Pudemeid relvastuse laualt

Kari Salminen
Ilpo Salonen
Tormi Soorsk
01.10.2019

Nii mõnedki meie igapäevaelus kasutatavad tooted või seadmed on alguse saanud sõjategevuse vajadustest. Kas need oleks sündinud ka ilma sõdadeta?

Puhtalt sõjapidamise tarbeks on sündinud tuumapommid, mürkgaasid, bioloogilised relvad, üha võimsamad raketid, sõjalennukid ja paljud muud tapavahendid. Sõjapidamise vajadustega on kohandatud näiteks ka arvutid, internet või isegi videomängud.

Sõda on täis ettearvamatuid olukordi, mis tuleb kindlasti lahendada. Militaarvaldkonnale leitakse seetõttu tavaliselt ka raha nii palju kui küsitakse. Juhtimispuldi hind mitmekordistub kohe, kui see müüakse hävituslennukile.

Esimese maailmasõja jooksul leiutati enamjagu selliseid asju, mida sai kasutada järgmises sõjas. Tankid, leegiheitjad, lennukiemalaevad ja mehitamata lennuvahendid said alguse eelmise sajandi teisel aastakümnel. Samal ajal arendati edasi ka kontrolli lennukite lendamise üle.

Sõja ajal areneb tehnoloogia kiiresti, sest nii relvi kui ka vastumeetmeid ja kaitset võimaldavaid vahendeid, logistikat, kommunikatsiooni, võimekaid töö- ja luureseadmeid läheb vaja nüüd ja kohe.

Kui loetletakse sõjatehnikast tsiviilkasutusse jõudnud leiutisi, siis võetakse näiteid enamasti kahest viimasest suurest sõjast. Oleks ka väga raske tuua positiivseid näiteid kõigist neist tuhandetest sõdadest, milliseid on maailmas eri aegadel peetud, rääkimata väiksematest konfliktidest.

Kas militaarotstarbelisi leiutisi oleks sündinud ka rahu ajal, kui nende arendusse oleks suunatud ressursse samapalju kui sõja olukorras? Põhimõtteliselt küll: ka praegusel hetkel toodavad teadus ja majandus pidevalt aina uusi, sageli senituntut pahupidi pööravaid tehnoloogiaid ilma sõjategevuse või sõjaohu surveta.

Samas ähmastub arvutite ajastul piir sõjas ja rahu ajal kasutatavate tehnoloogiate vahel uuel viisil. Kui siiani võis riik kulutada näiteks 10-15 miljardit eurot uute lennukite emalaevade ehitamiseks, siis nüüd võib ta selle kõrval või asemel kulutada raha hoopis tuhandete häkkerite palkamiseks, kes võivad vastaspoole sõjalised või tsiviilobjektid n-ö sügavkülmutada. Samaga võib vastata ka vastaspool. Seetõttu areneb kiiresti ka vastav kaitsetehnoloogia, millest omakorda lõikavad kasu tsivilistid.

                

Relvastuselt tsiviilpoolele

Sõda võib olla arengu katalüsaator. Sõjalisel eesmärgil luuakse paljusid asju kiiremini kui muidu oleks tehtud, aga sageli ka ainult seetõttu, et sõjaolukord nõuab. Hea näide on konservid.

Valmistudes sõjakäiguks Venemaale, korraldas Prantsuse keiser Napoleon I võistluse, et leida hea meetod toidu säilitamiseks. Selle võitis Nicolas Appert, kes avastas, et toidu kuumutamine ja õhukindlalt pakendamine parandavad toidu säilivust. Apperti moodused liha, puu- ja juurviljade ning isegi piima säilitamiseks võeti algul kasutusele Prantsuse ja hiljem ka teiste maade relvajõudude jaoks, aga seejärel igapäevaelus.

 

Areng võib olla vägagi raju

Sõja katalüütilist külge näitlikustab tõsiasi, et Teise maailmasõja alguses kasutati puitraamistikuga kahetiivalisi lennukeid, kuid vaid kuus aastat hiljem oli jõutud reaktiiv- ja raketthävitajateni, ballistiliste rakettide ning tuumarelvadeni.

Teises maailmasõjas löödi puruks diktatuurid kolmel maal: Saksamaal, Itaalias ja Jaapanis. Pärast seda puhkenud külm sõda Nõukogude Liidu ja läänemaailma riikide vahel hoidis osaliselt üleval tehniliste alade arengut, näiteks satelliitide vallas. Üsna kindlalt võib ka väita, et internettigi poleks sündinud, kui poleks olnud Nõukogude Liidu poolset tuumaohtu. USA Kaitseministeerium nimelt leidis, et võimalikuks sõjaolukorraks oleks vaja töökindlat infovahetuse moodust. 1969 sündis seetõttu ARPAnet, millest kasvas välja internet.

Sõjalise olukorraga kaasnevad sageli täiesti uued vajadused, mis viivad uute lahendusteni. Kõikvõimalikke leiutisi sünniks ka ilma sõjaohuta, kuid mitte tingimata. Teisalt on ka selge, et kui kusagile tsiviilkasutusse suunataks miljoneid või miljardeid eurosid või dollareid, siis saadaks tulemusi kindlasti tõenäolisemalt kui ilma rahastuseta.

Sõda võib ka aeglustada mõningate teadussaavutuste või tehnoloogiate jõudmist tsiviilkasutusse. Näiteks Teise maailmasõja ajal hoidsid liitlasväed saladuses antibiootikumide valmistamise tehnoloogiat, nii et mitmesuguste bakterite rünnakute eest päästeti vaid omi kannatanuid.

Praegusaja leiutistest põhinevad sõjalisel tehnoloogial eeskätt mehitamata ehk autonoomselt tegutseda suutvad süsteemid. Ka tehisintellekt on saanud alguse sõjalisest arendusprojektist. Näiteks Apple’i poolt välja töötatud digitaalne assistent Siri oli algul mõeldud pruukimiseks vaid Ühendriikide kaitseuuringute CALO-projektis (Cognitive Assistant that Learns and Organizes). Eesmärgiks oli kergendada armee juhtkonna ja komandokeskuste isikkoosseisude töökoormat, võttes neile abiks inimkõnet mõistva tehisintellektiga assistendi. See otsis, analüüsis ja ühtlustas informatsiooni ning suutis selle põhjal teha lihtsamaid abistavaid üldistusi. Nüüd on Sirist saanud Apple’i seadmetes intelligentne abimees, mis täidab kasutaja häälkäskluste põhjal tolle soove.

Päevselge, et inimkonna arengu seisukohast on rahu parem kui sõda. Kõige parem oleks, kui kogu see vaimujõud ja ressursid, mis rakendatakse sõjaliseks otstarbeks, kulutataks inimkonna ees seisvate rahumeelsete väljakutsete lahendamiseks.

 

Ülesehitusest sündinud

Sõjategevusel ja tehnika arengul võivad olla ka kaudsemad kokkupuuted, mis esmapilgul ei ole nähtavad. Näiteks Soome riigile olid sõjakahjude korvamiseks määratud suured koormised, mis aastail 1944–1952 olid maale suureks mureks. Kolmandik nõutust kaeti metsatööstuse toodetega, kolmandik seadmete ja masinatega, aga kolmas osa laevade ja kaablitoodetega. Hiljem suure kuulsuse saavutanud Nokia edu aluseks oli idanaabri vajadus kaablitoodete järele: soomlastel oli nõukogude kaabliturul peaaegu monopoolne seisund. Venemaa oma vananenud tehnikaga ei suutnud toota piisaval hulgal kvaliteetset kaablit. Idakauba osa Nokia toodangus oli 20%, kuid see moodustas 80% kasumist. Siit sai alguse Nokia kujunemine kummi- ja kaablitooteid tarnivast firmast elektroonikaettevõtteks, mille tehniliste uuenduste leht on muljetavaldav. Soomes sündis terviklik tehnoloogilise arengu ja tootmise ühendus, mille viimasteks suuremateks saavutusteks on tulemused arvutimängude valdkonnas.

Otsene side sõjaga küll puudub, kuid see side on olemas. Uutel asjadel on kalduvus sündida kehvadele aegadele järgnevate paremate olude aegu.

Teise maailmasõja järgne pikk majanduslik tõusuaeg, „kapitalismi kuldaeg“, hakkas raugema 1970ndail. Kuna sõda hävitab inimesi, seadmeid, kaupu, süsteeme, siis toob taastamine tahes-tahtmata kaasa tootmise kasvu – tahetakse ju kiiremini jõuda normaalse elu-oluni.

Samal põhjusel elavnes pärast Teist maailmasõda majanduskasv ka sõja kaotanud riikides. Lääne-Saksamaa, Itaalia ja Jaapan kerkisid majanduslikult tugevateks riikideks, nagu ka Soome. Võimas tõusja oli Saksamaa autotööstus, kuid ka selle riigi tööstusseadmeid või kodumasinaid tootvad ettevõtted said kiiresti tuntud brändideks. Siinmail räägiti, et tagantjärele olevat sakslased olnud õnnelikudki, et sõja võitjad vedasid sõjas säilinud tehaste sisseseaded  minema – nii said nad alustada uute ja kaasaegsematega (ja siin võis kaua aega näha ürgvanu treipinke). Maailmas sai üldtuntuks Itaalia tööstusdisain. Jaapanist kujunes autotööstuse kõrval tasapisi ajaviite-elektroonikat, arvutitehnikat ja muud praegusaja innovaatilist tehnikat tootev hiiglane.

Lisa leiad oktoobri Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid