Tiiburlaev Raketa

Ats Valdsalu
29.09.2020

Tänaseks päevaks hakkab kustuma mälupilt ajast, kus Eestiski lendasid vete kohal tiibadel laevad. Viimased tiiburid ehk tiiburlaevad sõitsid Eesti vetes eelmise kümnendi keskel ning nüüd on nad lootusetult kadunud.

Ometi oli neid Eestis päris mitmeid, kuid suhteliselt kitsa kasutusvaldkonna laevadena kadusid nad lõpuks ikkagi käigust. Aastal 2008 sai nende kasutus Eesti vetes otsa. Peipsi vesikonnas sõitnud Polaris müüdi Soome ning mõni aasta enne seda olid ka Soome lahel sõitnud Laura ja Jaanika ära müüdud.

Oma olemuselt on tiibur laev, mis kasutab edasiliikumise toetamiseks veealuseid tiibu. Liikumisel tõstab tiibade tekitatud hüdrodünaamiline jõud laevakere veepinna kohale, veetakistus väheneb ja saavutatakse suur kiirus. Kui laev lendab tiibadel, on raskuskese kõrgel veepinna kohal. Enamasti V- kujulised või sellele sarnanevad tiivad tagavad oma kujuga stabiilsuse. Raketade puhul olid mõlemal küljel vahetult esitiiva taga veel labad, mis hoidsid laeva püstloodis. See eripära on põhjuseks, miks Raketa-M oli oma suuruse kohta suhteliselt madala süvisega, kui võrrelda kiiluga laevadega.

Raketasid on peetud toodetud tiiburitest kõige elegantsemateks laevadeks. Alguse said Raketa-tüüpi laevad 1957. aastal, kui valmistati esimene projekt 340 laev. Sisuliselt oli tegu sõitva prototüübiga, sest sellel oli seeriatoodangusse läinud laevadega vähe ühist. Massiline tootmine algas 1959, esimesed kümne laeva valmistati Nižni Novgorodis, edasised Feodossias. Kokku toodeti neid aastatel 1957-1976 ligi 400.

Pikkusega 27 ja laiusega 5 meetrit arendasid need lennates kiirust kuni 70 kilomeetrit tunnis ja suutsid läbida ühe tankimisega 500 kilomeetrit. Mootoriks M400 V12-diisel, 1000-1200 hj. Algne projekt 340 piirdus ca 50 laevaga. Koos 340Э mudeliga juurutati ka mudel 340МЭ, mis tähistas madala süvisega varianti – vastavalt 1,8 m ja 1,2 m.

Kui Eestis neid laevu enam ei näe, siis siin-seal mujal on nad ikka veel tegutsemas.

                                

 

Viimane Raketa*

Leedukatel oli seis meiega sarnane, kuid ühe suure erinevusega – müügi asemel tõsteti neljast Raketast viimased kaks kaile ning puhtalt jonnist keelduti neid vanarauaks saatma. Lootus püsis, et kunagi tuleb aeg, kui vanu tiibureid hakatakse taas hindama ning saab seisvad laevad uuesti tööle rakendada.

Leedulaste praegu kasutusel olev Raketa on 1963. aasta projekti 340МЭ laev. Õigupoolest on see viimane seda tüüpi laev Euroopas, mis on kasutusel regulaarse liinilaevana.

2010 oli viimane aasta, kui Raketa nimega Aiste Leedus liinilaevana toimetas. Pärast seda tõsteti laev kaile ning olukord oli üldiselt nukker. Kaaslasteks olid üks veelgi vanem Raketa ja Polesje-tiibur. Tolleaegne omanik oli vastu laevade metalliks lõikamisele. 2019. aastaks oli tekkinud neli investorit, lisaks 1970ndatel laeval teeninud kapten, kes otsustasid nostalgilise laeva taaselustada. Lisatõuke selleks andis muudatus, kus Kura poolsaarele viivat autoliiklust piirati.

2018. aastal laev restaureeriti, asendati kulunud jõuallikas uue M400-tüüpi V12-diisliga. Väliselt on laev täpselt sama algupärane kui 1963. aasta oma. Salongi moderniseeriti, muudeti istmete asetust ja lisati istmete vahele lauad, istekohad vähenesid 48ni.

