,4 x 4,5 meetrit, kuid nii palju reisijaid poleks seal ennast kuigi mugavalt tundnud. Võrdluseks, suurimas reisilennukis A380 on ruumi ühele reisijale enam kui kaks korda rohkem. Seda isegi siis, kui lennukisse on paigutatud 615 reisijakohta (nagu mõni Emiratesi A380).
Maailmarekordeid püstitas An-22 rohkesti, kuid see pole imelik – lennunduse rekorditeraamatus ongi palju kategooriaid. Nii püstitas An-22 1967. aastal ühe lennuga 15 maailmarekordit. Pardal oli üle saja tonnine last, jõuti 7848 meetri kõrgusele., esimese rekordina läks kirja 35 tonnise lasti viimine sellisesse kõrgusesse, seejärel 40 tonnise ja nii viietonnise sammuga saja tonnini välja.
An-124 Ruslan
Vahetult enne 1982. aasta lõppu tegi esmalennu An-124, lükates troonilt 1968. aastast suurima transpordilennuki tiitlit kandnud ameeriklaste Lockheed C-5 Galaxy.
Suurim stardimass on sel hiiglasel 405 tonni, kasulik last 150 tonni. Kui C-5 ainukasutajaks jäi US Air Force, siis 53 ehitatud Ruslanist leidsid üllatavalt paljud rakenduse tsiviilvallas. Antonov Airlinesil on neid seitse ja nad pakuvad võimalust vedada õhu teel saadetisi, mida ühegi teise kaubalennukiga pole võimalik teha. Veel rohkem, tosinajagu on lennukeid An-124 Vene lennufirmal Volga-Dnepr, mille nimi tundub nüüd iroonilisena.
An-225 Mrija
Tegemist oli ühekordse tellimustööga. USA kosmosesüstikute transportimiseks kasutasid ameeriklased selleks kohandatud lennukit Boeing 747, NSV Liit vajas oma süstiku Buran jaoks samuti abilennukit.
Loomulik oli pöörduda parima suurte lennukite spetsialisti Antonovi poole ja nad tegidki Ruslani baasil kuue mootoriga lennuki, millele turjal oleva lasti tõttu lisati ühele sabakiilule teinegi (nagu An-22). Suurim stardimass ületas 600 tonni ja kasulik last ulatus 250 tonnini, mis tähendas loomulikult taas maailma suurima lennuki uhket nime.
Esimene lend tehti vähem kui kolm aastat enne NSV Liidu laialisaatmist. Järgnevate An-225 lendudega said rekordite tabelid taas tublisti muudetud. Siis aga NSV Liit lagunes, peatselt lõpetati Burani projekt ja lennuk läks Antonov Airlinesi kasutusse.
Lennufirma juhtkond ei näinud siis aga haruldasele lennukile paremat rakendust, kui olla lennukitele An-124 tagavaraosade allikaks. Sajandivahetusel muudeti meelt ja 2001. aastal oli An-225 taas lennukorras. Tellimuslende oli vähe, kuid nende seas oli ka selliseid, milleks vaid Mrija suuteline oli. 2009. aastal tehti lend Frankfurdist Jerevani, pardal vaid üks saadetis. Kuid see saadetis, elektrigeneraator, kaalus 181,7 tonni ja see number läks taas rekorditeraamatusse kirja.
Koroonaaeg oli An-225 jaoks töine, meditsiinivarustuse vedamiseks nappis lennukeid ja Mrija lastiruumi maht leidis täies ulatuses ärakasutamist. Ning siis alustas Venemaa sõda...
Kui ukrainlased kunagi taastavad või ehitavad uue, parema Mrija, võivad Antonovi sissekanded rekorditeraamatusse lisa saada.
Vaata lisa oktoobri Tehnikamaailmast.
