Projektimootorratas on mootorratas, millega on käsil mingi projekt, näiteks ümberehitus, restaureerimine, suurem värvimine või remont. Igal juhul midagi sellist, kus paned käed külge ja proovid enda mootorratast ilusamaks, töökindlamaks, kiiremaks või muul moel paremaks teha. Ja kõige õigem aeg üks motikaprojekt käsile võtta on talv, sest suvel tahaks ju sõita, mitte garaažis nokitseda.
Kollase Yamaha lugu
Minu esimene mootorrattaprojekt sai alguse sellest, et ühel kevadisel laupäeval reguleerisin ma oma tollal veel punast värvi Yamaha XJ600N karburaatorit. Kruusateel proovisõitu tehes katsetasin järjest kõrgemaid pöördeid ja koos sellega kasvas ka hoog. Ühel hetkel hakkas tee otsa saama ja kruus asendus heinamaa ja samblaga. Seal pidurdasin nii õnnetult, et kukkusin koos tsikliga. Lõhkusin esitule ning tekitasin värvile mitu suurt kriimu.
Kui juba kriime ja mõlke parandama hakata, siis võiks ju üldse mõelda, et mis värvi see mootorratas olla võiks. Ja kui juba värvima hakata, võiks ju kogu välimuse efektsemaks teha?!
Nii alustasingi ideede joonistamisega arvutis. Esimese mõttena tahtsin teha cafe racer´it – tagumise otsa võiks maha lõigata, painutada ja keevitada uue toruraami, teha uue numbrialuse, tuled ja elektrisüsteemi veidi ümber tõsta, lenksu madalamaks lasta jne. Kuigi arvutis joonistatud pildil nägi kõik väga äge välja, taipasin kiirelt, et see plaan on liiga keeruline ning nõuab liiga palju aega, oskusi ja tööriistu. Mina aga tahtsin ühe talvega kindlasti valmis saada.
Lõpuks leidsin enda jaoks teostatava ja meelepärase plaani, kus keredetaile ei muuda (välja arvatud esiporilaud) ja kus efektse välimuse saavutan värvi ja kleebistega. Seega pole tegu päris custom-ehitusega ega ka restaureerimisega. Pigem on selle lahenduse nimi restomod, kus osaliselt taastan ja osaliselt üritan originaali paremaks teha.
Õpi minu õppetundidest
Kui ka sul plaanis mootorrattaprojektiga algust teha (kui raske see ikka olla saab, eks?), siis siin on paar olulist mõtet, millega tasub arvestada.
Esiteks: iga töö võtab alati kauem kui planeeritud. Kui aega ka varuga planeerida, läheb ikkagi kauem, sest alati tuleb ette ootamatuid olukordi. Ka kulub tunde ja tunde uurimistööle: kust leida varuosi, kuidas ehitada soodsalt värvikambrit ja nii edasi.
Kui tegu on üle 10 aasta vanuse rattaga, siis pea alati on mõni polt nii kõvasti kinni jäänud, et murdub lahtikeeramisel (minu projekti puhul isegi viis polti). Esimene murdunud polt paneb südamest ahastama – mis nüüd saab!? Tavaliselt aitab poldi väljapuurimine ja keerme puhastamine. Lohtuseks: pärast kolmandat polti muutub see juba rutiinseks tegevuseks!
Kui mootorratast lahti võtad, tee palju, PALJU pilte. Mina tegin enam kui 500 fotot, et salvestada, kuidas üks või teine detail kinnitatud oli, aga ikka jäi väheks. Mõnest detailist pilti ei teinud – kuidas oli kinnitatud keti slaider, kas lisaks poldile oli mingi seib ka? Ilmselt oli, aga kus see on? Ja seibidest-mutritest rääkides – kõik pisikesed detailid on mõistlik eraldi minigrip-kotikestesse panna ja peale kirjutada, mis detaili küljest need pärit on.
Vaatamata ootamatutele olukordadele ja suurele ajakulule sain oma projektimootorratta kevadeks valmis. On rõõm näha, kuidas oma peas loodud idee reaalsuseks oli saanud. Lisaks efektsele mootorrattale sain veel midagi: praktilised teadmised mootorratta detailidest ja toimimispõhimõtetest. See on nagu ise maja ehitamisega – pead endale selgeks tegema, kuidas kõik süsteemid töötavad, mis materjale tohib kasutada ja nii edasi. Mootorratas on aga petlikult pisike ja just oma väiksuse tõttu tundub see olevat palju lihtsam kui näiteks auto taastamine. Tegelikult on keerukust vähemalt sama palju. Nii juhtubki vahel, et suur entusiasmiga alustatud mootorrattaprojekt jääb aja-, energia- või rahanappuse tõttu aastateks poolikuna riiulile tolmu koguma…
Minu kollane Yamaha sai valmis juba pea kaks aastat tagasi. Sel talvel on mul käsil juba uus projekt – Dakari ralli hõnguline matkaenduuro Yamaha Tenere aastast 1997. Mõlema projekti kohta saab rohkem lugeda minu blogist www.mihkelkulaots.ee.