2019 lasti värskelt restaureeritud laev vette, Aiste asemel sai nimeks Raketa ning valmistuti reisijate veoks. Bürokraatia oli aga vahepealsel ajal edasi arenenud ning 2019ndale hooajale tõmbas see kriipsu peale. Kõik laevad, mis mahutasid rohkem kui 12 inimest ja liikusid kiiremini kui 40 km/h, ei olnud seaduse järgi võimalikud. 2020ndaks hooajaks muudeti Raketa tõttu seadust ning ajaloolistele alustele tehti sobilik erand.

2020 asus Raketa regulaarselt liinile. Laeva juhtimiseks otsiti üles kaptenid, kes olid selle laevaga varasemalt sõitnud, ning palgati nad uuesti tööle. Alates s.a kevadest on laev lõpuks tagasi oma ajaloolisel liinil Kaunas-Nida-Kaunas, kus ühe suuna läbimiseks kulub neli tundi lendamist. Hoolimata rasketest turismioludest on laeva täituvus märkimisväärne. Reederi sõnul oli üllatus ka see, et projekti vastu tundsid huvi noored. Suuresti seetõttu, et ei pakuta lihtsalt teed punktist A punkti B. Raketa projekt on iseseisev turismitoode, millel on oma ajalooline, tunnetuslik osa.

2021. hooajaks plaanitakse taastada Polesje-tiibur ja sellega avada Klaipeda-Nida liin. Teine Raketa on ootel, kuid sellega läheb veel kauem aega.

Rohkem infot antud laeva kohta www.laivasraketa.lt.

21. sajandi tiiburid

 

Käesolevaks sajandiks olid Nõukogude Liidu ajal ehitatud laevad suuresti oma elu ära elanud ning väga paljud nendest 90ndatel lihtsalt maha müüdud, vanametalli viidud või käigust maha võetud ja seisma jäetud. Eemalt vaadates tundus ja on kiirlaevastik kallis ja ebaefektiivne, aga nõukogude ajal oli see mõneti paratamatus. Kuigi kiirlaeva ehitamine ja ekspluatatsioon on maismaal liikuvast transpordivahendist palju kallim, on see liikumisviis teinekord ainuvõimalik ning seega ka ökonoomsem. Veetee vajas vaid mõnes kohas aeg-ajalt süvendamist ja mõne randumissilla/kai remonti või ehitust – võrreldamatult odavam kui teeremont, uute teede ehitusest rääkimata. Seda enam, et Venemaa eripära on pikad vahemaad ja suhteliselt hõre teedevõrk. 1990ndate alguses jäid tiiburid firmadele lihtsalt veskikivina kaela. Kui Venemaa Euroopa-osa sai kiirlaevadeta siiski hakkama, siis häirekellad lõid Siberist ja Kaug-Idast, kus kiirlaevadele sageli mõistlikku alternatiivi polnudki. Sealseid laevaliine küll doteeriti, aga pigem ebapiisavalt. Rahast reeglina kapitaalremondiks ei jätkunud ja sõidus olevad alused hakkasid riburada amortiseeruma. Edasiseks kasutamiseks visati vene päritolu mootorid minema ja asendati väljamaa ökonoomsemate masinatega. Teine tee oli uued kodumaised tiiburid. Kümnendi alguses suure käraga alustatud programm on jõudnud niikaugele, et midagi on valmis saanud.

Aleksejevi-nimelises disainibüroos on arendamisel laevad Valdai-45R, Kometa-120M, Meteor-120 ja Tsiklon-250М. Samas firmas valmisid ka kõik varasemad üldlevinud tiiburid. Hetkel tootmises olevad laevad on väga jämedalt võttes vanade laevade veidi ümaramad moderniseeritud variandid. Üldplaanis kasutatakse end juba tõestanud lahendusi ja midagi ülemäära ei muudetud.

Polesje mõtteline järglane Valdai-45R on korpuselt sisuliselt sama, nii tiibade asetuselt kui ka mõõtudelt. Vana M401A-2 jõuallikas on asendunud tänapäevasema MAN-mootoriga. Samuti on moderniseeritud ja digitaliseeritud juhtseadmeid, salong on märkimisväärselt tänapäevasem. Erinevalt Polesjest on reisijakohti vähem, varasema 53 asemel vaid 45, kuid seda üsna lihtsal põhjusel. Lähteülesanne oli selline, et laev on mõeldud sõitma eeskätt suurjõgede pikki transiitliine. Reisijad liiguvad nendel suurte pampudega, seetõttu kärbiti pagasivõimaluse arvelt istekohti. Tellija soovil on võimalik toota ka suurema istekohtade arvuga laevu. Esimesi laevu kasutati juba 2018 Peterburi FIFA World Cup ajal, liinisõitudele rakendati valminud laevad alates 2019. aastast.

Kometa-tüüpi merekõlblike tiiburite järeltulijaks mõeldud Kometa-120M on samuti oma eelkäijaga suhteliselt sarnane, kuid väga palju moderniseeritud. Disainilt üritati sellest teha n-ö Mereraketat. Mootoriteks kasutatakse kahte MAN- või MTU-mootorit, mis arendavad eelmise mudeli M401A mootori 1100 hj asemel vastavalt 1430 ja 1930 hj. Sarnaselt Valdaiga on tänapäevasemaks muutnud nii juhtseadmed, navigatsioon kui reisijate salong. Reisijate hulk on ka natuke suurenenud, 116 inimese asemel võetakse pardale 120. Esimene Kometa-120M alustas pärast valmimist liinisõite Sevastoopoli-Jalta liinil 2018.

Kolmas laevatüüp ehk Meteor-120 on jätkuvalt ehitamise faasis. Tootmist alustati küll 2019, kuid esimese laeva valmimist planeeritakse alles 2021. aastasse. Korpus ja tiibade lahendused ei muutu varasema laevaga võrreldes märkimisväärselt, kuid välisilmet, juhtseadmeid, navigatsioonivahendeid ning ka reisijate salongi moderniseeritakse põhjalikult.

Tsiklon-250M kohta on raske midagi öelda, laev pole siiani plaanide tasemest kaugemale liikunud. Disainilt täiesti uus, sarnast tiibade lahendust pole varem ühelgi teisel tiiburil kasutatud. Samale põhjale plaanitakse ka militaarversiooni Antares RA. Mahutavust plaanitakse 250-le reisijale ning idee poolest on see järglane Tsiklonile ehk Liisale, ainukesele kahetekilisele tiiburile, mis sõitis Eestis 1991-1998 peamiselt Tallinna-Helsingi liinil.

Raketad Eestis

Enamikule Eesti tiiburitele oli koduks Tartu Jõesadam. Meenutagem neid lühidalt.

Laevadest rääkimisel on kasutatud nende pardale maalitud nimekuju. Eestis oli kasutusel ka eestikeelne nimevariant Rakett ning numbrivariandid 01, 02, 03 või I, II ja III.

 

* Raketa-1M

Ehitatud Feodossias 1963. aastal. Ehitusnumber pole teada, võimalikud on 314–319. Projekt 340МЭ ehk M-tüüpi (madalalt vees istuv) laev. Tartusse toodi 1964. aasta jaanuaris, sõite alustas sama aasta suvel. Kandis alguses nime Rakett, 1968. aastast Peipsi Jõnn, 1976. aastast Raketa-1M.

1982. aasta 27. mail toimus temaga Lämmijärvel Samolva lähedal õnnetus. Reisilaevale sõitis küljelt sisse venelaste kalapaat. Pärast remonti jätkas laev sõite.

Viimane navigatsiooniaeg – kindlasti sõitis terve hooaja 1989. aastal. 1990. aasta kevadel lasti vette, kuid suve keskpaiku oli taas kaile tõstetud. Seisis kaldal mitu aastat. 1994. aasta suvel erastati jõesadama varad aktsiaseltsile A.G.T. Lõplik saatus teadmata, kuid arvatavasti läks vanametalliks.

* Raketa-2M

Ehitatud Feodossias 1967. aastal. Ehitusnumber 409. Projekt 340МЭ. Tartusse saabus 1967. aasta suvel. Laeva üritati Narvast Tartusse tuua veeteed mööda, kuid Narva jõel ülesõidul Omuti kärestikest said tiivad kannatada ja neid tuli Tartus kohe remontida. Seetõttu alustas sõite alles 1968. aastal. Kuigi sai nimeks Tuuslar, siis rahvasuus kutsuti tiibureid ikka harjumuslikult Raketadeks, nagu ka Kihnu Jõnni. Alates 1976. aastast Raketa-2M.

Viimane navigatsioonihooaeg 1988. Väidetavalt amortiseerus laevapõhja hõrenemise tõttu. Põhjuseks oli tema pikaaegne kapten, kes Peipsi teravatel lainetel suhteliselt julgelt lendas, selle käigus sai laeva põhi korralikult vatti. Seisis kaks aastat kaldal. 1991. aastal pidi saama seisvaks laev-baariks. Vabaduse puiestee pargis ehitati talle praeguse HTM majaga kohakuti puust kai, anti nimeks Junga Baar. Baarina jõudis tegutseda üürikest aega, sest sanitaareeskirjade täitmatajäämise tõttu olid probleemid tegevusloaga. 1991. aasta augustikuu alguses viidi treileriga Narva-Jõesuusse, lastiti seal praamile ja veeti puksiiris Leningradi. Edasine saatus teadmata.

* Raketa-3M

Ehitatud Feodossias 1968. aastal. Ehitusnumber 453. Projekt 340МЭ. Algne kodusadam Dnepropetrovsk, nimeks Vladimir Komarov .Tartusse saabus 1978. aasta sügisel vahetustehinguna Zarja-2 vastu. Sõitmist alustas järgmise aasta kevadel.

Laeva viimane navigatsiooniaeg oli Eestis 1990. Edasi seisis paar aastat kaldal. 1993. aasta sügisel müüdi Soome. Alates 1995. aastast liikus mitmesugustel ekskursiooni- ja huvisõidu marsruutidel Päijänne järvistul. Kuni 2001. aastani nime all Suvijet, edasi sai nimeks Rosetta. Läbis XXI sajandi alguses põhjaliku ümberehituse, mille käigus tehti uus roolikamber laeva esiossa ja seati sisse päikesetekk. Tänapäevani sõiduvõimeline, liigub ka tiibadel ja on mingi regulaarsusega kasutuses, kuid omanik üritab teda pidevalt ära müüa.

Raketa-3M-ga on seotud suur mõistatus. Nimelt on Soomes sõitev Rosetta mitte projekti 340МЭ-järgne laev, vaid tavalisest projekt 340Э laevast ümber ehitatud madalalt vees istuv laev. Ja vastav ümberehitus on tehtud Tartus! Seega on 1980ndate aastate algupoole Tartust „ära kaotatud” üks eespooltoodud alustest ja asemele tekkinud järgmine laev:

* Ehitatud Feodossias 1963. Ehitusnumber 322. Projekt 340Э (ehk tavaline Raketa). Algselt kodusadamaks Kiiev. Esimene nimi Taifun, mitte varem kui 1976. aastal sai nime Fedir Kušnirov. 70ndate lõpu – 80ndate alguse tegemistest puudub selge info. Kiievi sadam otsustas mitmed laevad vahetada välja uute Voshod-tüüpi tiiburite vastu. Sel perioodil kaovad seal pildilt mõned Raketad, sh Kušnirov. Eksisteerib versioon, et jätkas koos kahe muu Kiievi Raketaga sõite Doonaul Izmaili sadama halduses, kandes nime Raketa-8. Sellisel juhul lõppesid tema sõidud kas 1980 või 1981.

Et alus liikus Emajõel-Peipsil samuti Raketa-3M nime all, siis on kõige tõenäolisem, et eelmine sama nime kandja kaotas mingil põhjusel sõiduvõime ja asendati teisega, millele anti sama nimi.

Lähemalt võib sellest müsteeriumist, samuti Pihkva Raketadest ja üldse Peipsi basseini laevandusest lugeda foorumi militaar.net teemast „Jõelaevad Emajõel“: www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=9714

* Lõpuks päris viimasest Tartu Raketast – sellest, mis vist 1991. aasta sügisel Riiast siia kanali äärde seisma toodi. Lätis müüdi nõukogude aja lõpus kiiresti kogu tiiburlaevastik; kaks Kometa-tüüpi laeva sõitsid paar aastat Tallinna-Helsingi vahel, üks Meteor-tüüpi tiibur läks Tallinnast Tartusse transportimisel 1991. aasta septembris Mäo lähedal põlema. Tegemist oli Feodossias 1960nda-te aastate keskel ehitatud projekti 340Э tüüpi laevaga. Osteti rublaaja lõpus ja pärast krooni tulekut ei jaksatud enam temaga midagi mõistlikku ette võtta. Selle Raketa saatuse pani lukku põleng, pärast mida läks laev vanametalliks.

*Lisaks Tartu laevadele elasid Peipsi vesikonnas ka Pihkva jõesadama Raketad, mis ka jõudumööda Tartut külastasid. Erinevatel aegadel oli neid kokku viis tükki, numbritega 143, 144, 156, 165, 178.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid